Progerock üleeile, eile ja täna
Progerock avardas juba oma ilmumisel revolutsiooniliselt arusaama kogu muusikalise popkultuuri tähendusest. Kunsti- ja sealhulgas ka muusikamaailmas on tihtilugu nii, et kui midagi olulist juhtub ?õhus? olema, siis toimub maailmas korraga palju ning tulevikuprotsesse oluliselt mõjutavaid asju. Pop- ja rockmuusikas oli üheks selliseks perioodiks kuuekümnendate aastate lõpp: piltlikult öeldes juhtus siis nii, et kui tollane absoluutne popikoon The Beatles hakkas oma tegevust juba lõpetama, siis terve plejaad uusi tulevikuikoone just alustas. Nii mõneaastase (1967 ? 1969) vahega nagu kokkulepitult. Ning vähe sellest, neil aastail tekkisid biitmuusika asemele ka uued rockmuusika stiilid, näiteks heavy metal?i sünniaastaks võib lugeda 1969, mil edetabelite tippu lendas meteoorina Led Zeppelini lugu ?Whole Lotta Love?.
Nii kummaline kui see ka pole, on sama 1969. aasta ka progerocki (mugandus ingliskeelsetest progressive rock, prog rock) sünniaastaks, kuna progerocki kui nähtuse ?isad? King Crimson, Yes ja Genesis lasksid siis välja oma esikplaadid. Jälle nagu kokkulepitult! Tõsi, selline kellavärgi-täpsusega ajastus on lugu, millel on siiski oma eellugu, ning mõistmaks progerocki tuuma, olevikku ja tulevikuvõimalusi, heidame pilgu minevikku, pea nelja aastakümne taha.
Kus on juured?
Briti päritoluga progerocki juured on hoopis ameerikalikus nähtuses nimega psühhedeelia (paralleelnimega ka acid rock). Psühhedeelia on tõlgendatav mitmeti: ühelt poolt hipiajastu lõpp-produktina ja narkootikumidest saadud visioonide muusikalise vastena ning teiselt poolt (mis palju olulisem) ka popmuusika kohta ebatraditsiooniliselt komplitseeritud muusikaliste kõlade otsingusuunana. See puudutab lihtsustatult öeldes näiteks õudusfilmide muusikast tuttavaid pahaendeliselt mõjuvaid helindeid ning ebaharilikke tämbrikombinatsioone. Selle muusikastiili märksõnadeks on niisugused USA bändid nagu psühhedeelia pioneer Jefferson Airplane (aastast 1974 Jefferson Starship) ja acid rock?i odüsseial seigelnud Grateful Dead. Viimane, muuseas, alustanud aastal 1965, läks laiali alles kümme aastat tagasi. Ning oma mõjuva sõna ütles psühhedeelias kaasa ka George Clinton, keda on tituleeritud doktor Frankensteiniks ning kes ühendas oma bändides acid rock?i ja rhythm and blues?i.
Ent psühhedeelia leidis oma märksa kestvama väljundi briti ansambli Pink Floyd näol, kelle looming piirneb kõige otsesemalt psühhedeelia ja progerockiga, olemata sõna otseses mõttes tegelikult kumbki. Samas niisugused Pink Floydi 1960ndate plaadid nagu ?The Saucerful of Secrets? (1968), ?Ummagumma? (1969) ja ?Relics? (1971) võiksid olla psühhedeelia ja progerocki ühendkombinatsiooni musternäidisteks.
Omaette nähtus kuuekümnendate lõpus oli progerocki eelkäijana inglise ansambel The Nice (1967 ? 1970), mille stiili on rockientsüklopeediates nimetatud proto-prog pop?iks ning mis oma liidri, klahvpillimängija Keith Emersoni initsiatiivil viljeles muu hulgas ühena esimestest ka klassikalise muusika rockseadeid. Tähelepanuväärset muusikalist innovatiivsust näitas Emerson sellistes klassikatöötlustes nagu Sibeliuse ?Karjala süidis? ja Bernsteini ?America?s?. Muuseas, kuigi The Nice läks ametlikult laiali 1970, tuldi uuesti kokku aastal 2002 ning anti Glasgow?s pikk kontsert, millest 2003 ilmus ka kontsertplaat ?Vivacitas?. Keith Emersoniga puutume järgnevalt kokku veelgi, ent juba märksa kuulsamas muusikute koosluses.
