Evolutsiooni käigu populariseerija

Tuul Sepp: „Juhtnööriks, mille abil elu Eestis järgmise saja aasta jooksul kujundada, võiks olla lähtumine faktidest ja teadusliku meetodi rakendamine.“

LEA LARIN

Loomaökoloogi ja viljaka teaduse populariseerija Tuul Sepa arvates peaks teadus olema rahvuste, keelte ja riigipiiride ülene ning see laieneb see ka humanitaarteadustele. Tippteadlane Tuul, kelle teadustöö tulemusi publitseeritakse mainekates eelretsenseeritud ajakirjades, on koduses ajakirjanduses avaldanud sadu teadust populariseerivaid artikleid, mõtestades inimkäitumist evolutsiooni vaatevinklist.

Oled olnud juba pea kaks aastat Marie Curie individuaalgrandiga järeldoktorantuuris Arizona osariigi ülikoolis. Kuidas nii kaugelt vaadates tundub Eesti elu , sealhulgas Eesti teadus- ja kõrgharidus? On meil põhjust uhke olla?

Kahtlemata aitab maailma nägemine kohaliku elu plusse ja miinuseid paremini hinnata. Minu meelest on just silmaringi väiksus paljude ameeriklaste maailmapildi probleemiks. Kui Eesti, ja üldisemalt Euroopa, noored teadlased õpivad sageli mõne semestri välisriigis juba doktorantuuri ajal või varemgi, läbivad üldjuhul järeldoktorantuuri mõne teise riigi ülikooli juures, siis siinsed noored lahkuvad väga harva USA teadusruumist.

Hiljuti kuulsin raadiost intervjuud ühe USA-Mehhiko piirikontrolli ametnikuga, kes ütles lause, mis mind väga häirima jäi: „Muidugi tahavad kõik siia elama tulla, USA on ju maailma parim riik!“ Kas tõesti? Millistes maailma riikides sa veel elanud oled, et seda võrdlust tuua? Mina olen veendunud, et Euroopa riigid ja eelkõige Eesti on paljuski siinsest superriigist üle. Oma kolleegide seas olen Eestit juba nii palju reklaaminud ja kiitnud, et neil on minu kodumaast vist küll juba utoopiline mulje.

Toon siin ka välja mõned punktid, mis sagedamini jutuks tulevad. Esiteks, kõrgharidus, mille kättesaadavus ei sõltu vanemate rahakotist, vaid inimese enda mõistusest. Teiseks, toetused lapsevanematele ja tasuta lasteaiad – siin läheb lapsevanem pärast paarikuust tasustamata sünnituspuhkust tagasi tööle ja imik viiakse hirmkallisse lastehoidu. Kolmandaks, religiooni suhteliselt väike mõju ühiskonnale. Neljandaks, kvaliteetne toit – USAs on raske leida tooteid, mis poleks täis transrasvu ja suhkrut või maisisiirupit, rääkimata rukkileivast, mida siin lihtsalt ei müüdagi. Viiendaks, tervishoid on siin maailma kalleim, kuid keskpärasel tasemel ning endale tervisekindlustuse võimaldamine on väga paljudele suur stressiallikas. Kuuendaks, bürokraatia ja asjaajamine on kordades keerulisemad ning nii mõnigi dokument tuleb ikka veel korda ajada posti teel – igatsen e-riiki!

See nimekiri võiks veel jätkuda. Kahtlemata on USA-l ka suuri eeliseid, mistõttu olen väga õnnelik nende kahe aasta üle, mis ma siin veetnud olen. Siiski on mul hea meel järeldoktorantuuri lõppedes tagasi tulla, sest teaduse tase ning laborite kvaliteet ei jää Eestis siinsele mitte kuidagi alla.

Jah, meil on põhjust Eesti teadlaste taseme ja laborite üle tõesti uhke olla. Siiski kostab hüüdjaid hääli, et peale infrastruktuuri peab jätkuma inimesi, kes siinmail teadust teha soovivad ja suudavad. Mis sa arvad praegusest teaduse rahastamise süsteemist? Kui saaksid seda muuta, siis kuidas? Või oskad eeskujuks tuua mõne teise riigi süsteemi?

