Kinokultuuri Meka on Bolognas

Festival koosneb minevikuinimeste, kadunud kohtade ja tundmata lugude kaudu tänast maailma peegeldavatest kogemustest.

JOHANNES LÕHMUS

Il Cinema Ritrovato tähendab tõlkes uuesti leitud või taasavastatud kino. Kinokunsti pärlite avastamisele ja taastamisele pühendunud samanimelist festivali on ajaloolises kultuurilinnas Bolognas korraldatud alates 1986. aastast ning selle aja jooksul on festivali haare kasvanud muljetavaldavalt laiaks.

32. korda toimunud ja üheksa päeva kestnud festivali programmis linastub seekord üle 500 filmi aastast 1898 kuni aastani 2018 ja esindatud on nii Euroopa, Ameerika, Aasia, Aafrika kui ka Ladina-Ameerika kino.

Nagu festivali kataloogis kirjas – „Kontekst on kuningas!“, ja Il Cinema Ritrovato pakatab hoolikalt läbi mõeldud sisust.

See on vesi uudishimuliku inimese veskile, isegi kui alguses võivad tunduda ehmatavana nii programmi mastaapsus kui ka see, et valdav osa filmivalikust on täiesti tundmata peatükid filmiajaloost. Need on kadunud, unustatud, haruldased filmid, mille sarnaste nägemiseks peavad eestlased Helsingisse sõitma,¹ kuna ajale vastu pidanud unikaalsete filmide linastused Eesti kinode programmis on paraku teretulnud ja õnneks sagenev erand. Süsteemselt kinokultuuri arendamisele pühendunud keskusest ehk cinematheque’ist rääkimata.

Festival toimub Bologna vanalinna läheduses ning kõik filminäitamise kohad asuvad tervisliku jalutuskäigu raadiuses. Festivali keskus asub Piazzetta Pier Paolo Pasolinil, kus kolmel hilisõhtul sai nautida imeilusaid tummfilmikontserte, mis tänavu olid pühendatud Napoli linnale. Seal asub ka kahe saaliga Cinema Lumière ja filmiraamatukogu. 500 filmi on ära jaotatud üksnes üheksa ekraani vahel ning festivali sümboliks on saanud igal õhtul mitmetuhandepealise publiku ees toimuvad vabaõhuseansid linna peaväljakul Piazza Maggiorel.

Mineviku ja oleviku peegeldused

Kogu suurejooneline programm on jagatud kolmeks osaks, nimetustega „Ajamasin“, „Ruumiline masin“ ja „Sinefiili paradiis“, mis pakub võimalust rännata ajas ja ruumis ning mõnuleda mõnd maailma kõige kuulsamat ja mõnd maailma kõige tundmatumat filmi vaadates. Samal ajal on kõik osad omavahel osavalt ühendatud, kuna enamiku filmide eel näidatakse ka mõnd lühivormide kava kas 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest.

Meeldejääva elamuse jätsid Bergmani „Seitsmenda pitseri“² eel näidatud vendade Lumière’ide spordifilmid. Igaüks neist kestis 50 sekundit, kuna kauem ei saanud tolleaegsete kaameratega filmida, sestap püüdsid filmitavad iga hinna eest kõiki oma oskusi selle üürikese aja jooksul demonstreerida (võrdluseks sobib näiteks Instagram, mis lubab postitada minutipikkuseid klippe). Inimese püüdlus kaamera ees iga hinna eest silma paista on praegu sama kohmetu kui see oli 120 aastat tagasi.

Sellistest minevikuinimeste, kadunud kohtade ja tundmata lugude kaudu tänast maailma peegeldavatest kogemustest festival koosnebki. Kogu programmi eesmärk paistab olevat tõestada, et filmiajalugu on täis põnevaid erandeid ja seda, kuidas filmikunst on erakordne kollektiivne kunstivorm, mis on tihedalt seotud, mõjutatud ja ise mõjutanud tsivilisatsiooni arengut viimasel kolmel sajandil. Il Cinema Ritrovato püüab täita lüngad kinokaardil, leida pidepunktid ühiskonnaga ja harida igaüht, kel vähegi huvi maailma asjade vastu. Ning loomulikult hoida au sees lihtsalt teiste inimestega koos suurelt ekraanilt filmide vaatamise kogemust.

Konteksti loomine

Festivali avapäeva kangelaseks oli loomulikult üle 13 aasta vaba juunikuud nautiv Martin Scorsese, kes andis avaliku loengu ja juhatas sisse esimese Piazza Maggiore vabaõhukinos näidatava Mehhiko filmi „Enamorada“,³ mille sissejuhatuseks rääkis ta lõbusa loo sellest, kuidas filmi režissöör Emilio Fernández olevat olnud modell, kelle järgi Ameerika Filmiakadeemia kuldmehikest Oscarit kujundati. Sarnaseid viktoriiniteadmisi ja põnevat taustainfot ajaloolise konteksti või filmi restaureerimisprotsessi kohta pakkus iga festivaliseansi sissejuhatus.

Scorsese World Cinema Project tegeleb maailma filmikaanoni mõttes vähetuntud filmide restaureerimise ja levitamisega ning „Enamorada“ on täpselt üks sellistest filmidest – 1940ndate aastate melodramaatiline rahvafilm kauni isepäise naispeaosatäitjaga, kes meenutab oma karakterilt natuke lõunamaist Raja Teelet.