Progerocki algusaastad
Progerocki algusaastate neli vaieldamatut supergruppi on briti ansamblid Yes, King Crimson, Genesis ning Emerson, Lake & Palmer (ELP). Neid iseloomustavaid ühisjooni otsides ei jää märkamata, et ELP ja Yes olid 1970. aastate algul seotud n-ö klassikavisioonidega: neist esimene tegi otseseid klassikatöötlusi (kõige kuulsamaks osutus Mussorgski tsükkel ?Pildid näituselt?, mida ELP plaadistas koguni kaks korda, aastal 1971 ja 1994) ning Yes lähenes suurvormidele pigem rockmuusika sisemisest loogikast lähtudes. Sama rada läks 1970ndate alguses ka Genesis.
On huvitav, et selle perioodi progerocki üheks olulisemaks tunnusjooneks ongi algupäraste suurvormide komponeerimine, mida hilisemas rockmuusikas enam naljalt ei kohta. Ning jällegi puutume kokku omamoodi koherentsusega ? suurvormide plaadistuste ajalise kokkulangemisega. Märkimisväärne on siin aasta 1972, mil ansambel Yes plaadistas oma kuulsa neljaosalise tsükli ?Close to the Edge? (samanimelisel plaadil) ning Genesis ligi pooletunnise ?Supper?s Ready? (plaadil ?Foxtrot?). Nende aastate rockmuusikat iseloomustasid innovatiivsus ja avangardne mõtlemine, mis nüüd tagantjärele annab samas ka põhjuse nimetada seitsmekümnendaid progerocki kuldajastuks.
Pöördumine suurvormide poole on seitsmekümnendate progerocki üks tahk, ent teine tähelepanuväärsus on kindlasti nende pikkade lugude professionaalne läbikomponeeritus, s.t muusikalise materjali arendatus ja sidusus. Kui Yesi ?Close to the Edge? jaotub neljaosalisse tsüklisse, kus esmane põhikujund tuleb transformeerununa tagasi kõikides osades, siis ansambli järgmine suurvorm ?The Gates of Delirium? (plaadilt ?Relayer?, 1974) on juba märksa ambitsioonikam: 20 minutit kestvat kompositsiooni läbib niisugune dramaturgiline arendus, mida nii töötluslikkuse kui tämbridramaturgia poolest võib vabalt võrrelda lausa sümfoonilise arendusega.
Kolmas tahk on progerocki algusaastate puhul mõistagi tolle ajastu kohta täiesti uudne helire?ii ? praegu igapäevased süntesaatorid olid seitsmekümnendate alguses täiesti ainulaadsed instrumendid maailmas. Võib liialdamata öelda, et analoogsüntesaatorite edasisele võidukäigule pani aluse just progerock oma esimeste klahvpilligurude Keith Emersoni ja Rick Wakemani (Yesi klahvpillimängija) musitseerimisega. Sinna lisaks veel eksperimendid mitmesuguste stuudio-reverberatsioonide ja korduskajadega, millest senine popmuusika polnud isegi und näinud ? kõik see avardas mõõtmatult seniseid arusaamasid popmuusikast kui nähtusest.
Ning kui nüüd juurde mõelda, et rokkarid tegid ?käe valgeks? isegi sõna otseses mõttes klassikalise suurvormiga (pidades silmas Keith Emersoni Klaverikontserti aastast 1977), siis said lõpptulemusena ränga hoobi mõisted ?tõsine? ja ?kerge? muusika (classical ja popular music). Tõesti, mille poolest on Yesi muusikalis-dramaturgilise arendusega suurvorm ?The Gates of Delirium? siis ?kergem? kui näiteks mõni Aaron Coplandi suurteos?
Mõnevõrra erinevat otsinguteed läks aga King Crimson. Piltlikult öeldes: kui ansamblit Yes võiks tänu päikseliselt kaunikõlalistele harmooniatele ja vokalist Jon Andersoni erakordselt heledatämbrilisele häälele võrrelda valgusküllase suvega ning järelemõtlikult süvenenud Genesist pisut melanhoolse sügisega, siis King Crimsoni esimest tegevusperioodi lõpetaval plaadil ?Red? (1974) paugub juba karm ?talvepakane?. Plaadiümbrisel kujutatud manomeetrinool, mis on jõudnud punasele alale, ütleb üsna ühemõtteliselt, et olukord on väga plahvatusohtlik. King Crimsoni, täpsemalt selle liidri kitarrist Robert Frippi vaimsus on tegelikult olnud kogu aeg üsna plahvatusohtlik. Eriti kui mõelda ansambli pidevale balansseerimisele meditatiivse musitseerimise ja jazzrocki ning distsiplineerituse (plaat ?Discipline?, 1981) ja totaalse kaose piirimail. Mis aga, nagu hilisemad sündmused on näidanud, viisid bändi siiski edukalt mitte ainult järgmisse aastakümnesse, vaid muusikaliselt uuenenuna ka XXI sajandisse.
