TTT:Ma tahan, et teater oleks suurem ja ilusam kui mu elu

Liina Valdre

Teatrisse minnes on mul soov, et juhul kui laval nähtu ja kuuldu on pärit eesti dramaturgi sulest, ei peaks ma saalist lahkuma tundega: vähemalt ei olnud piinlik, vaid et äsja kogetu tõesti ka oli midagi elust suuremat ja ilusamat. Omamaist dramaturgiat vaadates tekib see tunne paraku harva. Stanislavski uskus, et teater on draamateksti realiseerimine. Kui ei ole just soovi astuda suurt sammu tagasi ja teha ebaõnnestumisele määratud katset tänapäeva teatrimõistmist kitsendada, siis ei ole antud seisukohaga lõpuni võimalik nõustuda. Samasugusele ebaõnnestumisele oleks aga määratud ka selle väite täielik eitamine: on pea võimatu kujutada ette head lavastust, mille aluseks ei oleks hea tekst. Loogiline ülesehitus, struktureeritus ja rütmistatus kui ühe hea draamateksti alus on olulised komponendid ka õnnestunud lavastuse puhul.

Hea kirjanduslik tekst ei ole tingimata sama mis hea teatritekst. Väga tekstimahukate näidendite puhul tekib sageli küsimus, miks on kirjanik pidanud vajalikuks väljendada oma mõtteid just näidendi vormis. Näidendit kirjutades peaks minu meelest  arvestama, et potentsiaalselt võiks see ka kunagi lavale jõuda. Teatrispetsiifika erineb printsipiaalselt kirjanduse omast. Teatri üheks olulisemaks jooneks on tema toimimine siin ja praegu: etendust ei saa tagasi kerida nagu filmi  või üle lugeda nagu raamatut, vastuvõtuprotsess on vahetu.

Väga mahukad tekstid töötavad laval harva. Soovimata kuidagi vähendada sõna tähtsust (sõna on oluline mõtte edasiandja teatriski), peaks siiski üks hea näidend arvestama ka teatri väljendusvahenditega, mitte ainult kirjanduslikega.

Just see teebki näitekirjaniku rolli eriti nõudlikuks, sest lisaks kirjanduslike väljendusvahendite valdamisele peab ta teadlik olema teatri võimalustest, teatrispetsiifikast. Kui teksti vaid loetakse, siis teatrietendust võetakse vastu kõigi meeltega. Lihtsalt heast tekstist ei piisa, et sellest saaks hea lavastus.

Oleks muidugi võimalik väita, et hea lavastuse tekitamine on lavastaja ülesanne ning las kirjanik lihtsalt kirjutab. Samas, kui kirjanik on valinud oma mõtete väljendamiseks näidendi vormi, siis peaks ta kindlasti arvestama, et seda võetakse vastu teisiti kui lihtsalt kirjanduslikku teksti. Ma ei taha sellega öelda, et näidend peaks  lavastajale ette kirjutama, kuidas ta tekst peaks lavalt ette kantuna välja nägema. Pealegi ei ole teatri ülesanne pelk teksti ettekandmine. Pigem võiks tekstis sisalduda potentsiaalseid huvitavaid lavalisi lahendusi. Uuenduslik vorm iseenesest ei anna veel head näidendit, sisu tähtsusest ei saa ka parima tahtmise korral mööda vaadata. Kuid sisu puudumine ei olegi eesti näitekirjanduse probleem, kirjatekstina huvitavaid näidendeid on meil küll ja küll. Probleem on pigem selles, et kuigi enamik meie autorite näidendeist on huvitavad lugeda, ei kaotaks  need palju, kui panna need näiteks novellivormi. Lavastus on aga siiski rohkem kui vaid tekstile visuaalse pildi loomine.

Siinkohal oleks sobiv vaadata, kas antud tingimustele vastavaid tekste eesti näitekirjanduses üldse leidub või on tegemist idealistliku utoopiaga. Esimese näitena liigub mõte Paul-Erik Rummo ?Tuhkatriinumängu? peale, mille näol on tegemist teatri kui meediumi spetsiifikat arvestava tekstiga, kuid millel on ka arvestatav filosoofiline mõõde. Visuaalne pilt, mis teksti lugedes tekib, ei aseta sündmustikku mitte reaalsesse aegruumi, vaid lavale. Kujutlus hakkab automaatselt otsima vahendeid, kuidas oleks seda teksti võimalik teatrivahenditega kõige huvitavamalt lahendada. Kirjutas ju Rummo selle teksti juba rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi?

Viimase aja dramaturgiast on aga näidete leidmine keerulisem. Ühe ilmeka näitena torkab siiski silma Jaan Tätte näidend ?Sild?, kus teise vaatuse sündmustik toimub samas ajas kui esimene vaatus ja teise vaatuse tegelased käivad aeg-ajalt esimeses vaatuses n-ö külas. See on huvitav tekstiline lahendus just teatri aspektist, murdes tavapärase aja ja ruumi loogika ning pakkudes huvitavaid võimalusi mänguks.

Üldisest pildist eristub ka Jakob Karu ?Asjade seis?, mida võib pidada üheks tähelepanuväärsemaks tekstiks viimaste aastate eesti näitekirjanduses ja mis Tiit Ojasoo lavastatuna oli ka teatrisündmus. Tekstina on see sotsiaalne ning provokatsiooni taotlev, viimasega oleks saanud kindlasti ka kaugemale minna, kuid eesti teatri üldises pildis oli oluline edasiminek seegi. Need kaks aspekti tulevad  antud teksti puhul veelgi tugevamalt ning rõhutatumalt esile laval näitlejate mängu kaudu, kui toimub vahetu kontakt teksti vastuvõtja ehk publikuga. 

Kuigi erandeid leidub, pakub meie viimase aja näitekirjandus vähe üllatavat. On autoreid, kes kirjutavad oma tuntud headuses. On huvitavaid ja põnevaid, absurdseid ja humoorikaid tekste. Kuid enamasti paistab näidendivorm olevat autorile justkui peale surutud ja tekstid töötaksid mõnes muus ?anris ehk pareminigi. Mida rohkem suudab näitekirjanik kirjutades arvestada teatri olemusega, seda orgaanilisemana see laval mõjub. Ja alles siis on lootust, et teatrist tulles olen ma tõesti näinud midagi elust suuremat ja ilusamat.