Poliitkomisjon ajalugu ei kirjuta

Kaarel Piirimäe

?Valge raamat? on Eesti hilinenud ning vähemõjus panus propagandasõtta Venemaaga. VALGE RAAMAT. EESTI RAHVA KAOTUSTEST OKUPATSIOONIDE LÄBI. Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Justiitsministeerium, 2005. 156 lk.

Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni raportit ehk ?Valget raamatut? saab käsitleda mitmest vaatevinklist. Ühelt poolt võib lähtuda teosest endast, s.t küsida, millise kvaliteediga on uurimus läbi viidud ja kui hästi kogumik koostatud. Teisalt on seda raamatut muidugi raske lahus hoida poleemikast, mis Eesti okupeerimisega seotud probleemide ümber on lahvatanud. Ilmudes just 2005. aasta maikuus, asetab viisteist aastat töös olnud ?Valge raamat? end peaaegu iseenesest Teise maailmasõja teemadel puhkenud rahvusvahelise propagandasõja konteksti.

Lihtne on kurta selle üle, et raamatu ilmumine nii kaua on viibinud. Kui riigikogu ORURKi ellu kutsus, siis vaevalt nähti ette, et esimeste tulemusteni jõutakse alles aastal 2005. Arusaadavalt ei piisa heast tahtest ning tuntud ühiskonnategelaste, poliitikute, akadeemikute ja teadlaste kuulumisest komisjoni, et tagada heade ideede automaatne teostumine. Eesti probleem kipubki olema, et komisjoniliikmeid on rohkem kui tegeliku töö tegijaid.  Häda võib olla ka selles, et erinevalt komisjoni kuulumisest ei ole igapäevast uurimistööd ühiskondliku töö vormis vabast ? ja tasustamata ajast võimalik teha.

Kahjuks näib, et Eesti riik pole sellest lihtsast tõsiasjast siiani aru saanud. Nn Rummo komisjoni laialisaatmine süstib siiski lootust, et kusagil on mõistetud: poliitikute ja ametnike komisjonide arvu pole mõtet suurendada, kui ei suurendata teadlaste ja uurijate arvu ning neile suunatavate toetuste summat. Võib-olla saadi ka aru, et poliitikute komisjoni kokkukutsumine ajaloo küsimuste lahtimõtestamiseks lööktöö tempos saab olla vaid nende poliitikute harimise üritus. Vastasel korral on tulemuseks just selline propagandistlik ajalugu, mida me üritame ära hoida ning ümber lükata.

Tulles tagasi ?Valge raamatu? juurde, ei suuda ma leida tõsist põhjust, miks ei võinud see ilmuda juba vähemalt viis aastat tagasi. Raamatus ei leidu ühtki olulisemat ajaloofakti või allikat, mis polnud teada vähemasti 2000. aastal. Raamatu hilinemist ei saa võtta nii kergelt, nagu seda Eestis kahjuks tihtilugu võetakse. Esiteks seepärast, et teadus ei andesta hilinemist: vananenud teadus ei olegi teadus. Teiseks, ja see käib just ?Valge raamatu? kohta, vastutustundelisem ja seega varem tulemusi toonud töö oleks neile, kellele ehk Eesti Vabariik ei meeldi, jätnud vähem võimalusi rünnata seda kui propagandaraamatut. Praegu jääb paratamatult mulje, et tegu on Eesti hilinenud ning pealegi vähemõjusa panusega propagandasõtta Putini Venemaaga.

?Valge raamat? koosneb üheksast artiklist, mille tase on ebaühtlane ja mida pole suudetud koondada ühtlaseks raamatuks. Usun, et koostajate mõte oli anda sissejuhatavas peatükis ?Ülevaade okupatsioonidest? üldine käsitlus ning terve kogumiku juhtmotiiv. Seepärast oleks olnud tarbetu asuda igas spetsiaaluurimuses uuesti lahti mõtestama okupatsioonide sisu ning tegema üldisemaid järeldusi.

