Mahe-kibe unenägu

Maris Peters

  Juba lavastuse alguses sai selgeks, et osa tegevusest jääb väljapoole vaatevälja.

Seekordne ?Suveöö unenägu?, juba teine viimase aja jooksul (novembris 2004 esietendus Draamateatris), kruvis eelreklaamides ootuse kõrgeks, lubades lisaks kaunile maastikule ja erakordsele muusikale ka näitlejate koorekihi lavalaudadele astumist. Lisaks ootasid ilmselt paljud, kuidas kõlavad võrukeelsed käsitööliste stseenid harrastusnäitlejate esituses. Kuna nii näidend ise kui ka Leigo maastik on väga mitmekesised, võis oodata tõelist fantaasia tulevärki. Paraku juhtus aga see, mis vahel ikka juhtub, kui liiga palju head ühte patta pannakse: tulemus on väiksem kui liidetavate summa.

 

Distantsiprobleemid

Juba lavastuse alguses sai selgeks, et osa tegevusest jääb väljapoole vaatevälja. Jäi arusaamatuks, miks pidi lavastuse esimese sissejuhatava osa paigutama publiku selja taha. Kuigi näidendit tundva inimesena teadsin niigi, millest käib jutt ja kus on probleem (siinkohal meenub paratamatult enne etenduse algust kuuldud kavalehte uurivate prouade jutukatke, et lugu on segane ja küllap läheb veelgi segasemaks), oleks siiski tahtnud näha kogu stseenis osalevate tegelaste galeriid korraga. Liiga mastaapne lavaruum tekitas samalaadseid probleeme hiljemgi: Titania (Laine Mägi) kaaskonna haldjatantsud on viidud hoopis järve vastaskaldale ning seega jääb nägemata, kuidas Oberon (Jaan Rekkor) Titaniale võlulille mahla silma tilgutab (võlumahla mõjude eemaldamine käis lausa ?kaugjuhtimise? teel). Osa publiku vaatevälja ahendasid kindlasti ka lavaplatvormi ümber kasvavad puud, mis varjasid osaliselt vaate järvele. Nähtavusprobleeme oleks vähemalt osaliselt võinud kompenseerida perfektse kuuldavusega, paraku läks ka tekst kohati kaduma ja nüansside edasiandmise asemel pidid näitlejad hooti kontsentreeruma hoopis sellele, et end üleüldse kuuldavaks teha. Teatriruumi lõhkumises ei ole iseenesest ju midagi halba, kuid see ei tähenda, et publikuga arvestama ei pea.

Kuigi järve oli püütud lavastuse käiku kaasata nii palju kui võimalik, muutus seegi lõpuks koormavaks ja kunstlikuks. Liiga palju oli vettekukkumisi, lisaks veel vettehüppamise katseid/ähvadusi. Veest otsib Hermia (Hilje Murel) kadunud Lysanderi (Madis Kalmet) surnukeha, vette lendab ka Pyramusele varba peale kukkunud kivi müürist. Parvel on Titania ?säng?, parvega saabuvad etenduse lõpuosas Hyppolyta (Ines Aru) ja Theseus (Peeter Volkonski). Isegi Demetriuse (Kuido Kangur) ja Lysanderi võitlus oli lahendatud parvesõiduna (kahjuks ei olnud tegemist võiduajamisega, samuti olid parved liiga rasked, et tekitada kas või näiliselt ?udus ekslemise? efekt). Vee läbimõeldum kasutamine oleks kindlasti lisanud maagiat Pucki (Ain Lutsep) vee peal kõndimisele, võime, mille omandab ka eeslipäine Bottom (Tarmo Tagamets).

