Punase näoga kuninganna

Mart Kivastik

Tundmatu ja tuntud Valev Sein Valev Sein. Kaks magavad, vein peas. Segatehnika. 2008.

Ma olen kunstiröövel. Ükspäev sain telefonikõne ühelt tuttavalt, kelle nime ma ei sooviks  teatavatel põhjustel mainida. Pakkumine oli järgmine – püstirikas klient tahab endale Valev Seina maali „Punase näoga kuninganna”. Kuna kunstnik pole  oma tööd soostunud loovutama, paluti minul maali kohaletoimetamine enda peale võtta. Kuna tasu oli korralik, ei hakanudki ma kõhklema. Imestama pani mind vaid Valev Seina nimi. Ma olen kunstiröövidega tegelenud juba pikemat aega ja pean seetõttu end kunstis kaunis heaks asjatundjaks. Ma olen süüvinud erialaraamatutesse,  tean, mis on paspartuu ja kuidas sellest polti välja lõigata. Olen veetnud lõputuid töötunde Itaalia, Prantsusmaa, Hollandi, Venemaa ja Ameerika paremates galeriides. Olen nuusutanud van Goghi Arles’i heinamaid ja näppinud Rembrandti muusade tisse. Kaasaegne kunstki ei ole mulle võõras, kuid Valev Sein…? Valev Sein… Sein Valev… On see eesti või hoopiski irokeesi nimi? Kuigi kokkuvõttes polnud sel tähtsust. Töö oli vastu võetud, läksin sellega tutvuma. 

Käisin ja vaatasin asja üle. Valev Seina näitus oli viimaseid päevi  lahti Tartu Kunstimajas. See on vana üsna kulunud hoone, mille alumisel korrusel müüakse pitsat, teisel korrusel asuvad näitusesaalid ning ülejäänud maja võtavad enda alla kunstnike ateljeed. Tüüpiline Tartu  unustusse vajunud kunstimaja – turvaseadmeid ei jaksa seal keegi osta. Wiiralt – aga palun – võetagu seinalt, kes soovib, kas või koos maja endaga. Pole kunsti, pole jamasid. Niisiis, kuna karta polnud midagi, oli mul aega heita pilk Valev Seina töödele, puhtast röövlihuvist.

Esiotsa võttis silmade eest kirjuks! Valev Seina tööd on tavalistest maalidest kaks korda paksemad. Nad on loodud kõikvõimalikele materjalidele: lauajuppidele, lambanahkadele, sametitükkidele… Otsapidi on tegu justkui tahvelmaalidega, aga need tööd on ka ruumilised – reljeefid. Kunstnik on ühte tööd sadu kordi üle maalinud, nii et värvikihid moodustavad mitme sentimeetri paksuse kihi, mille iga kiht teisest läbi paistab. Tulemuseks on mitte enam maine, vaid juba  kosmiline õhustik.  Esialgu tundus see veider, pisut vanamoodne stiil, lihtsalt huvitav, siis eriline ja lõpuks erakordne!

Selle asemel et kiirustada Opera Pizzasse õlut rüüpama, jäin ma hoopis  näitusesaali ja hakkasin pilte lähemalt uurima. Käega katsuma! See krobeline pind lausa kutsus end käperdama. Nagu naised, raisk! Pildid olid enamasti suured ja rõõmsameelsed. Vähemasti väliselt. Kui eesti kunstile on ju pigem omane sügise ehk pundunud lõpumeeleolu ja hallid novembrimaastikud, siis praegusel juhul oli tegu pigem valgusega, mitte päikese, vaid mõttevalgusega, nagu Hermann Hessel või Hiina tarkadel.

Ma istusin  ja lihtsalt olin. Nende paksude kirevate piltide soojus jõudis vaikselt, aga kindlalt mu varvaste ja sõrmedeni ning hakkas siis aegamisi ülespoole tõusma, kuni jõudis südameni. Nagu saunas. Tuli rõõm ja rahu.  Mulle meenus, et klient, kellele ma pidin maali varastama, on küllalt jõukas, et „Punase näoga kuningannat” osta, aga kunstnik ei olnud sellega päri. Ta oli tollele arstile öelnud, et pilte ei tehta ostmiseks ega müümiseks, vaid kui nad on valmis, pannakse nad lihtsalt kõrvale. Kui protsess on läbitud. See protsess aga ongi kunsti eesmärk! Kunst sünnib ja on, aga mitte müüdava ja ostetavana, vaid sündivana – igavesti sündivana, niikaua, kuni kunstnik seda maalib või vaataja seda vaatab. Loetlen siinkohal tööde pealkirju, et tekiks kujutluspilt. „Kaks magavad, vein peas”, „Minu sõber Lucas Cranach”, „Suudlemata huuled ehk Soosterist maalimata suud”, „Kummaline valge udu”, „Üks päev aasal ehk Kuidas ma nägin paljaid Pöial-Liisisid”, „Merd ei ole veel näha”, „Taim Marsilt”, „Õhtuti on roosipuuaias hämar”, „Pidulik põõsas”, „Lendav puu”, „Shakespeare’i silmad”, „Vaatavad tulbid”, „Algaja eneseurgitseja komplekt” ja loomulikult ka  „Punase näoga kuninganna”.