Enn Sarve ja Peep Varju hinnangud okupatsioonide ülevaates on minu arvates piisavalt konkreetsed ? asju nimetatakse nende õigete nimedega. Nii on näiteks öeldud: ?Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid.? Ja teisal: ?14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu Eesti rahva vastu.? Nendest täiesti korrektsetest väidetest olekski piisanud.

Ent neljandas artiklis ?Tervisele tekitatud püsikahjud? peab Heino Noor vajalikuks lisada: ?Meil toimunut ongi õige nimetada Eesti holokaustiks.? Loodan, et Heino Noore seisukoht pole mitte ORURKi seisukoht. Sest mis võiks eestlastel olla asja juudi ?põletusohvriga?. Isegi kui oleks, poleks eestlaste holokaustiga nõus juudid, kes sõdivad raevukalt selle vastu, et mõni teine rahvas nende toodud ohvrit võiks jagada. On igati tark tegu juutide holokaust rahule jätta ning mitte võõraid kombeid üle võtta. Taotlus osale holokaustist kahandab paratamatult ?Valge raamatu? usaldusväärsust rahvusvahelise üldsuse silmis ? meenutagem kas või skandaali, kui keegi Saksa ajaloolane julges Dresdeni pommitamist holokaustiga võrrelda. Olgu meile ?lohutuseks? mõisted nagu inimsusesevastased, sõja- ja genotsiidikuriteod, mis kõlavad piisavalt karmilt. Kui suudaksime selle, mis näiteks armeenlastel pole õnnestunud, s.o kehtestada üldlevinud arusaama küüditamistest Eestist kui genotsiidikuritegudest, oleme palju saavutanud.

Heino Noore käsitlus ?Tervisele tekitatud püsikahjudest? tekitab teisigi küsimusi. Autor väidab, et käsitleb ?sovetlike, sh eriti stalinistlike repressioonide ajal Eestis sooritatud inimsusevastastest kuritegudest tingitud tervisekahjustusi?. Käsitlus olevat ?viktimoloogiline ja samas sovetoloogiline, sest toob esile paljusid Nõukogude tegelikkuse ilminguid?. Tegelikult kirjeldab autor vaid haigusi ja sümptomeid, mida repressioonid võivad põhjustada, aga need oleks võinud mõnest arstiteaduse leksikonist maha kirjutada igaüks. Vaja oleks olnud tagajärgede seostamist okupatsiooniga ja just Nõukogude okupatsiooniga, mis Noorel jääb paraku nõrgaks. Kas aastatel 1993 ? 2003 Tartu Meditsiinilise Rehabilitatsiooni Teenistuses 700 represseerituga tehtud töö ei andnud andmeid, mida selles artiklis oleks saanud kasutada? Mis tööd siis tehti, kui isegi mingit statistikat või üksikuid näited haigusnähtudest pole võimalik välja tuua? Praegu jääb käsitlus tervise püsikahjudest igatahes tühjaks deklaratsiooniks selle kohta, mida üks terrorire?iim võib põhjustada. Pole suudetud teaduslikult põhjendada, et see just Eestis ja neil aastatel aset leidis. Viide Eesti presidendile Konstantin Pätsile, kes oli 15 aastat ?seniilse psühhoosi valediagnoosiga interneerituna Venemaa kinnistes vaimuhaiglates?, on väga hea. Selliseid näited oleks võinud rohkem tuua, kes oli põhjendamatult suletud vaimuhaiglasse, milline oli diagnoos, kes vastutab valediagnoosi eest.