Praegu oleme tõesti olukorras, kus laborid on Euroopa raha toel täis tipptasemel tehnikat, mis suure osa ajast jõude seisab, samal ajal kui teadlasi järjest koondatakse. Meil on praegu potentsiaal teha väga kõrgel tasemel teadust suhteliselt odavalt, sest varustus ja teadmised tippteadlaste näol on olemas. See potentsiaal on aga kasutatav küllalt lühikese ajavahemiku jooksul, sest tehnika ja meetodid vananevad kiiresti. Minu ettekujutuse kohaselt on riigil sellest palju võita, kui me nüüd lähema viie aasta jooksul teaduse ka reaalselt, mitte ainult teoreetiliselt, prioriteediks seame. Minu lahenduseks on panustada järeldoktorantidesse – pakkuda lähema viie aasta jooksul välja suur hulk riiklikke paariaastaseid järeldoktorandigrante. See võimaldaks ära kasutada laborite potentsiaal, kuid ei paneks riigile kohustust neid teadlasi pikka aega palgal hoida. Järeldoktorandid on teatavasti teaduses üks kõige produktiivsemaid ja innovaatilisemaid inimgruppe. Grante võiksid taotleda nii Eestist kui ka mujalt pärit noorteadlased. Kui need noored teadlased on mõne aasta Eestis elanud, saavad nad aimu, kui mugav on siin teadust teha ja pere luua. On võimalik, et see investeering tasub end kuhjaga ära mitte ainult teadussaavutuste, vaid ka rahvusvaheliste grantide näol, mida need noored siia hiljem sisse tooma võiksid hakata. Praegu ei kujutata väljaspool ettegi, kui hea on Eestis teadust teha. Meil oleks vaja pakkuda selliseid tutvustavaid „kruiise“ võimalikult paljudele noortele tarkadele inimestele, rääkimata võimalusest hoida kodus või tuua koju tagasi meie oma talendid.

Olen nõus, et järeldoktorantide grandid elavdaksid kindlasti teaduselu ning võib ju loota, et nii maine kui ka võimalike innovaatiliste lahenduste kaudu mõjutaksid Eesti majandust. Milline peaks olema ressurss, et sellest märgatavalt kasu oleks?

Võrdluseks sobivad „Mobilitase“ järeldoktorigrandid, mis on suunatud välisriigis doktorikraadi kaitsnud teadlastele ja mille abil plaanitakse viie taotlusvooruga Eestisse tuua sada järeldoktorit. Seda projekti on 83 protsendi ulatuses rahastanud Euroopa Liit, nii et Eesti riik võiks siia veel lisaks panustada küll.

Sada järeldoktorit viie aastaga tundub mahu poolest olevat hea eesmärk. Kui suur võiks olla selle mõju? Teaduse vaatepunktist väga suur. Võrdluseks, mina avaldan USA viibitud kahe järeldoktorantuuri aasta jooksul umbes kümme teadusartiklit. See ei ole aga sugugi veel maksimaalne võimalik. Minuga samas kabinetis töötav prantslasest järeldoktorant avaldab kümme artiklit aastas. Me räägime seega ligikaudu tuhandest heal tasemel teadusartiklist, mis omakorda kumulatiivse mõjuna toovad kaasa uusi (rahvusvahelisi) grante, suurendavad Eesti tuntust teadusriigina ning koondavad meie akadeemilisse keskkonda noori, tarku ja ettevõtlikke inimesi.

Kui eesmärgiks on praeguste tehniliste ressursside maksimaalne ärakasutamine, ei tohiks noore teadlase rahvus olla piirav tegur. Mina laseksin sellistele grantidele kandideerida nii eestlastel kui ka mitte-eestlastel. Eesti noored teadlased ei pea kartma, et nad konkurentsis alla jäävad, ja kui jäävadki, siis konkurents on igatahes edasiviiv jõud. Isegi kui grant on määratud välismaalasest noorele teadlasele, võidavad eestlased sellest ikkagi.

Need noored teadlased toovad kaasa uusi teadmisi ja kogemusi, millest võidavad kõik töörühma liikmed noorima bakatudengini välja. Samuti võidavad järeldoktorante vastu võtvate laborite ja töörühmade juhatajad, kellel oleks lõpuks ometi ressursse ja inimesi olemasolevaid masinaid kasutada. Kuni teadust tehakse Eesti uurimisasutustes koos eestlastega, oleme rahvuslikul tasemel igatahes võitnud.