Nõukogude helifilmi kuldaeg ja põlatud filmid

Ajaloolistel põhjustel jäid kavast eredalt silma kaks alaprogrammi: „Teine utoopia: 1934 – Nõukogude helifilmi kuldaeg“ ning „Leitud ja taastatud“. Esimene, kuna tegu on põneva aastaga nii Nõukogude Venemaa, Euroopa kui Eesti ajaloos: esimene viisaastakuplaan on täidetud ja suur terror pole veel alanud, Hitler sai Saksamaal võimule ja Päts kehtestas Eestis autoritaarse valitsemisvormi. Venemaal tähendas see aasta üle pika aja teatavat poliitilist vabadust, mis kandus loomulikult üle ka filmidesse. Programmi on valitud näiteks läbi aegade populaarseim Nõukogude film „Tšapajev“,⁴ mis jooksis üle 40 aasta katkematult mõne Nõukogude kino ekraanil. Tegemist on ka vaieldamatult ühe Stalini lemmikfilmiga – ta olevat seda ühe aasta jooksul lausa 38 korda vaatamas käinud.

Samas programmis linastus Igor Savtšenko „Lõõts“,⁵ mida on nimetatud esimeseks nõukogude muusikaliks ja mis oma ülesehituselt meenutas Eesti selle sajandi ajaloolist kultusjanti „Malev“⁶. Mõlemas filmis löövad tegelased laulu ja rassivad tööd teha ning mõlemas vihjatakse sellele, kuidas kergelt kätte tulnud võim võib kergesti pähe hakata.

„Leitud ja taastatud“ programm on märkimisväärne sellepoolest, et sinna kogutakse filmid, mis mingil põhjusel on oma valmimishetkel riigivõimude või rahameeste (või vahel ka filmitegija enda) poolt ära põlatud. Seal oli näiteks Juli Faiti „Poiss ja tüdruk“⁷, mis sai Kinokomitee tsensorite poolt hävitava kolmanda kategooria hinnangu oma liiga humanistliku armastusloo tõttu ning nõnda sai tsenseeritult linastuda mõne üksiku koopiaga üksnes väga vähestes kinodes. Bolognas oli võimalik esmakordselt näha selle lihtsa, noorte esimese armastuse loo sellist varianti nagu režissöör seda algselt oli plaaninud. Sarnane saatus on tabanud ju ka päris mitut Eesti filmiloo märkimisväärset teost, näiteks „Hullumeelsust“⁸, „Lindpriisid“⁹, „Värvilisi unenägusid“¹⁰.

Ingmar Bergmani spiooni-thriller

Enesetsensuuri tõttu on ilmselt kõige vähem nähtud Ingmar Bergmani film „Niisuguseid asju siin ei juhtu“¹¹, kuna autor ütles pärast filmi valmimist sellest lahti ja pingutas tõsiselt, et keegi seda ei näeks. Õnneks on tänavuse Bergmani sajanda sünniaasta puhul film restaureerituna Bologna programmis ja tänu sellele on festivali suurel ekraanil esindatud ka eesti näitlejad. Nimelt toimub selle Bergmani filmograafia ainsa spiooni-thrilleri tegevus väljamõeldud riigis nimega Liquidatzia, mille prototüübiks on tegelikult Eesti ning filmis mängivad mitmed Rootsi emigreerunud eesti näitlejad: Hanno Kompus, Sylvia Tael, Els Vaarman, Edmar Kuus, Rudolf Lipp jt.

Bergmani mälestusteraamatust võib hea tahtmise korral välja lugeda, et autor hakkas filmis kahtlema pärast eesti näitlejatega kohtumist, mil ta mõistis, et teose süžee või temaatika pole piisavalt läbi mõeldud ning tema ettevalmistus olulise teemaga tegelemiseks on ebapiisav: „Ma kohtusin emigreerunud balti näitlejatega, kes pidid filmis kaasa lööma. See kohtumine oli mulle šokk. Järsku ma mõistsin, millist filmi me tegelikult tegema peaksime. Nendes näitlejates kohtasin ma sellist elurõõmu ja -kogemust, et ebaühtlastele intriigidele üles ehitatud “Sånt händer inte här” hakkas muutuma mulle vastuvõetamatuks.“ 

 

1 Soovitus külastada veel selle aasta sees Helsingi kaunist Orioni arhiivikino, mis jaanuarist 2019 kolib Helsingi peagi valmivasse moodsasse linnaraamatukokku.

2 Mängufilm „Seitsmes pitser“ („Det sjunde inseglet“, Rootsi 1956, 96 min), režissöör Ingmar Bergman.

3 Mängufilm „Enamorada“ (Mehhiko 1946, 99 min), režissöör Emilio Fernández.

4 Mängufilm „Tšapajev“ („Чапаев“, Nõukogude Liit 1934, 93 min), režissöörid Sergei Vassiljev ja Georgi Vassiljev.

5 Mängufilm „Karmoška“ („Гармонь“, Nõukogude Liit 1934, 66 min), režissöör Igor Savtšenko.

6 Mängufilm „Malev“ (Eesti 2005, 109 min), režissöör Kaaren Kaer.

7 Mängufilm „Poiss ja tüdruk“ („Мальчик и девочка“, Nõukogude Liit 1966, 69 min), režissöör Julius Fait.

8 Mängufilm „Hullumeelsus“ (Eesti 1968, 79 min), režissöör Kaljo Kiisk.

9 Seeriafilm „Lindpriid“ (Eesti 1971, 226 min), režissöör Vladimir Karasjov.

10 Mängufilm „Värvilised unenäod“ (Eesti 1974, 60 min), režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming.

11 Mängufilm „Niisuguseid asju siin ei juhtu“ („Sånt händer inte här“, Rootsi 1950, 84 min), režissöör Ingmar Bergman.