Ülejäänud artiklite tase on enam-vähem. Sellise raamatu puhul on lühidus ja konkreetsus peamised voorused ning neist on osatud kinni pidada. Tuleb märkida, et ?Valge raamatuga? on võetud endale keeruline ülesanne. Olgu demograafia, kunst või majandus, 50 aasta kahjude väljaselgitamine on kahtlemata raske ülesanne. Kalev Kukk selgitab majanduskahjude ülevaates, et kahjude ükshaaval kokkulugemine on pea võimatu, mistõttu tuleb leppida katsega lugeda kokku saamata jäänud tulu. Sisuliselt kehtib see ka kultuuri või teaduse puhul. Raske on lugeda kokku avaldamata jäänud raamatuid, kirjutamata luuletusi või doktoritöid, mistõttu tuleb läheneda teisest otsast. Näiteks võrrelda, kui aktiivselt avaldati paguluses või milline oli teadus- või kirjandusproduktsioon Soomes. Nii ehk naa on hinnangud umbkaudsed.

Asjaolu, et kahjude hindamine on keeruline, ei muuda seda vähem vajalikuks. Minu arvates poleks euroopalikus kultuuriruumis teisiti võimalik. Ühelt poolt nõuab tänapäevane majandus bilansi koostamist, s.t kahjude ja kasude kokkulöömist. Kui Eesti Vabariik ei püüaks välja arvutada 50 okupatsiooniaasta tagajärgi, polekski ta normaalne Euroopa riik. Majandusest veelgi teravamalt kohustab teda selleks nõue kindlaks teha Eesti kodanike vastu sooritatud inimsusevastased, sõja- ja genotsiidikuriteod, millise kohustuse on Eesti Vabariik võtnud vastavate rahvusvaheliste konventsioonidega liitudes. Lisaks sellele kuulub iga riigi juurde oma kodanikkonna tundmine: kuidas see on kujunenud, millised demograafilised protsessid teda mõjutanud, milline on hetkeseis. Seepärast on ?Valge raamat? mitte ainult vajalik, ta on õieti Eesti riigi kohustus ja vastutus oma kodanike ja iseenda ees. Loodetavasti jätkub seda vastutustunnet ?Valge raamatu? kirjutamise jätkamiseks.

Selleks tuleb minu arvates osata vaadata Eestist natuke kaugemale. Praeguse ?Valge raamatu? puhul tundsin puudust laiemast vaatest sellele, kuidas on hinnanud teised Euroopa rahvad oma kahjusid, ennekõike Teise maailmasõja tagajärgi. Milline on kahjude hindamise Euroopa traditsioon? Kahjuks ei leidnud ma ?Valgest raamatust? ühtki viidet teiste riikide kogemusele ja teaduslikele uurimustele, mida mujal maailmas on tehtud. Kuidas näiteks hindavad belglased Saksa okupatsiooni kahjusid? Kas see on jäetud ainult kindlustusfirmade teha või on riik võtnud ette midagi ORURKiga sarnast? Millise hinnangu alusel otsustas Norra riik maksta kahjutasu Saksa sõjaväelaste ja Norra naiste suhetest sündinud lastele, keda okupatsiooni lõppedes taga kiusati? Ma ei tea seda ja kahjuks pole see huvitanud ka ?Valge raamatu? autoreid.

Eesti on kohustatud oma kahjud kokku arvama isegi juhul, kui pole lootust, et Venemaa need kunagi korvab. Venemaa ei ole euroopalik riik ja tal pole kombeks oma tegude eest vastutada. Siiski ei tohiks Venemaa ajaloovõltsingud, massiline desorienteeriv propaganda ning püüe jätta muljet, et naabrite kahjunõuete puhul on tegu Vene vastu suunatud vaenutegevusega, meid eksitada. Euroopalik arusaam on, et igal teol on tagajärg ning igal teol tegija ning seega vastutaja. Välisminister Urmas Paeti avaldus, et ta alles mõtleb, kas Venemaale esitada kahjunõue okupatsiooni eest, ei saa meid rahuldada. Ent seni, kui siin selgusele jõutakse, peab meil kodutöö tehtud olema. ?Valget raamatut? tuleb edasi kirjutada.