Ütled, et see võimalus peaks olema rahvusvaheliselt avatud. Pooldan väga avatust, aga selge on see, et Eesti arvamusruum on avatuse-suletuse teljel polariseerunud ning leidub palju neidki, kes Trumpi eeskujul piirile müüri püstitaksid. Milline roll on avatusel-suletusel evolutsiooni vaatevinklist?

Selleks ei ole isegi vaja bioloogiat toeks võtta, et näha, kuidas ühiskonna suletuna hoidmisest kõik kokkuvõttes kaotavad. Ajaloost leiab suletud ühiskondade nõrkuse kohta piisavalt näiteid. Evolutsioonibioloogias võime tuua paralleele saartel elavate isoleeritud populatsioonidega, mis on oma eraldatuses välismõjudele väga haavatavad. Tänapäeva avatud maailmas on ühiskonna suletuna hoidmine kaotusele määratud strateegia, seetõttu ei toeta ma ka rahvusülikooli, nui neljaks, eestikeelsena hoidmist. Konkreetsel juhul ei räägi me ju välismaalastest lihttööliste sissetoomisest, vaid noortest tippteadlastest, kelle teadmised, kogemused ja oskused saame Eesti kasuks tööle panna. Intelligentne, kõrgelt haritud noor (perekonnaloomiseas) immigrant on läänemaailma vananevas ühiskonnas selline kullatükk, kelle peale varem või hiljem suureks löömiseks läheb. Oleme siis nutikad ja püüame seda mõista enne kui ülejäänud riigid.

Mis on sinu meelest rahvuslik teadus? Kas rahvuslikku teadust on üleüldse olemas või ei olegi teadusel rahvust? Ütled, et ei toeta rahvusülikooli eestikeelsena hoidmist. Kas emakeelne teaduskeel ja terminoloogia kaotavad siis tähtsuse?

Pigem teine variant, teadus peaks olema rahvuste, keelte ja riigipiiride ülene. Lihtsasti on see mõistetav reaal- ja loodusteaduste puhul, aga laieneb ka humanitaarteadustele. Jah, meile on oluline uurida oma keelt ja ajalugu, oma kive ja oma loomi. Aga kui me kohalikke teadmisi ja avastusi ei kõrvuta mujal leituga, ei pane seda maailma konteksti ega võimalda rahvusvahelisele teadlaskonnale sellele ligipääsu, kaotame sellest ise ja kaotab kogu teadusmaailm. Minu arvates ei ole teemat, mille uurimine rahvuslikul tasandil annaks eelise, võrreldes rahvusvahelise tasemega.

Paratamatu järeldus eelnenust on see, et teadus tuleb kirja panna rahvusvaheliselt mõistetavas keeles. On võimalik, et tulevikus, tõlkeprogrammide arenedes, ei olegi see nii oluline, aga me ei ole veel sealmaal. See aga ei tähenda, et eestikeelne terminoloogia oluline ei oleks. Eestikeelne terminoloogia on vajalik selleks, et suudaksime oma tööst rääkida ja kirjutada nii, et see on mõistetav ka väljaspool oma eriala. See on vajalik mitte ainult teaduse populariseerimiseks, vaid ka teadusesiseselt erialadevahelise koostöö soodustamiseks. Tegelikult võiks ka teadusartiklites interdistsiplinaarset kasutust silmas pidades väga kitsaid erialatermineid mitte kasutada või neid põhjalikult selgitada.

Hea näide eestikeelse terminoloogia arengu kohta on üha enamatele liikidele eestikeelsete liiginimede andmine. Selles osas on liiginimekomisjonid teinud tänuväärset tööd. Näiteks kasutan rutiinselt populaarteaduslikke artikleid kirjutades ornitoloogiaühingu koostatud lindude liiginimede andmebaasi. Ilusa kirjeldava eestikeelse nimega lindu on palju lihtsam artiklisse võtta kui vaid ladinakeelset liiginime kasutades.

Oled väga palju evolutsiooniteooriale tuginevaid artikleid kirjutanud, võrrelnud inimkäitumise tahke näidete ja teooriatega loomariigist. Kas usud, et selle meetodiga võib leida selgituse mis iganes inimliigile omasele käitumisele? Kas sulle on selle eest osaks saanud ka kriitikat?

