Venemaa Marshalli plaan

Ylo Mattheus

Energeetikastrateegia on osa Vene diplomaatiast, mille eesmärgiks on suurem osalus maailma poliitikas. Venemaad käsitlevad analüütikud on ühel meelel, et Venemaa soov saada uuesti impeeriumiks ja taastada oma mõju maailma poliitikas pole kuhugi kadunud. Ühe suurema ohuna on Venemaa naabrid näinud Vene kapitali sissetungi ja Venemaa plaani hõivata oma naabrite energiaturg ning kütusetransiit. Vene kapital voolab tõepoolest Venemaalt välja. Ühest küljest võib rääkida sihiteadlikust ekspansioonist, kuid teisest küljest on tegemist kapitali sihitu põgenemisega. Samas on tõsi,  et mitmes väiksemas riigis nagu Armeenia ja Gruusia on Venemaa suutnud üle võtta suure osa energeetikast ning Vene ?energeetiline ekspansioon?  laieneb.

 

 

Vene kapitali lojaalsusest

Vene kapitali ohust kõneldes on vähemasti Eestis levinud aksioom, et see on a priori  ohtlik ja mittesoovitav. Siiski tuleks vähemasti praegusel etapil teha vahet sellel kapitalil, mis allub Vene keskvõimule, ja sellel,  mis ei allu. Potentsiaalselt ohtlik on ikkagi esimene. Nagu osutab Mihhail Hodorkovski ja tema kaaslaste kohtuprotsess, üritab Venemaa saavutada kontrolli kapitali üle vahendeid valimata, ent tulemuseks on pigem Vene kapitali põgenemine Venemaalt. Sellest  annab tunnistust ka president Vladimir Putini üleskutse Vene ettevõtjaile, et nad ei viiks oma raha välja, vaid investeeriksid selle Venemaal. Samas kõneleb see üleskutse sellest, et raha, mis ei allu Vene keskvõimu kontrollile või ei ole investeeritud Venemaa majandusse, on keskvõimu jaoks kasutu.

Balti Vene Uuringute Keskuse juhi Vladimir Ju?kini väitel lahkus 2004. aastal Venemaalt 17 miljardit dollarit. Sedastades, et kapital voolab Venemaalt kontrollimatult välja, leiab Ju?kin siiski, et kogu see 17 miljardit ei olnud ?põgenev? kapital. Ju?kini väitel on keskvõimule lojaalsed näiteks sellised gigandid nagu Vladimir Potanini juhitud Interros, Vagit Askperovi juhitud Lukoil ja Aleksei Morda?ovi juhitud Severstal (Vladimir Ju?kin, ?Venemaa välispoliitika strateegia ja taktika?).

Venemaa enda analüütikute hinnangul on suhted riigivõimu ja äriringkondade vahel praegu enam kui keerukad, mille tulemuseks on, et  ühelt poolt  ei esinda Vene kapital  Vene riigi huve,  teiselt poolt ei kaitse Vene riik ka oma kapitali huve välisriikides, kodumaast rääkimata. Eriti abitu olevat Vene keskvõim Brüsseli bürokraatia vastu. Selle allajäämise üheks põhjuseks olevat  asjaolu, et Venemaal  puudub vajalik oskusteave ja ametnike hulk, kes suudaks Euroopa Liiduga asju ajada ja n-ö valdaks teemat. Sellised inimesed võib üles lugeda kahe käe sõrmedel (2005).

Venemaa nõrkusest ja majandusklikust kitsikusest näib kõnelevat seegi, et Venemaal on plaanis tulevast aastast tagasi kutsuda oma kaubandusesindajad 52 riigist, nagu teatab Interfax. Samas kavatseb Venemaa avada oma kaubandusesindused Aserbaid?aanis, Armeenias, Gruusias, Kõrgõstanis, Moldovas, Tad?ikistanis, Türkmenistanis ja Usbekistanis, mis näitab, et ressursside kahanedes  fokuseerib Venemaa oma huvi neile riikidele, kus tema mõju on juba niigi suur.

 Nagu osutab Ju?kin, on Moskva välja kujundamas uusi riiklikke mehhanisme, kuidas toetada Vene kapitali sissetungi naaberriikidesse. Ju?kini hinnangul tegelevad sellega nii Putini administratsioon, välisministeerium kui ka eriteenistused. Ju?kin ei välista, et sellesse töösse kaasatakse ka Kremli mõju all olevad kodanikuühendused.

 

 

Liberaalne impeerium

Vene kapitali rolli uue ideega  tuli 2003. aasta septembris välja Anatoli T?ubais, RAO Venemaa Ühendatud Energiavõrkude (RAO VÜE) juhatuse esimees ja erakonna Parempoolsete Jõudude Liit üks juhtfiguure. T?ubais manas esile nn liberaalse impeeriumi nägemuse. Tema sõnul polegi see päris tema idee, vaid see oli  juba õhus olemas. Pole raske ära tunda, et liberaalse impeeriumi idee on välja kasvanud 1992. aastal sündinud Karaganovi doktriinist ja koguni kopeerib seda. Ka liberaalse impeeriumi eesmärgiks on taastada Vene mõju endistel NSV Liidu aladel, liita need taas tihedalt Venemaa külge ning laiendada oma mõju ka globaalselt, kasutades selleks eelkõige majanduslikke hoobasid, kuid ka endise NSV Liidu territooriumil elavat venekeelset kontingenti.

