Baden-Badenist kostab sokulaulu

Vahur Afanasjev

Konstantin Vaginov, Sokulaul. Tõlkinud Rein Saluri. Loomingu Raamatukogu 2005. 160 lk. Leonid Tsõpkin, Suvi Baden-Badenis. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2005. 163 lk.

 

Kui Konstantin Vaginovi ?Sokulaul? ja Leonid Tsõpkini ?Suvi Baden-Badenis? läbisegi ette võtta, algab päris vägev sõit. Sõit läheb Peterburist Leningradi. Reis on pikk, kestab poolteist sajandit.

Reisi alustab Tsõpkin XIX sajandi teisel poolel, siis võtab reisijuhi koha üle Vaginov ning kui too lahkub, haarab ajalõnga taas Tsõpkin, kandes lugeja XX sajandi seitsmekümnendate lõppu. Teekond on tundeline. Mitte ilatsev, vaid kaasahaarav, empaatianärvi kõditav. Tsõpkin rändab koos vene kirjaniku Fjodor Dostojevski ja tolle noore masinakirjutajast abikaasa Anna Grigorjevnaga Baden-Badenisse.

Tsõpkini teksti aluseks on põhjalik töö allikatega, kuid õnneks pole tegu täppiskirjeldusega Dostojevski elust; faktibaas on andnud Tsõpkinile jalgealuse, mida ta on kasutanud kultuskirjaniku elutunnetuse lahtiharutamiseks. Tekst on veenev, lubades lugeja Dostojevskiga intiimsesse lähedusse, peaaegu kultuskirjaniku sisse, kuhugi rinnakorvi piirkonda.

Igatsus ? nagu heas vene kirjanduses ikka

Konstantin Vaginov lubab lugeja veelgi sügavamale, pakkudes enam-vähem vaginaalset lähedust kõige lähedasemaga talle endale ? Konstantin Vaginoviga.

Nagu tema postmodernistliku mõttepintsliga maalitud ?Sokulaulus? kaunis otse tunnistatud, on selle värvikas peamiste tegelaste pundar autor ise. Iga tegelane on üks komplekt autori mõttemaailmast ja käitumisjoontest. Enam intiimsemaks ei saa minna.

Raamatuid lugedes ette võetud teekonna viimases osas, 1970ndate lõpus, läheb ka Leonid Tsõpkin kõige pühama ja lähema, iseenda juurde. Õigupoolest vaheldab ta aega ja positsiooni sadakonna aasta, enda ja Dostojevski vahel Baden-Badeni suve algusest peale. Eks sõltu lugejast, kuid mulle oli Tsõpkini enesest kirjutamine põnevamgi kui tema meisterlik Dostojevskis-olemine. Mõlemas raamatus on palju nimetut ja nimetusega igatsust, nagu heas vene kirjanduses ikka.

?Sokulaulus? kirjutab  Konstantin Vaginov vana Sankt-Peterburgi inimestest, kes elavad 1920ndate alguse Petrogradis (linna kutsuti nõnda 1914 ? 1924) ja Leningradis (1924 ? 1991). Tegelased igatsevad vaimset taassündi ning harjuvad ? vähem või rohkem ? revolutsioonijärgse nõukogude tegelikkusega.

Igatsus vaimsete kõrguste järele põimub sooviga jõuda veel kuhugi; on see siis armastus või regulaarne suguelu, meelelahutus või normaalne argielu, jääb lõpuni vastamata.

Vaginov on andnud igale tegelasele oma joone, mida ajada, mida kaotada ja taasleida. Ühele on igatsetud Peterburi humanismi, teisele hellenismi keskus, kolmandale Põhjamaade Pariis.

Ahv on aeg

Tsõpkin näitab, ehkki tahtmatult, kui toores ja tore aeg oli see, mille taassündi Vaginovi tegelased ihkavad. Ühtaegu totalitaarne ja tembutav, ülev ja silmakirjalik. Mõni ime, et Tsõpkini Dostojevski viskleb paranoilistes auhaavamise-kahtlustes, hingeldades samas koeralikult Vene riigi jalge ees, mis teda tagusid.

Marilyn Mansonil on laul ahvist: saatsin ta maale, söötsin talle piparkooke, kuid nüüd on ta surnud. Nii Vaginovi kui Tsõpkini ahv on aeg. Ükskõik, kui paljude piparkookidega nad aja vaimu toidavad, on see ikkagi surnud.

See, mida inimesed kunagi on, ei saa nad olla igavesti, sest aeg pole surematu, vaid sureb pidevalt, igas hetkes. Kadumine õilistab, olematu on ihaldusväärne. Aeg, mil valitsev klass elas orjade arvel, mängis ruletti ja tülitses auküsimuste pärast, tundub raamatute tegelastele kultuuritiine bakhanaalina, kuigi ümber autor Vaginovi kihab revolutsioonijärgne terror ja ülesehitusrõõm ning autor Tsõpkini soontes voolab vaimse vastupanu ja sisemise vabaduse magus siirup.

Vaginovi ?Sokulaul? (inglise keelde tõlgitud ?Saatüri lauluna?) on autori enesekujutiste hiilgav mäng kulisstegelastega. Vaginovi kulissideks on ka surnud kirjanik Aleksandr Petrovit? Zaevfratski ja tolle lesk Jekaterina Ivanovna, kelles kirjandusteadlased näevad Nikolai Gumiljovi ja Anna Ahmatovat.

