Õgides rooja ja spermat

Vaapo Vaher

Homoseksuaalsed kinokriitikud on omas kindlameelses tendentsis ühtaegu nii naljakad kui imetlusväärsed. Nad jaksavad homoigatsusi haista igast linatööst, milles vähemalt kaks ühesoolist osalist. Just trehvasin lugema hoogsat ülevaadet kiimalistest homopüüdlustest Nikita Mihhalkovi filmides. Muidugi ? keeva entusiasmi puhul annab lopsakat homoerootikat aduda kas või Kruusemendi ?Kevadest?. Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni ja Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.  Muidugi, vene uuemas kinolises produktsioonis on ka vääramatult homoseksuaalseid pürgimusi. Aktuaalne on alustada Aleksei Ut?itelist, sest mees võitis ju alles veenvalt Moskva filmifestivali. Ta uudisfilmi kohta ei tea ütelda, aga Ut?iteli varasemates töödes on samasookiindumus olulisel kohal. Just homosuhe käivitab nendes töödes dramaatika. ?Giselle?i maanias? (1995) armub  kangelanna, läinud sajandi alguse vene baleriin Olga Spesivtseva fataalselt gay?sse, kuulsasse koreograafi ja tantsijasse Serge Lifari. ?Tema naise päevik? (2000) pakub aga vastupidist situatsiooni, nobelist Ivan Bunin lembib lootusetult lesbit. Ut?iteli filmides pole homondus siiski eesmärk, vaid mõjuv vahend, perekondliku despoodi Bunini maskuliinne ülemvõim ja eneseuhkus ei haju tolmuks mitte seetõttu, et armastatud Galja reedab ja jookseb teise manu, vaid seepärast, et too eelistab talle, supermees Buninile ? naist. Bunin on vapustatud ja relvitu, kogu ta hierarhiline maailmapilt on paugupealt põrmus.  

Samas, kui re?issöör Ut?itel kaevub ?Tema naise päevikus? kunstiliselt Buninisse, imenduvad homohimulised kiibitsevad kriitikud oma arvustustes aga täie esteetilise innuga Galina ja Marga lesbisuhtesse. L. ?eren on veendunud, et see vahekord on ?naisarmastus lesbismi kõrgeimas tähenduses?, ilma ?absurdi paisatud loomuvastasuseta?. ?eren arvab, et Marga on esimene ?tõeliselt puhas? lesbikuju kinoloos üldse, ?loomulik, ilma dekadentsita?, sõltumatu illusioonidest, subkultuurist, moest, kiimalusest või depressioonidest.

Lesbilisust võib leida veel mitmete tuntud lavastajate töödes, noorema Valeri Todorovski ?Kurtide maas? (1998), ?anna Serikbajeva lesbilikus vangladraamas ?Elu, see on naine? (1991).

Gay-filmindust on seinast seina, värelevatest homoallusioonidest kuni pederastiliste võikusteni. Kergem kraam on Aleksandr Rogo?kini ?Elu idioodiga? või Boriss Blanki ?muusikaline kinokit?? ?Narri kättemaks?. Juri Pavlovi ?Aadama loomises? on klassikaline gay-teema ühendatud müstikaga, lisades nii müütilis-filosoofilist mõõdet. Genadi Baisaki ?Agape? on esimene vene komöödia, kus peategelaseks positiivne gay. Dmitri Frolovi, lühiformaatsete homofilmide tegijat peetakse aga selgesihiliseks gay-re?issööriks. Viimasel Moskva festivalil etendati Olga Stolpovskaja ning Dmitri Troitski filmilugu, milles telemäned?er Timofei Pet?orinis äratab homoinstinkte noor apolloliku kehaga kalmõkist primitiiv. Gay-temaatika käib läbi ka Kira Muratova ?Kolmest loost? (1997).

Ülimalt jõhkra pederastiani jõudis aga aastal 1999 kompromissitu Svetlana Baskova, kelle filmi ?Roheline elevandike? on nimetatud ?aastatuhande räpaseimaks filmiks?. Filmi ei juletud Venemaal avalikult demonstreerida, kassette müütati vaid turul ja linnalähedaste rongide vaguneis. Iga stseen selles filmis on piinavalt ?okeeriv, nõnda et vaataja lõpuks ägades ihkab pageda. Tegevus purskub sõjaväelises arestimajas, kinnises räpases ruumis, kus mängitakse maha kõik pained ja pahed, alates klaustrofoobiast kuni koprofaagiani ehk roojaõgimiseni. Suures annuses pritsitakse muidugi masohhismi, homosadismi, sunnitud suhuvõtmisi, pangede kaupa verd. Veri on sealjuures mitte butafoorne, vaid päris, tõsi küll, veiste kehast lastud. See süvendab justkui veelgi loomastunud õhustikku. Nagu üks kriitik märkis, et kui film ei kätkeks debiilset dialoogi ja irveks kiskuvat kergendavat groteski, tuleks vaatajal filmi lõppedes end ära tappa.

Baskova filmis kumab vägivaldsuse taustal, nagu vene filmis ikka, sotsiaalne jõledus. Nagu ka transseksuaalsust käsitlevates filmides. Sergei Livnevi postavangardses stilistikas vändatud ?Sirbis ja vasaras? tehakse soomuutmise operatsioone Stalini käsul, et saada vajalikul arvul sõdureid, töösangareid või poegivaid kangelasemasid. Iga vene filmimetafoori taha on vähemal või enamal määral kodeeritud ka kannatav Venemaa, kel tuleb oma rooja süüa ja vägisi suhu võtta.