On üsna selge, et seitsmekümnendate alguses toimus maailma popmuusikas üleüldine revolutsioon, kus Keith Emersoni musitseerimist võiks vaid väheke liialdades võrrelda Fidel Castro ning Robert Frippi oma Augusto Pinocheti tegevusega poliitikatandril. Ent kaheksakümnendad tegid senisele kuldajastule omad korrektiivid.
Kaheksakümnendad ? ei midagi uut
1980. aastad tõid popmuusikas peale uued trendid: punk, hoolimata Sex Pistolsi laialiminekust veel järellainetas jõuliselt, heavy metal sai Metallica ja Mötley Crüe näol uue tulemise ning tagatipuks tegid mõned tollastest uustulnukatest nagu ansamblid Duran Duran ja Depeche Mode laiemale publikule kiiresti selgeks, et aeg ?futuristlikeks uuskõladeks? on enamgi kui küps.
Aeg oli muutusteks küps ka progerockis, ainult et need muutused ei toonud sel kümnendil endaga kaasa midagi eriti tähelepanuväärset, kui võrrelda eelnenud ja järgnenud kümnendiga. Tekkis justkui huvitav paigalseis: ansamblis Genesis, mille senisest lauljast liidri Peter Gabrieli asemele oli juba 1975 tulnud uus ?kunstiline juht? laulja-trummari Phil Collinsi näol, tugevnesid kommertsiaalsed tendentsid. Ning kuna Collinsi soolokarjäär kogus aiva hoogu juurde, siis võib näiteks Genesise plaati ?Invisible Touch? (1986) kuulates tekkida küsimus, et äkki on see siiski Phil Collinsi sooloplaat, mille taustad on sisse mänginud Genesis. Nii või teisiti ? ehkki side progerockiga lõtvus pea olematuks, oli nimetatud plaadi müügiedu kolossaalne.
Ansambel Yes elas kaheksakümnendate lõpus üle tõsise kriisi. Pärast edukat plaati ?90125? (1993) uue kitarristi Trevor Rabini ja uue klahvimehe Tony Kaye?ga (kes tegelikult mängis ansamblis ka päris alguses) tekkis bändis nii sügav lõhe, et kujunes koguni kaks Yesi koosseisu. Ehkki Jon Anderson laulis mõlemas, oli ansambli nime kasutamise õigused bassimehel Chris Squire?il ning seetõttu läkski nii, et teine koosseis (kus Squire?i asemel mängis Tony Levin) võis kasutada vaid nime Anderson-Wakeman-Bruford-Howe. Kuna raadiojaamade DJdel oli nii pikka nime ebamugav välja öelda, siis mindi lihtsamat teed: kord teadustati, et ?nüüd mängib Yes? ja teise koosseisu puhul, et ?mängib not-Yes?.
Kriis tabas ka triot Emerson, Lake & Palmer. Nimelt leidis bändi trummar Carl Palmer 1981. aastal uue koostöösuhte ansambliga Asia ning ELP tõmbus varjusurma. Seda aastani 1986, mil ELP laskis välja järjekordse plaadi, ainult et sedapuhku koosseisus Emerson, Lake & Powell. Kuigi muusikaliselt oli see võimas ja senistest ehk isegi suurejoonelisem projekt, oli Palmerit asendanud Cozy Powell liiga hõivatud muude bändidega (nende seas ka hard rock?i üks lipulaevu Rainbow) ning ka nimetatud kooslus ei osutunud püsivaks. ELP jäi ootama paremaid aegu ? ja üheksakümnendatel need ka tulid.
Ent King Crimson sai kaheksakümnendatel uue näo: seitse aastat vaikinud bänd tuli 1981 välja plaadiga ?Discipline?, millele järgnes ?Beat? (1982). Kui varem olid nii mõnedki kriitikud teinud sapiseid märkusi bändi stiililise-kompositsioonilise laialivalguvuse aadressil, siis nüüdne kontsentreeritud, minimalismi korduste võtteid kasutav ja ?distsiplineeritud? King Crimson oli sootuks (post)modernistlikum kvaliteet.
Ent päris uued tuuled hakkasid progerockis puhuma siiski üheksakümnendatel ning sedapuhku hoopis Ameerikast.