Minu lemmik Vaginovi mitte-just-saatüridraamas on aga Kornet Kovaljov, endine allohvitser igavese jet-lag?i küüsis, kes iga aasta esimesel lihavõttepühal käib, koitanud vorm seljas, endist kindralit ja tolle tütart visiidiga tüütamas.

Pean siiski tõdema, et karneval, mille Vaginov kaunishingede, kohanejate ja küünikutega maha peab, jäi tagasihoidlikumaks, kui lootsin. ?Sokulaulu? lävel lubab autor enamat: ?piilud kübara alla ? siupea; vaatad vanamoori ? lösutav kärnkonn lõõtsutab kõhtu?.

Saatüri mökitusi napib, iga leheküljega kasvavad mure ja teeotsimine. Ka teed, mille tegelased leiavad, ajavad pigem nukralt muigama, selmet eluterves mõnituses irvitama.

Vene hing

Leonid Tsõpkin esitab esimesest lausest saati tasast tunnetust ja sügavat vaimu. Nii on Tsõpkin, ilmselt taotluslikult, jätnud Baden-Badeni suve taustast avamata argiabsurdse fakti, et võlausaldajate eest pakku läinud Dostojevski kokkukuivavad finantsid pärinesid peamiselt ?Kuritöö ja karistuse? honorarist.

Õnneks pole tekst väga raskepärane; rütm ja positsioon vahelduvad. Ajab Dostojevskis-olemine haigutama ? hoobilt muutub positsioon Tsõpkinis-olemiseks ning lugeja unustab suu sulgeda, süüvib teksti.

Kõige täiuslikumalt kirjutavad venelastest juudid ja välismaalased. Juut Tsõpkin ja saksa juurtega Vaginov (Wagenheim) kinnitavad reeglit. Dostojevski näitas veenvalt kannatavaid ja kaastundlikke inimesi, aga vene hinge edasiandmises jäi ta hämaraks; mis muidugi on vene hinge puhul normaalne.

Baden-Badenist kostev sokulaul selgitab ilukirjanduslike näidete varal, et vene hing on maniakaalne nähtus: olla vene hinge kandja, on tunda, et tead õiget teed, seda päriselt teadmata, kuid teistele peale surudes.

Vene hing tunneb pidevat süüd sihilejõudmatuse tõttu, adumata, et juba ollakse kohal. Ka Leningrad on hellenismi keskus, kui miski seda olema peab. Maja, kus suri Dostojevski, eksisteerib läbi Peterburi, Petrogradi ja Leningradi. Tsõpkin leiab selle üles, Vaginov annab mõista, et see pole kuhugi kadunud.

Leonid Tsõpkini ?Suvi Baden-Badenis? lõpeb Fjodor Dostojevski suremise ja kirjaniku abikaasa leinaga, mis on pildistatud, nagu kogu raamat, väga veenvalt ja intiimselt.

Konstantin Vaginov vallandab lugejas Frédéric Chopini matusepala või millegi veel kurvema akordid, lastes finaalis õnnetult surra ?Sokulaulu? peategelase Teptjolkini noorel naisel Musjal ehk Marja Petrovnal.

See pole surm kui kuliss sündivale tekstile, nagu kultuspoeet Zaevfratski surnud-olemine; kirjanik võtab lugejalt ära kellegi, kes on talle omane ja kallis ning kelle surm on seda toorem ja haavavam, et lahkuja on kõrvaltegelane.

Surmalood

Nimetaksin Tsõpkini ja Vaginovi mängulist, kuid tundetäpset ja elutruud proosat kognitiivseks realismiks ? mängu ja surma ärakasutamine on selle loomulikud meetodid. Tahtmatult on Konstantin Vaginov ja Leonid Tsõpkin vääristanud oma teosed ka liigutava ekstratekstiga. Ekstrateksti elik reaalse elu ja surmaga raamatute ümber.

Tunnistan, et autorite surma lood erutasid mind võib-olla enamgi kui nende raamatud. Erutasid, kriipisid kurku. Tekkis samastumise tunne aja köidikuis inimesega, umbes nagu Winston Smithiga George Orwelli ?1984? lugedes.  Konstantin Vaginovi puhul on surma lugu lühike. Vist on raamatu tõlkija Rein Saluri sõnastanud selle nõnda: ?Konstantin Wagenheim-Vaginov (1899 ? 1934) sündis Peterburis ja suri Leningradis.?

Vaid üks lause, kuid millist valu see kätkeb. Valu ainult kolmekümne viie eluaasta tõttu. Valu linn-unistuse linn-ko?maariks muutumise tõttu. Taoline tekst tagakaanel annab raamatule palju juurde; ütlen seda ironiseerimata. The Doors ei kõlaks nii erutavalt, kui Jim Morrison oleks surnud mullu oma kodus Beverly Hillsis.

Leonid Tsõpkini elu ja surma lugu on painavamgi. Tsõpkin kirjutas omaette, teiste kirjanikega peaaegu ei suhelnud, teda lugesid vaid lähedased ning trükki pääses ta esmakordselt nädal aega enne surma.

Traagilise maiguga elu, mida surm vääramatult kroonib, on kirjanikule-poeedile alati ehteks. Nõnda surres elasid Konstantin Vaginov ja Leonid Tsõpkin end grammijagu suuremateks kirjanikeks, kui nad pelgalt kirjutades oleks saanud.