Teel Meka poole

Toomas Liiv

On selgi suvel Eestimaal olnud päevi, mil meie põhjamaine päike kõrvetas kõike ja kõiki, päevi, mil nahk kippus suisa kõrbema… Jah, kõrbema ? ilus õ-line sõna, ja kas ei ole sellest tulisest tegusõnast siginenud ka nimisõna ?kõrb?? Loomulikult ei ole tänapäevalgi paljud eestlased kõrbes käinud. Kes sinna tahakski minna, seostub see ju araablastega, ja eks siis tule ju automaatselt mängu ka islam ning sellega koos kõik muugi tänases nii aktuaalne. Kuid ikkagi on sellel kõrbeasjandusel mingi eksootiline võlu, hirmutav salapära, otsekui seisaksid haaremi ukse taga ja kuulataksid, kuidas nad seal teiselpool omaette nagistavad… Ja siis see kõrbeliiv, lõputu liiv, liivad? liiva on ka Eestis, randades ja liivakastis, kirjanduseski…

Näiteks üks õhuke raamatuke, kaanel kirjas, et teos on aastal 1898 Jurjevis (Tartus) trükitud Postimehe trükikoja kulu ja kirjadega. Pealkirjaks on ?Kõrbelõvi? ja autoriks Jakob Liiv (1859 ? 1938). Tegemist on Juhan Liivi vanema vennaga, kes avaldanud mitukümmend raamatut ja kes oli ?omal? ajal, s.t XIX sajandi lõpukümnendil, eesti juhtivamaid kirjanikke. Paraku katab Jakob Liivi nime ja loomingut  XXI sajandi alguskümnendil unustusetolm. Ent siiski ? tohoh! Kas ei räägi tema peateos, mainitud allegooriline lugulaul ?Kõrbelõvi? mitte moslemitest ja beduiinidest, tänasemalt üteldes n-ö islami fenomenist? Räägibki!

Kusjuures lugulaul algab goethefaustiliku ?Sissejuhatusega?, mida võib käsitada ühe ilusama eestikeelselt piltlikustatud loominguloona: ?Need kujud, mis ma looks ja lauluks liitnud, / Mul kaua valmisivad mõtetes; / Ma nende seltsis mõnda tundi viitnud / Ja mõnda lõbu leidnud kurbtuses.? (Jakob Liiv, Kõrbelõvi. Tartu 1898, lk 3.) Jätame siinkohal kommenteerimata põhimõttelise esteetika-probleemi mõne-lõbu-leidmisest-kurbtuses. Loeme see-eest lugulaulu representeerivat mehhanismi valgustavat ja n-ö. teoretiseerivamat selgitust: ?See lugu siin küll näitab võõrast kuju, / Kuid sündmused on nähtud elu sees, / Neid kokku köitnud noorepõlve tuju, / Neist palju tuntud omas südames, / Kui ka küll kaugel sündmusete vaatus / Ja lugu seisab võõra katte all, / Ta vaimus kodumaa ja rahva saatus, / Mis tõeks läinud oma ligidal.? (Ibidem, lk 3.)

Nii et kuigi tegemist on looga, mis seisab ?võõra katte all?, on ?vaimus? ikkagi kodumaa ja rahva (Eestimaa ning eesti rahva!) tõeks läinud saatus. ?Võõras kate? on muhameedlik maailm, lugulaulu keskseks tegelaseks aga Solimann, ?üks moslem, kindel oma usu sees?, ka ?kõrbelõviks? nimetatud, ja ?mitme kordne Meka reisi mees?. Tema juhibki oma perekonda kõrberännakul pühasse linna. Aga ? ega see nii lihtne olegi… Seal on ju noorem mees Abdallah, seal on Solimanni ilus tütar Sorenda, seal siginebki intriig, võitlus… Mihkel Kampmaa teab selle kohta kirjutada: ?Üleüldiselt võttes kujutab ?Kõrvelõvi? vanade meeste elutarkuse ja ettevaatuse kokkupõrkamist noorte tulipeade kärsitusega ja siit väljakasvavat võitluse traagikat suguvendade vahel. Ideeliselt ei ole lugulaulul vananemist karta, kuigi luuletajal selle töö juures teatavad mineviku-sündmused silma ees seisid.? (M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Teine jagu. Tallinn 1921, lk 305.).

Teose eksootilist ainestikku tuleb aga mõista allegooriliselt: Araabia ?eigi Solimanni ja noore pealiku Abdallahi võitlus karavani juhtimise ning ?eigi imekauni tütre Soranda pärast peab sümboliseerima 1880. aastate alguses toimunud poliitilist võitlust Jakob Hurda (tänase Eesti vääringus 10 krooni, teoses Solimann) ja C. R. Jakobsoni (praeguseks hinnaks 500 krooni, teoses Abdallah) vahel. Soranda kehastavat seejuures ärkava eesti rahva vaimustust isamaalisel tööl jne. Juhtub seal, mis juhtub, lõpuks on püha linna Meka poole suunduv seltskond sihtkohas ja rändurid hõiskavad: ?Nüüd ole kiidetud, oh kõrge Allah, / Ju paistab hiilgus templi poolest kuust!? (Ibidem, lk 62.) See on ju nii ilus ja tänases aktuaalne! Meie suguvennad jõudmas muhameedliku poolkuu hiilgusesse! Seega nägi kõrbelise nimega Jakob Liiv juba rohkem sada aastat tagasi eesti rahvast tema rahvuslikus ärkamises ja püüdmises kõigi oma Hurtade ning Jakobsonide juhtimisel olevat otsekui rändamas Araabia kõrbes, kus Allahhi kiites lõpuks jõutaksegi Meka väravasse. Konstateerigem: Jakob Liivil oli XXI sajandit vääriv visioon! Mitte Moskvasse või Brüsselisse, vaid otsejoones Mekasse! Jakob Liiv on meie kaasaegne!

Muuseas, muhameedlaste põrgut kirjeldab ta värvikalt, suisa dantelikult: ?Ja iga tahes õnnetuma keha / On külge pidi põrgu palavas. / Üks külg tal sulab vastu tule eha / Ja teine külg on priskelt kasvamas. / Siis tihti saadan süüdlast ümber käänab, / Et terve külg läeks uuest sulama, / Ta küpsen?d külge tulest välja väänab, / Et see võiks jälle uuest? kosuda.? (Ibidem, lk 39. Tõepoolest. See õnnetuma keha küpsend külje tulest väljaväänamine saadana poolt sisendab tänastesse eestlastesse kindlasti elujõudu ? teine külg saab sel kombel ju põrgus mõnda aega jälle priskelt kasvada.