Impeerium marssis minevikku

Kaarel Tarand, Eesti Päevaleht

Moskva retrohõngulisest paraadist nii sovetoloogilisest kui ka endise nõukogude seersandi aspektist Lääne sovetoloogidele oli  vanasti Kremli üritustel esmatähtis avalike märkide lugemine. Kuidas paistis poliitbüroo  tervis, milline oli isikute järjekord  mausoleumi katusel jne.  N Liit  soovis näidata, et on maailmavõim, mis ?jõuab järele ja läheb mööda Ameerikast?. Selleks veeti Punasele väljakule aasta-aastalt üha rohkem ja võimsamat lahingutehnikat. Tõsi, kanderaketid olid  seest tühjad, mitte tuumapeadega. Nagu üks toona Moskvas tegutsenud Chicago kolumnist hiljuti märkis: nemad teesklesid, et on vägevad, ja meie teesklesime, et oleme selle pärast väga mures. Sovetoloog paneks esmaspäevase ürituse põhjal lihtsa diagnoosi: riiklik surmahirm. President Putin ja tema õuelavastajad kartsid esiteks oma rahvast (Moskva oli tühi) ja teiseks oma  sõjalise abituse demonstreerimist. Tagajärg: hirmu tõttu ei saavutatud soovitud tulemust  sise- ega välispoliitilisel rindel.

Miks Venemaa valitsejad oma rahvast kartsid? Sest see rahvas pole võimule enam ?oma?,  riigi mitmes nurgas peab võim rahvaga rohkem või vähem avalikku sõda. T?et?eenia pole ju ainus. Aga igal juhul on Kremlist mõistlik arvata, et ellujäänud riigialamad ei oska oma sõprade ja sugulaste mõrvamise eest jumalast antud võimule piisavat respekti ja tänutunnet osutada. Seega ? mingu ja tuhnigu parem oma ogorod?ides, mida Moskva ümbruse metsades-soodes ja eriti kõrgepingeliinide all miljonitele jagub.

Hirm näidata, et der?aava vägevuse alus, võitmatu armee, pole töökorras, oli ehk veelgi suurem. Seetõttu ei veeretatud välja  tanke ega rakette. Mine tea, äkki ei lähe käima! Mõned lennukid ikka lendasid üle, aga Venemaa mõõtkavas on see samasugune ?väike, aga tore? sündmus, nagu Eesti kaitseväe lennuki tiir Tallinna Vabaduse platsi kohal 24. veebruaril. Hästi, kui sõjaväel pole enam töökorras rasket rauda,  siis peavad platsil olema raudsed mehed. Armee tugevust saab juba Rooma leegionide päevist hinnata  rivisammu järgi, sest rivikord on sõjaväelise distsipliini alus. Nii on see isegi demokraatlike maade pealtnäha pehmetes ja ümaravõitu armeedes. Putini järgi  on Venemaa alles asumas demokraatia teele, seega ei või pehme rivikord veel kuidagi  olla  normiks saanud. Kui midagi ongi muutunud, siis ehk see, et aukompaniidesse on tagasi toodud tsaariaegseid rivielemente (hobused), muu toetub järjepidevalt nõukogude rivimäärustikule. Ja mida see ette näeb, tean ma täpselt. Nõukogude armee ajateenistuse seersandina treenisin ise kümneid kõverama ja sirgema jalaga poisse Moskva-lähedase Ljubertsõ külje all ja hiljem Vorkutas poolteist aastat seda määrustikku täitma.

Moskva garnisoni tehti poiste pikkuse ja sammu järgi omal ajal erivalik, et üldpilt oleks ilusam. Nüüd ehk mitte, sest Vene riigil on oma noormeeste sõjaväkke püüdmisega ületamatuid raskusi niikuinii. Aga ega mullegi omal ajal eliitmaterjali  antud. Sellest seltskonnast, kes esmaspäeval väliskülalistele oma oskusi näitas, poleks iga kolmas 20 aastat tagasi kõige tavalisemat polgu ülevaatust positiivse hindega läbinud.

No mis see olgu: jalakesed kerkisid vaid paarkümmend sentimeetrit ehk poole normini, jalalabad välja sirutamata, tõusev jalg põlvest kõverdatud! Rääkimata siis käte (eriti sõrmede) asendist nii liikumistel kui püksiõmblusele fikseeritult. Või pead! Lõuad tõstmata, kaelad kõverad. Kui juba individuaalsed oskused puuduvad või on roostes, pole midagi kõnelda ka üldpildist. Ega nad ei julgenudki üldse 20×20 kolonne moodustada nagu vanasti, kõige laiemad olid 12mehelised rivid. Ja igaüks võib fotodelt vaadata,  et need olid kõverad kui vaevakased.

Seega, Vene armee tõestas Punase väljaku paraadil sedasama, mida T?et?eeniaski, s.o täielikku teovõimetust. Ja pole armeed, pole riiki. Näed, milleni on KGB/FSB mehed Venemaa vägevuse viinud. Nüüd on see häbi dokumenteeritud ja üleilmselt avalik. Ja pole siis ime, et pärast sellist fiaskot president Putin ainuüksi Eesti tüdruku nägemisest pressikonverentsil täielikult närvid kaotab.

Samal teemal vt ka Tarmo Tedre arvamust lk 16.

,