Renessansiajastu mõõtmetega arhitekt

Aleksandr Wladovsky looming kujutab endast arhitektuuri, maalikunsti, sisekujundaja, literaadi, publitsisti, kunstikriitiku, pedagoogi kirevat sulamit.

AURIKA MEIMRE, IRINA BELOBROVTSEVA

Oma kulu ja kirjadega üllitatud raamatu „Arhitekt-kunstnik Aleksandr Wladovsky“ autor on kultuuriteadlane Andrei Ponomarjov, keda spetsialistid tunnevad veel ühe Eestiga seotud uurimuse autorina. Nimelt ilmus 2014. aastal vene eksiilkirjanikule pühendatud raamat „Leonid Zurov. Artiklid ja kirjad“ („Л. Ф. Зуров. Статьи и письма“). Leonid Zurov organiseeris ja ka osales 1930. aastate teisel poolel Petseri kandis toimunud arheoloogilistel ja etnograafilistel ekspeditsioonidel, mille aastakümneteks unustusehõlma vajunud materjalid olidki Ponomarjovi uurimuse objektiks. Tollal kutsus Zurovi osalus Petseri kloostri Püha Nikolai kiriku kellatorni restaureerimistöödel vene emigrantide seas palju poleemikat esile. Vastuse skeptikutele andis Tallinna päevalehes Vesti Dnja arhitekt Aleksandr Wladovsky, kes küll ei pidanud Zurovi tööd ideaalseks, ent õigeks ja vajalikuks igal juhul.

Julgelt võib väita, et just selle raamatu kirjutamisel puutus Ponomarjov esmakordselt kokku Aleksandr Wladovsky nime ja töödega ning uurija hasart ja uudishimu tõukasid teda üha enam tagant. Ta uuris põhjalikult kõiki arhitekt Wladovskyga seotud artefakte ja publikatsioone, töötas nii Venemaa kui ka Eesti arhiivides ja muuseumides. Kõigele lisaks soetas ta eraarhiivis säilinud hindamatu albumi Wladovsky projektide, eskiiside ja joonistega. Tõele au andes tuleb nentida, et selle albumita oleks Ponomarjovi töö jäänud poolikuks ja kohati vaat et mõttetuks, kuna Wladovsky isiklik arhiiv pole säilinud, uurijate käsutuses pole tema päevikuid ega ka kirjavahetust, mis üldjuhul aitavad uuritavat objekti kujutada täismõõtmeis.

Raamatus toodud pikas tänunimekirjas on loetletud paljud Eesti arhivaarid, muuseumide töötajad, teadlased, kunstiloolased jne. Nimetagem neist mõningaid: EKA rektor Mart Kalm, EKMi arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi, Eesti arhitektuurimuuseumi peavarahoidja Anne Lass, apostelliku õigeusu Kopli Nikolai kiriku iguumen Jevgeni (Startsev), Narva linnavalitsuse muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder, Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivi juhataja Ivi Tähtsalu jpt. Meeldiv on tõdeda, et ka selle artikli kirjutajate nimed on seal esindatud.

Renessansiajastu mõõtmete ja akadeemilise kunstiharidusega arhitekt Wladovskyt teati omal ajal väga mitmekülgse ühiskonna- ja kultuuritegelasena. Tema looming kujutab endast arhitektuuri, maalikunsti, sisekujundaja, literaadi, publitsisti, kunstikriitiku, pedagoogi kirevat sulamit. Eestiga seob teda aasta 1908, mil ta suunati Kreenholmi manufaktuuri arhitektiks, kellena ta töötas kuni 1921. aastani. Seejärel suundus ta Tallinna, kus elas ja tegutses oma surmani 1950. aastal.

Wladovsky loomingu kõrgaeg langeb Eesti Vabariigi perioodi, mil seoses tema projektidega püstitati sageli rahvusküsimus ja sellele on tähelepanu pööranud ka Eesti arhitektuuriloo uurijad. Kui suure Venemaa avarustest võime leida tema loomingu tulemit eelkõige Peterburis ja selle lähiümbruses ning Moskvas, siis Eestis oli ta esindatud pea igas suuremas linnas ja nii mõneski väiksemas maakohas. Olgu see siis Tallinn, Narva, Viljandi, Tartu, Pärnu, Ellamaa jne. Peale laia loomingulise geograafia iseloomustab Wladovskyt ka tema tööde žanriline mitmekesisus. Ponomarjovi raamatus on kirjeldatud ligikaudu 150 projekti ja nende eskiise koos variantide ja valminud ehitistega. Raamatust leiame ka nende objektide ja ehitiste saatuse kirjelduse tänapäevani välja.

Sõjaväehaigla Juhkentali tänaval Tallinnas, kus praegu asub kaitseväe peastaap.