Ühes Karaganovi instituudi poolt välja töötatud Venemaa strateegiadokumendis seisab see kirjas: ?Venemaa maailmamajandusse integreerumise kõige tähtsamaks elemendiks on toorme ja ennekõike energeetilise  potentsiaali efektiivne kasutamine. /—/ Meie Marshalli plaan, mis meile looduse poolt antud, on gaas, nafta, toore. Kuid selleks on vältimatu välja arendada terviklik energeetika strateegia, mis tagaks Vene energiakandjate, eelkõige gaasi kindla ligipääsu välisturgudele. /—/ Tervikuna vaadates peaks välispoliitika puhastama teed isamaalisele ärile. Kuid ka rahvuslik kapital, kui ta tahab pälvida riigi kogu tuge, peab saama ?veelgi rahvuslikumaks?, et  reaalse valmisoleku tähenduses toetada Venemaa poliitika ühiseid pürgimusi ja tugevdada riigi välispoliitilisi positsioone?. Umbes saamamoodi sõnastab oma ideed ka T?ubais: ?Liberaalne impeerium tähendab minu jaoks seda, et Vene riik peab kõikide vahenditega kaasa aitama vene äritegevuse ekspansioonile väljaspoole riiki ? meie naabrite juurde (25.09.2003).

T?ubaisi väitel annab ta endale aru, et paljude jaoks on liberaalse impeeriumi idee täiesti vastuvõtmatu, eriti ühes reas selliste mõistetega nagu tsivilisatsioon, demokraatia, eraomandus, turg, vabadus. Ent see kõik kuulus T?ubaisi sõnul XX sajandisse, samas kui XXI sajand eeldab hoopis teistsuguseid eesmärgipüstitusi.

T?ubaisi sõnul kujutab liberaalse impeeriumi loomine endast  kosmiliste mõõtmetega ülesannet, mille tulemusena luuakse ühtne majandusruum, kuhu kuuluvad Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstan ning ka teised SRÜ ning endise NSV Liidu riigid.

 

 

Liberaalne impeerium tegelikkuses

Vene riigile kuuluva energiasektori pealetungi mastaapsus on juba praegu tähelepanuväärne. Koos oma liberaalse impeeriumi ideega andis T?ubais 2003. aasta septembris teada, et RAO JES  eesmärgiks on ei enam ega vähem kui kogu SRÜ ühtse energiasüsteemi taastamine. Seejuures on oluline osutada, et 53% RAO VÜE aktsiatest kuulub Vene valitsusele ja 12% Vene riigivaraametile.

Tegelikud sihid on seatud SRÜ hõlvamisest siiski tunduvalt kaugemale. Põhjalikuma ülevaate RAO VÜE plaanidest andis T?ubais selle aasta veebruaris uudisteagentuurile RIA Novosti. Alustades Ukrainaga seotud plaanidest, tuli T?ubaisil siiski tõdeda, et seni  polnud läbirääkimised mitme Ukraina energeetikaettevõtte ülevõtmiseks õnnestunud. T?ubais kinnitas, et intensiivne töö selles suunas jätkub.

Paremini ei ole Vene energiagigandil läinud ka Moldovas, kus RAO JES soovib üle võtta Rumeeniasse suunduvat ?agha-Dobrud?a magistraalliini, et minna selle kaudu Balkani turule  ja sealt omakorda  Euroopa turule. T?ubaisi sõnul loob Moldova projekt unikaalse võimaluse teostada grandioosne eesmärk: sünkroniseerida Venemaa ja Euroopa energiavõrgud. Moldoval saab seetõttu olema ka võtmeroll kogu SRÜ energiasüsteemis.

Juba varem on RAO VÜE omandanud kaks soojuselektrijaama Gruusias ja samuti Gruusia pealinna Thbilisi elektrivõrgud. Armeenias on RAO VÜE-l 60%-line enamusosalus Armeenia Aatomielektrijaamas, millest 40% kuulub Rosenergoatomile; samuti omab RAO VÜE Sevan-Razdanski hüdroelektrijaama ja Razdanski soojuselektrijaama, mis anti Venemaale võlgade katteks. Armeenias energiatootmist veelgi laiendades soovib RAO VÜE elektrit edasi müüa Türki ja Iraani. Praegu ekspordib RAO VÜE Armeenia elektrit ka Gruusiasse (RIA Novosti 22.II 2005).

Strateegiliselt olulises positsioonis on ka ettevõte Gazprom, mis kontrollib kogu SRÜ gaasi- ja osaliselt ka elektriturgu. Gazpromi ja selle koostööpartneri E.ON/Ruhrgasi kontrolli all on ka suurem osa Balti riikide gaasi- ja osa elektriturust.

Nagu märgib  Ju?kin, on Venemaa energeetikastrateegia osa Vene diplomaatiast, mille eesmärgiks on suurem osalus maailma poliitikas kaasarääkimisel. Üheks energeetikadiplomaatia tähtsamaks ülesandeks lähema 20 aasta jooksul on diferentseeritud lähenemise väljatöötamine igale riikide grupile ja eraldi igale riigile, sõltuvalt Venemaa energeetilistest ja geopoliitilistest huvidest. Just selle eesmärgi nimel soovib Venemaa tungida jõuliselt Euroopa turule nii elektrienergia kui ka gaasiga.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et täna on sõltuvus Vene energeetikast laienenud vaid osale SRÜ riikidele. Muus osas võib esialgu kõnelda vaid Venemaa strateegilistest plaanidest.