Üheksakümnendate uued tegijad
1990. aastatel toimus progerocki maailmas uus suur tõus: ennast kogunud briti ?sauruste? kõrval startisid võimsalt USA progerocki uustulnukad nagu ansamblid Dream Theater, Magellan, Cairo, Spock?s Beard ja Pendragon. Neid bände ühendavaks jooneks on püüd sünteesida omavahel progerockile iseloomulikku muusikalist arendust ja hard rock?i jõulist väljenduslaadi, mistõttu nimetatud ansamblite kõlapilt on võrdlemisi intensiivne ja kohati isegi agressiivne.
Uued bändid tõid avalikkuse ette ka uued silmapaistvad liidrid: Dream Theater lausa pimestava kitarrivirtuoosi John Petrucci, Magellan laulja-klahvimehe-tromboonimängija Trent Gardneri, Spock?s Beard laulja-klahvpillimängija Neal Morse?i ning Cairo klahvimehe Mark Robertsoni. Eriti tugev interpreetide kooslus iseloomustab ansamblit Dream Theater, kus Petrucci kõrval ?põlevad? sama ereda leegiga vokalist James Labrie, trummar Mike Portnoy, bassimees John Myung ja Jordan Rudess klahvpillidel. Dream Theateri muusika üldine atmosfäär on võrdlemisi sünge ning hoolimata oma komplitseeritusest (nagu taktimõõdud 7/8 ja 11/8) tuletab natuke meelde isegi gothic metal?it.
Ka vanadel tegijatel oli õnnestunud taastulemisi. 1987. aastast vaikinud Yes ühendas lõpuks oma kaks konfliktset koosseisu ning laskis 1991 välja plaadi ?Union?, kus mõnede lugude puhul mängisid kitarri ja bassi vastavalt Steve Howe ja Chris Squire ning teistes Trevor Rabin ja Tony Levin. Üheksakümnendate märk pandi maha aga albumiga ?Talk? (1994), mis mõjus kõikide varasematega võrreldes tundmatuseni jõuliselt. Yesi edasine tegevus enam nii eredat jälge ei suutnud jätta, ei plaadil ?Open Your Eyes? (1997), kus klahve ja kitarri mängis Billy Sherwood, ega ka nende viimasel albumil ?Magnification? (2001), mille tuurist sai osa ka Tallinna publik.
Genesis lõpetas oma tegevuse 1997. aastal plaadiga ?Calling All Stations?, kus Phil Collinsi asemel laulis Ray Wilson ning trummide taga oli eelmainitud proge-uustulnuka Spock?s Beardi trummar Nick D?Virgilio. ?Congo? oli sellelt albumilt ainus lugu, mille video korraks telekanalite tähelepanu pälvis, tervikuna jättis ?Calling All Stations? võrdlemisi viimistlemata mulje.
Emerson, Lake & Palmer tegi aga jõulise come back?i hästi ekspressiivse CDga ?Black Moon? (1992). Järgmist stuudioplaati ?In the Hot Seat? (1994) aga enam senine menu ei saatnud ning ka see kooslus lõpetas oma tegevuse. Muuseas, Keith Emersoni millenniumivahetuse paiku ilmunud sooloplaat oli pretsedenditult nõrk ja ?estraadilik?.
Ent King Crimson on järjest küpsemaks läinud: ekspressiivselt mõjus juba CD ?Thrak? (1995), eriti aga ?The Power to Believe? (2003), kus äärmused mängus kammerkõladest lausa heavy metal?ini.
Lõpetuseks ka Eestist
Umbes sellised piirjooned võiksid olla maailma progerockil, kuid ülekohtune oleks siin üle libiseda Eesti progest, kuna nähtusena on see siinkirjutaja arvates esindatud maailmatasemel. Kui me mõtleme Sven Grünbergile ja tema ansamblile Mess, mis tuli kokku 1974, Ruja seitsmekümnendate lõpu (kus klahve mängis Margus Kappel) ja kaheksakümnendate keskpaiga tegutsemisperioodidele. Ning eriti ansamblile In Spe, mille tähendusrikkad muusikaloolised jäljed seostuvad Erkki-Sven Tüüri ja Alo Mattiiseni nimega. Ent käesoleval ajal tundub Eesti progerock olevat varjusurmas, hoolimata ka ansambli Contus Firmus sporaadilisest tegevusest.
Mis aga ei anna põhjust pessimismiks ? teatavasti tuleb iga asi omal ajal. Või natuke hiljem.