Üllatusvaba poliitiline akt

Ivar Põllu

Merle Karusoo uuslavastus ?Misjonärid? teeb nõutuks. Teema alik ja -püstitus on kahtlemata lõikav ja vajalik ja vaimukas, kuid lõpptulemus millegipärast mitte. Võib-olla on lavastus väliselt juba liiga teatraalne, et olla ?aus?? ?Misjonärid? on pigem poliitiline akt kui teater selle harjumuspärases tähenduses. Teater on ta niipalju, et on kasutatud paljusid teatri vahendeid ja teatriväljaõppega mehi, kellele on kellegi teise kehastamine töö. Samuti ehk sellepärast, et ta toob nähtavale midagi, mis on mõjutavana olemas olnud, kuid maha vaikitud: sõjaarmid, kadunud mehed.

See on Afganistanis sõdinud meeste elulugude jutustamine, mida on illustreeritud teatraalsete vahenditega. Poliitilis-kunstilised lisandused on problemaatiliselt vormistatud, kuid põhjendatud. Miks peame me üldse sõdima, oma lapsepõlveideaalidele kuuli andma, kambavaimus väikerahvastele nagu meiegi lolli valge mehe õnnekuvandit peale suruma?

Kõige mõjusam on lavastus täiskasvanute ja laste kõrvutamises. Väikesed indiaanlasi mängivad poisid mõjusid küll plakatlikult, kuid vähemalt esimeses vaatuses väga vajalikult ? lapsed olid sõtta läinud poiste seikluslik süda. Kui poistest said kõrilõikajad või kohanejad, jooksis rindejoon nende ja lapsepõlve vahelt läbi. Esiteks pärismaalaste õigusi kaitsvad poisikesed versus pärismaalasi valgete meeste korra-arusaama alla painutavad poisid. Teiseks iidsed, valgustuslikust vaatepunktist ?lapsekingades? kultuurid, mille elanikke tuli ja tuleb aidata ja/või kõrvale lükata ? ?neil ahvidel on seal ju XIV sajand?. Karusoo demonstreerib mõnuga ka paradoksaalsust, et valged mehed käituvad arutult ja (täiskasvanu jaoks) järelemõtlematult, rõhutades veelgi küsitavat hierarhiat vastuseisus: lapsed kui vanade kultuuride pärismaalased ja täiskasvanud kui tehniliselt arenenud tsivilisatsioonide pealesurujad.

Laste mängu sissetoomine muudab lavastuse küll eriti asjaarmastajalikuks, kuid seda kõnekamaks. Laste etteasted indiaanlastena ja ?pioneeridena? on küll rütmistatud ja kindla alguse ja lõpuga, kuid siiski eriti ?eeskavalikud?, balansseerides vaid enda jaoks mängimise (kus välised usutavuse parameetrid ei ole olulised) ja aktusliku etlemise vahel (mis on kohane Afganistanis sõdinud poiste lapsepõlve keskkonnale). Eriti kõnekas on see kontrastis täiskasvanud meestega, kes veendunult esitavad oma (läbimõeldud) teksti, sisse elades, infot andes ja lavalise reaalsuse usutavuse piires elades.  

Nii on tagantjärele mittenäitleja mängitud Rahva Ustava Poja (Martin Leemets) monoloogid kõige kriipivamad (esiteks on juba algmaterjal erinev ? tema tekst on pärit otse rindelt koju saadetud kirjadest); sündmusi meenutavate ellujäänute teksti esitavad näitlejad jäävad kaugemaks, eriti pärast seda, kui nendega liitub pudukaupmees Vaatleja (Eduard Salmistu poolt hästi tehtud ebameeldiv tüüp).

Rakvere teatri näitlejatest tõuseb enim esile Tarvo Sõmer, kes mängib oma tegelaskuju Snaiperi sümpaatseks eesti töömeheks, kes tegi võõral maal seda, mis oli tema (töö)kohus ja kodust kaasa antud (jahimehe)kutsumus ? ja tegi seda väga hästi. Velvo Väli, Hannes Prikk ja Margus Stalte jäävad lavastuse lõpuni täis kasvamata, sõjast rikutud poisteks.

Kõikides arvustajates suurt elevust tekitanud Rahutuvi (Märt Avandi) on tõesti pigem surm kui rahutooja või -hoidja, nagu märgib Eesti Päevalehe netikommentaator. Rahutuvi on ka tegelane, kelle lavalolek seab kogu lavastusele alguses suuremad teatraalsuseootused. Liigagi tähenduslik on see, et Rahutuvi esitatud ?Ljube? laulud olid väga populaarsed Vene-T?et?eenia sõja ajal.

Lavakujundus on läbimõeldud, kuid eelkõige pildivahetusmasin tekstimassiivide liigendamiseks. Ühteaegu poiste mänguonne, sõjamasinaid ja Afganistani elamuid tähistavad (ja kujutavad!) ratastel raamid olid kergesti ümberpaigutatavad ning oma lõpututes kombinatsioonides huvitavad ja kaasarääkivad, poole pealt aga juba teisejärgulised.

Karusoo on intrigaan. Talle meeldib näidata asju teises valguses, kui ?enamasti on harjutud nägema?. Ja enamasti on Karusool õigus. Seekord oli üllatust vähe ? ja mul on piinlik seda tunnistada, et ma seda üllatust ootasingi. Tegemist polnud ju dokumentaalteatriga, vaid -projektiga.