 

Küsitavad rollilahendused

Küsimusi tekitasid ka mõned rollilahendused. Kuigi Hyppolytale oli lisatud uus, huvitav emaaspekt (Hermia palub just temalt kaitset ja abi Theseuse kohtumõistmise vastu, ning kaastunne Pyramusele kõlab ehtsamana, kui seda enamasti kuulda võib), ei suutnud küll kuidagi inesarulikult naervat tegelast seostada sõjaka amatsoonide kuningannaga. Suhteliselt ilmetuks jäi ka Theseus, kes meenutas pigem parimad aastad seljataha jätnud Theseus seeniori, kellele Thesues juunior seniks riigiohjad on usaldanud, kui ta kuskil võõral maal järjekordsete amatsoonidega rinda pistab. Pisut selgemat rollijoonist oleks oodanud ka Oberonilt ning eriti Titanialt. Nende mõlema puhul ei saa kuidagi mööda kostümeerija õnnetuvõitu otsusest riietada Oberon lepatriinuks ja Titania mesilaseks ? aga võib-olla, mis erilist sügavust sa satikatelt ikka ootad. Mesilaste ja lepatriinude kontekstis kõlas aga suisa ähvardavana Bottomi palve Härmavõrgule, et too tapaks kumalase ja tooks talle tolle meepõie (kallaletung Titania hõimlastele?). Samuti oli oluliselt vähem ebardlik Titania armumine eeslipäisesse Bottomisse ? üks loomariik kõik. Samas võimaldas Titania kujutamine mesilasena seletada Bottomil vahepealseid segasevõitu sündmusi mesilase nõelamise tagajärjena.

Rohkem koomikat oleks oodanud ehk ka armastajatelt (siinkohal olgu kiituseks öeldud, et Lysanderi ja Demetriuse sarnasuse rõhutamiseks oli kasutatud ühesuguseid ülikondi), eriti nende suhete selgitamise ja tülitsemise stseenis. Auditooriumi vahekäiku paigutatuna pidid näitlejad paratamatult arvestama kahel käel istuva publiku turvalisusega, mis kindlasti laiemaid ja hoogsamaid liigutusi tegemast takistas. Ka puudus Demetriusel (mis funktsiooni peaksid täitma mustad päikeseprillid öises metsas?) kahjuks ülepaisutatud vaenulikkus Helena suhtes: oma koerakese kõne stseenis ei pidanud Helena Demetriust kinnigi hoidma, veelgi enam ? ka Demetriuse poole seljaga istudes teadis ta täpselt, et too ei lahku enne jutu lõppu. Ka hilisem üle järve huiklemine teemal ? ?ära järgne mulle? jättis pigem kutse kui keelu mulje. Isegi kui lavastuses oli taotluseks näidata Helenat ja Demetriust samamoodi paarina kui Hermiat ja Lysanderit, mõjutab selline valik oluliselt näidendi tasakaalu.

Kuigi mitte kavalehel lubatud moel üleannetu, oli siiski üks tuumakamaid tegelasi Puck, kelle orkestreeritud ja eesmärgipärane tegevus tegi temast tegeliku niiditõmbaja, esimese ja viimase mehe laval. Ainsaks tõeliselt küsitavaks ettevõtmiseks tema puhul jäi üle publiku peade toimunud trossilend, millele küll muud tähendust ei osanud leida kui publiku hajuma kippuva tähelepanu tagasivõitmine ja palve vaheajal mitte jalga lasta.

Meeldivalt värskena mõjusid ka võrukeelsed käsitöölised (huvitav, kui palju oli publiku hulgas neid, kes küsisid koos Hermiaga, ?mis see pini on?), Pyramus ja Thisbe oli siiski oluliselt hillitsetumad kui arvata oleks võinud. Nende tõsimeelne püüe teatrit teha ning kõik apsakad, mis selle käigus juhtuvad, mõjusid kui lavastuse kommentaar ja kokkuvõte.

Kokkuvõtvalt võib siiski öelda, et silma kippunud suitsule vaatamata ei olnud tegemist ?kibeda? unega. Tillukesi huvitavaid detaile, mida kahjuks märkasid vist küll ainult need, kes teadsid, millega täpselt näidendist kõvale kalduti, oli antud lavastuses hulgaliselt. Arvan, et tegijatel tasuks head ja vead läbi kaaluda ning miks mitte üritada sama näidendiga samas kohas veidi teises lavastuses ja veidi teise seltskonnaga järgmisel suvel uuesti.