Kõik inimestel esinevad tunnused on kujunenud evolutsiooni käigus loodusliku valiku tulemusena, kuna see on lihtsalt ainuke protsess, mis elusorganisme vormib. See on paratamatu loodusseadus. Käitumine on aga ka üks elusolenditel esinevatest tunnustest, mis, nagu ka kõik muud tunnused, kujuneb välja geenide ja keskkonna koosmõjul. Ma arvan, et on väga kasulik mõista inimesel esinevate käitumisjoonte evolutsioonilist tausta. Kui mõista, millised kaasasündinud instinktid meie käitumist mõjutavad, on kergem ka nende instinktide asjakohasust konkreetses olukorras hinnata. Evolutsioon ei anna ju meile käitumisjuhiseid konkreetseks olukorraks, vaid väga üldised ja hägusad ning tihtipeale ajast ja arust juhtnöörid, mis alati ei kehti. Kui näiteks kohaliku populatsiooni võõraviha tuleneb võõraste parasiitide ärahoidmise vajadusest, siis võime aru saada, et see pole ehk tänapäeva ühiskonnas enam adekvaatne. Samamoodi on meie suhkrunälg aegunud kohastumus. Kuna oma artiklites olen evolutsioonilist vaatenurka püüdnudki eelkõige rakendada inimeste käitumise mõistmiseks, aga mitte õigustamiseks, loodan, et mu artiklid aitavad pigem ebakohasest käitumisest üle olla. Siiani pole ma õnneks väga palju kriitikat saanud, ehk on siis õnnestunud kirjutada piisavalt põhjendatult.

Oled viljaka kirjutajana teinud väga palju teaduse populariseerimiseks. Aitäh! Kas teadlastel on sinu arvates vastutus või lausa kohustus ühiskonna ees oma tegevust tutvustada? On sul teaduse populariseerimise vallas mõni eeskuju?

Aitäh! Minu arvates on hoopis Sirp teaduse populariseerimisel suurepärast tööd teinud. See oli vahest umbes viis aastat tagasi, kui mu tollane juhendaja professor Peeter Hõrak soovitas mul Sirpi kirjutama hakata, kuna seal ei kärbita teadlase mõttekäiku toimetaja poolt katkiseks ja lühikeseks. Oma eeskujudena võiksin nimetada näiteks Richard Dawkinsit, kes on evolutsioonilise populaarteadusliku kirjanduse isa, aga ka Matt Ridleyt, Ben Goldacre’it, Carl Saganit. Kunagi tahaksin kirjutada ühe ägeda teadusega läbipõimitud reisikirja, nagu David Quammen neid kirjutab. Loomulikult on teadlastel kohustus oma tegevust tutvustada. Esiteks, ühiskond maksab teaduse tegemise eest ja peab teadma, mida ta oma raha eest saab. Teiseks, mida paremini teadlased oma tegevust selgitavad, seda paremini ühiskond mõistab, miks on vaja teadusesse investeerida.

Kuidas teadlasena hindad planeedi Maa olukorda? Kui lähedal oleme ökokatastroofile? Kuidas suhtud Eesti metsade raiemahtudesse, kavandatavasse tselluloositehasesse, põlevkivi korstnasse tossutamisse?

Põhiprobleem on minu meelest see, et me oleme praegu küllalt hästi teadlikud sellest, mis me valesti teeme, ja meil on juba suuresti olemas ka lahendused. Mõned näited. Õhureostust aitaks ära hoida kiirem üleminek taastuvatele energiaallikatele – pean silmas eelkõige päikest ja tuult, mitte metsa ahjuajamist. Maailma ookeanide kalavarude kadumist aitaks ümber pöörata vaid mõneaastane püügi piiramine, misjärel varude taastootmisvõime taastuks ja saaks probleemideta püüda suuremaidki saake kui praegu. Looduslike liikide väljasuremist ja elupaikade hävimist aitaks pidurdada metsade parem kaitsmine. Plastreostust aitaks piirata parem prügimajandus ning ühekordsetest plastesemetest loobumine. Paraku rakendub Maa ökoloogilise olukorra kaitsmisel ühisvara tragöödia – kellegi, ühegi inimese ega ühegi riigi huvides ei ole kaitsta Maad, kui teised samal ajal seda edasi ekspluateerivad ja sellest kasu saavad. Rahvusvahelised kokkulepped võiksid töötada, aga alati võib tulla võimule mõni Trumpi-laadne kodanik, kes ütleb „America first!“ ja senised pingutused nullib.