Tavaliselt mul töö südamesse ei lähe. Kui vaja, teen puhta töö, nagu palgamõrtsukas, ohvri olemusse  süüvimata. Aga paar korda elus on juhtunud, et maalid lähevad otse hinge, enne kui päästikule vajutad. Esimest korda juhtus see aastaid tagasi, kohtudes tollal veel noore Imati piltidega. Teine kord nõidus mu täiesti ära Munchi näitus New Yorgi kaasaegse kunsti muuseumis. Kui ma olin jõudnud „Autportreeni äratuskella ja voodi vahel” (see kujutab vana Munchi veidi enne surma), istusin selle ette maha ja hakkasin valjusti nutma nagu laps, kes on lugenud halva lõpuga lugu. See oli  nii kurb! Ühe käega pisaraid pühkides pistsin „Karje” hõlma alla ja haihtusin Manhattani saarelt.

 

Veel samal ööl läksin kunstnike majja tagasi. Öösel on see majaront hoopis teistsugune. Koridorides on küll endiselt kärsatand pitsahaisu, kuid trepist ülespoole astudes kummitab seal kõiksuse vaim. Kui ma ülespoole hiilisin, kostis ateljeedest magavate kunstnike norskeid ja tühjas koridoris lendles nende unistusi. Näitusesaali astudes nägin ma kummaliselt helkivat valgust. See hoovas seintel rippuvatelt töödelt. Eriti kiirgas „Taim Marsilt”, ka „Kummaline valge udu” helkis nagu majakas. „Punase kuninganna” leidsin kottpimedas ruumis kohe üles, kobades nagu pime kätega soojust. Ma  läksin  pilkases pimedas otse kuninganna juurde nagu nägija, panin käed vastu maali ja hakkasin endalegi suureks ehmatuseks ka ise valendama. Kuid hirm haihtus. Punase kuninganna soojus kiirgas läbi minu maailma, ma olin nägija keset musta ööd. Minu ümber helendasid ka ülejäänud Valevi tööd, kõik eri värvid, eri kihtides, erineva soojusega – kõik nad kiirgasid head. Kunst kumas must läbi, nagu röntgenikiirgus. Sama juhtub inimesega, kes kuulab Beethoveni „Kuupaistesonaati”, Mozarti „Reekviemi” või Glucki „Aariat”. Suur kunst on alati samast allikast pärit. Kes on seal käinud, saab aru, kes ei ole… ei ole!

Kui ime lõppes, võtsin ma „Punase kuninganna” seinalt ja põgenesin. Ma olin lubanud töö kohe samal ööl tellijale, tuntud kirurgile või tema naisele – kumb parajasti kodus on – üle anda. Aga mida edasi ma oma teed käisin, seda raskem oli mul minna, seda kõhklevamalt ma astusin, kuni lõpuks ei kuulanud mu jalad enam üldse sõna. Ära mine, kisendas mu hing, tagasi! Tagasi!!!

Kokkuvõttes varastasin iseenda varastatud maali. Ma peitsin selle töö endale koju ja tegin just nii, nagu Valev Sein oleks soovinud: panin maali nurka, näoga seina poole.

Ma ei saa öelda, et see töö on nüüd minu oma. Nagu ei saa öelda, et maa, mets või jõgi on kellegi omad. Nagu ei saa olla ka elu kellegi oma. Need lihtsalt on. Samamoodi on punase näoga kuningannaga. Ta elab nüüd minu juures ja sünnib üha uuesti. Kui tekib äärmine vajadus, siis heidan ise või heidab mõni mu sõber pilgu pildi serva alla, et soojus jõuaks meie südameni. Siis panen ma pildi nurka tagasi ja olen õnnelik.

Mida rohkem ongi ühel röövlil eluks vaja?

 

 

Kes tahavad näha kunstniku „Punase näoga kuninganna„ maali, peavad minema Mart Kivastiku juurde vaatama, sest mustvalgena on kuninganna nähtamatu.

Valev Sein