Repro

Arhitekt Wladovsky mööda Eestit laiali paisatud tööde seas võiks mainida Kreenholmi manufaktuuri haiglat, mis valmis veel impeeriumi päevil (1913), hävis aga peaaegu tervikuna II maailmasõjas ning taastati alles 1969. aastal (nii mõndagi huvitavat ja ootamatut sõjajärgsest perioodist võib lugeda raamatust endast), aga ka Narva tütarlastegümnaasiumi hoonet. Narva osas väärib märkimist fakt, mida mainib ka autor ise: suurem osa Wladovsky sealsest pärandist hävis sõja ajal, ent truult seisab just haiglahoone, millel on ka arhitekti mälestustahvel. Tallinna perioodist mainiks 1928. aastal ehitatud ja ühtlasi üht vanimat linna sauna ehk uusklassitsistliku ja juugendelementidega Kalma sauna, Hanno Kompuse poolt „tore­päraseks ja pretensiooslikuks“ hooneks tembeldatud Valli tänav 4 asunud Eduard Pooli äri- ja üürimaja, mille seinal on säilinud ka selle autori n-ö allkiri, arhitektitahvel. Nimelt oli Wladovskyl kombeks sarnaselt kunstnikega oma ehitisi allkirjastada. Märgime siinkohal ära toonastes kunstiringkondades poleemikat esile kutsunud Juhkentali sõjaväehaigla, kus praegu asub kaitseväe peastaap, Ellamaa elektrijaama, Rakvere kasarmuid, Viljandi tuletikuvabriku ümberehitist, Olga Kiiveri eramut Nõmmel jpt Wladovsky projekteeritud hooneid.

Tegelikkuses väärivad meie pilku Wladovsky kõik säilinud omapärased ja enamikust selgelt eristuvad ehitised. Siinkohal on lugejal mõistlik jalge alla võtta jalutuskäik vanalinnast Kadrioru poole. Sel teel on ridamisi kergesti äratuntavaid, Wladovsky käekirjale omaseid maju (nt Weizenbergi ja Koidula tänaval, Kadrioru kõrval Narva maanteelgi järjepanu mitu maja, võib piiluda ka Nõmme poole, kus on suurepärane näide Wladovsky sakraalehitiste stiilist Ristija Johannese kiriku näol). Arvestades Wladovsky panust EAÕK arhitektuuri, kujunes temast 1936. aastal selle ametlik arhitekt, kus tema ametikohustuste hulka kuulusid nii kirikute sakraal- ja abihoonete renoveerimistööd kui ka uute kavandite juhendamine ja loomine.

Raamatus on ka uuritud ja kirjeldatud Wladovskyt kui suurepärast stilisti ja sisekujundajat. Siinkohal väärib mainimist endine kino Palace, kus on esindatud parim ja ka tuntuim Wladovsky art déco stiilis sisekujundus ehk restorani Dancing Palace Gloria sisemus, mille eripärast võib aimu saada ka tema ainsa romaani „Baabülon“ (1924) raamatugraafikast. Huvipakkuv on ka Eesti Vabariigi sõjaministri kabineti mööbel ja Metsakalmistul (ja mitte ainult) olev hauakivi ning raamatugraafika.

Omaette peatüki Ponomarjovi raamatust moodustab lugu sellest, kuidas arhitekt Wladovskyst sai 1930. aastatel kunagise imperaatorliku suveresidentsi, Kadrioru lossi juurdeehitise rajaja. Ei tahaks kogu seda lugu ümber jutustama hakata, aga olgu mainitud, et oma töö sai arhitekt tehtud tänu Konstantin Pätsi sekkumisele, kes ei peljanud avaldada arvamust, et parimaks selle hoone stilistiliseks matkijaks saab siinsete tegijate seas tänu oma varasemate töödele olla vaid Wladovsky. Julgeme väita, et tulemus on end õigustanud ning enamik Kadrioru lossi ja selle kujundusega tutvujaist ei tee vahet XX sajandi juureehitise (banketisaali) ja XVIII sajandi originaali vahel. Kadrioruga seoses väärib mainimist ka Luigetiigi äärde rajamata jäänud kohvik-restorani projekt aastast 1937, aga ka 1935. aasta kunstimuuseumi projekt.

Kindlasti väärib Andrei Ponomarjovi raamatu osas märkimist ka n-ö teaduslik aparatuur ehk raamatu tagumine osa, kuhu on koondatud põhjalik bibliograafia, nii Wladovsky enda kunsti­kriitiliste artiklite loetelu kui ka tema kohta ilmunud eesti- ja muukeelse kirjanduse nimekiri. Samuti on seal ära toodud säilinud arhiivitoimikud koos sisukirjeldusega, aga ka loetelu arhitekti ellu viidud ja unistustesse jäänud projektidest. Igal juhul on tegemist igati väärika lugemise ja ka vaatamisega, kuna raamat on illustreeritud Wladovsky albumist pärit jooniste ja arhiivides säilinud reprodega. Arvestades Wladovsky rolli Eesti arhitektuuripärandis, oleks igati mõistlik ja ka ajakohane tõlkida see raamat eesti keelde, et see uurimus oleks kättesaadav ka laiemale huviliste ringile.