Kus on teater?

Madli Pesti

Toimiva teatrilavastuse kohta on NO99s tahetud öelda liiga palju. Mishima/Semper/Ojasoo, ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki?. Tekstid tõlkinud Rein Raud, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper, tantsujuht Jüri Nael. Osades Kristjan Sarv, Rasmus Kaljujärv, Hendrik Toompere jr ja Tiit Ojasoo. Esietendus teatris NO99 19. II.

NO99 lavastuse ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? puhul on tegemist sõnumiteatriga. Lavastuse loojad esitavad oma ideede ja mõtete manifesti, kuid ilma analüüsita ei tõuse see ideeteatriks. Ka pole tegemist näitlejateatriga (millest Ojasoo ja Semperi senise loomingu põhjal tegelikult rääkida ei saakski), sest näitlejad on vaid vahendid sõnumi edastamiseks. Nad on ühise mõtteviisi ja energia kandjad, mis välistab individuaalse esiletõusu. Näitetrupp mõjub oma terviklikkuses. Ei rohkem ega vähem, vaid just need neli inimest peavadki laval olema.

Lavastusest rääkides peaks uuesti kõneks võtma külma teatri mõiste, mida Ojasoo esimeste tööde puhul ohtralt kasutati. Siis mõeldi selle all eemalolevat, kõrvaltvaatavat lavastajapositsiooni. Lavastused olid justkui mõeldud mõjutama vaataja intellekti, mitte emotsiooni. Ei välistatud siiski ka võimalikku emotsionaalset vastuvõttu. NO99s kasutatakse ilusat lasteaialikku kujundust pehmete ja armsate jänestega. Lavastuse pealkirigi ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? häälestab publiku justkui emotsionaalsele vastuvõtule. Lavastus ise mõjub aga kõledana, sest vaataja on ära unustatud ning jäetud saali üksi. Teater ei ole meelelahutus: saalist lahkudes on vaataja häiritud ning põhjus on ilmselt see, et ta nägi omamoodi loengut teatrist, mitte tavapärast reaalsuse peegeldust.

Ojasoo ja Semper on saanud NO99s teostada mõtteid, mis on kaua teostamist oodanud. Ojasoo on mitmel pool öelnud, et just prooviprotsess on see, kus sünnib tihti parim teater. Seekord otsustas ta tuua proovi lavale. Lavastuse esimene osa näitabki proovisituatsiooni, mille esitamist aga surmtõsiselt võtta ei tasu. Lavastaja-diktaatori kli?ee kandub üle lavale, kurnatud näitlejad peavad tegema just seda, mida lavastaja (keiser, jumal) neil teha käsib. Kui enam ei jaksa, tuleb ikka edasi teha. Kui siis enam ei jaksa, tuleb jätkata viimase piirini, kui selline piir üldse kusagil olemas on.

Jätkuvalt tegelevad Ojasoo ja Semper näitlemise ja rolli piiridega. Inimene, kes astub etenduse alguses lavale, ei ole teatridirektor Tiit Ojasoo, vaid näitleja Ojasoo, kes mängib teatridirektor Ojasood. Peagi võtab näitleja endale uue rolli nimega ?lavastaja Ojasoo? ning muutub hiljem tegelaseks Mishima näidendis. Päris lõpus pöördub Ojasoo uuesti tagasi rolli ?mina ise?. Tema küsimine ?keisri? järele ja uskumine tema olemasolusse raamistab kogu lavastust. Me kõik vajame oma ?keisrit?, et suuta elada.

Üks lavastajatest, Tiit Ojasoo, on öelnud, et igatseb teatri vahetu kohaloleku järele. Selle on ta seekord tõesti saavutanud. Teater on kohal, näitlejatelt kooritakse üks nahk teise järel. Lavastus koosneb kahest osast, mille esimene, improvisatsioonilisem osa valmistab ette teiseks, Mishima tekstidel põhinevaks osaks. Samas annab teine osa tähenduse esimesele. Seega on lavastus väga oskuslikult läbi komponeeritud. Kui tahad siin maailmas elades säilitada oma au ja vabaduse, pead olema võimeline elama pulsiga sada kakskümmend lööki minutis. Seda õpetabki lavastuse esimene osa. Alguses on arusaamatu, mida need vaesed näitlejad seal ilusa punase põranda peal võimlevad. Hiljem mõistame, et kõik see on vajalik eluks Yukio Mishima maailmas.

Toimiva teatrilavastuse kohta on aga tahetud öelda liiga palju. Sellest ka teatav laialivalguvus. Käsitletakse mõnes mõttes anakronistlikkegi teemasid, millele tavaelus tähelepanu ei pöörata: au, vabadus, ideaalid, kohuse- ja vastutustunne, armastus, inimlikkus, teatri- ja elurollid. Läbivaks saab ka autoriteetide teema. Autoriteet kui lavastaja, isa, õpetaja, jumal. Esimeses pooles on selleks lavastaja Ojasoo (mängib Tiit Ojasoo). Lavastuse teises pooles kehastab omamoodi jumalat Hendrik Toompere, kes käsib tappa autoriteete ehk Isa (jälle Ojasoo).

NO99 lavastuses on väga palju erinevaid lugusid. Lavastus on kui üks suur pundar, millest palju nöörijuppe välja turritab. Vaatajale (mõtte)vabaduse jätmine on vägagi teretulnud. Kuid seekord on seda vabadust liiga palju.

Uue teatri avalavastuse ?anrinimetuseks peaks olema ?manifest? ning selle käsitlemine tavapärase teatrilavastusena on ummiktee. See on manifest kui kõikide tegijaid puudutavate teemade esiletõstmine. Ühesõnaga oluline teos loojatele, kuid mitte ilmtingimata vaatajatele. Visuaalse manifestina see teos toimibki, teatrilavastusena mitte.