Hiljuti puutusin kokku uue huvitava looduskaitsealase mõistega conservationscape. Seda võiks tõlkida looduskaitsemaastikuna. Selle terminiga püütakse kujundada raamistik, mis võimaldaks liikide kaitset, võttes arvesse kohalike inimeste sotsiaalseid olusid ja vajadusi ning võimalusi seadusandlust mõjutada. Me võime ju öelda, et siin kala püüda või metsa raiuda ei tohi, sest liigid on ohus, aga kui kohalikel mingit muud sissetulekuallikat ei ole ja valitsuse tasemel midagi ümber teha ei taheta, on asi lootusetu. Selle termini autorid arvavad, et teadlased peaksid oma kitsast, ohustatud liigi kesksest seisukohast rohkem suutma. Pärast probleemidele osutamist peame välja pakkuma ka lahendusi ning seisma hea selle eest, et need lahendused valitsusse jõuaksid. Mulle tundub, et siin on teadlastel veel omajagu tööd teha nii maailma kui ka Eesti tasemel.

Kas ja kui palju teadusmaailmas tehisintellekti ja selle võimaluste üle arutletakse? Kujutan ette, et käsitsi tehtavast laboritööst, andmete analüüsist ja võrdlemisest saaks päris palju rahuliku südamega robotitele usaldada.

Minu arvates on üks viimaseid ameteid teadlane, kelle arvuti või robot asendada võiks. Sellest oleme veel väga kaugel. Nii teaduskatsete kavandamisel, laboritöös kui ka andmete töötlemisel on vaja väga palju loomingulisust, ja sellest on tehisintellekt praegu sama kaugel kui Shakespeare’ i tasemel näidendite kirjutamisest. Enamgi veel, Leho Tedersoo on hiljuti öelnud intervjuus Novaatorile, et teadus on nagu kunst ja kirjandus üheskoos. Teadustöö vormistamiseks tuleb peale kogutud materjali ja teaduskirjandusest loetud teadmiste sinna panna ka oma silmaring ja interpreteerimisvõime.

Mis on aga viimasel ajal silmanähtavalt muutumas, on teadlastele kättesaadav andmete hulk. Angela Merkel ütles hiljuti, et XXI sajandi maavara on andmed. Võime kogu selles andmete külluses ja segaduses mustreid näha ja inimkonnale vajalikke teadmisi välja noppida on ilmselt tulevikus üks hinnatumaid ja vajalikumaid oskusi. Seega saab minu arvates tulevikus üha enam teadlaste tööks andmete töötlemine ja analüüsimine ning kuigi uute andmete kogumine on ikka veel tähtis, jääb selle osakaal teadustöös ilmselt üha väiksemaks.

Kuulud Eesti Noorte Teaduste Akadeemiasse, mis loodi alles eelmisel aastal, kuid on juba oma sõnavõttudega silma torganud. Mida sa noore teadlasena ja ENTA liikmena tahaksid öelda saja-aastasele Eestile?

ENTA on tore näide sellest, kuidas väga erinevate erialade esindajad ja ka erineva maailmavaatega inimesed võivad väga kenasti koostööd teha ja ühiselt võetud eesmärke täita. Eelduseks on see, et lähtutakse teadmistest ja faktidest, mitte kõhutundest või oma subjektiivsest maailmanägemisest. Hiljuti arutlesime ENTA näoraamatulehel teemal, kas teadlastel tohib olla oma arvamus. Oli ka kommentaatoreid, kes arvasid, et teadlased ei tohiks väljaspool oma eriala sõna võtta. Noored teadlased jäid suuresti eriarvamusele. Teadusliku käsitusega saab lahendusi välja pakkuda väga laiale probleemide ringile, mitte ainult oma kitsale teadusvaldkonnale.

Minu meelest see võikski olla juhtnöör, mille abil elu Eestis järgmise saja aasta jooksul kujundada. Lähtume faktidest ja rakendame teaduslikku meetodit. Selleks ei pea teadlane olema, et teaduslikku meetodit mõista ja aru saada, et vastuvõetavad otsused peaksid põhinema parimatel teadmistel. Teadusliku mõtlemise juurde käib ka arusaam, et mitte miski ei ole täielikult kehtiv ja ümberlükkamatu ning uute teadmiste kogunemisel peab olema võimalik vananenud arusaamad kõrvale jätta. Eesti väiksus annab ideaalse võimaluse sellise dünaamilise põhimõtte rakendamiseks.