Kaks linna läbi kaamerasilma

Rael Artel

Tanja Muravskaja ja Anu Vahtra avastavad linna dimensioone ja elanikkonna mitmepalgelisust. 

Augustikuu keskpaigani saab Pärnus Rael Artel Gallery?s kahel ekspositsioonipinnal vaadata kahte mõneti sarnast fotoväljapanekut. Garaa?is on eksponeeritud Tanja Muravskaja projekt ?Welcome to London?, mille kunstnik tegi eelmise aasta lõpus Londonis Westminsteri ülikooli juures, ning valge kuup on Anu Vahtra work-in-progress-projekti ?Sketchbook. Deconstructing Pärnu: locations, individuals? päralt, mis sünnib näituseperioodi jooksul ning valmib lõplikult alles näituse viimastel päevadel. Kuid kõigest järjekorras.

Non-Profit Project Space?i 2005. aasta suvehooaega suunab moto ?leaving art, creating relations?. Teist näituseringi iseloomustab tõsiasi, et mõlemad kunstnikud töötavad inimese-elukeskkonna sõltuvussuhte uurimise teljel. Näitused sarnanevad mitmeski mõttes: mõlemad koosnevad peaasjalikult portreedest, mõlemad kunstnikud on pildistanud nii inimesi kui ka paiku, kuid portreedeks on neid fotosid õigus nimetada just seetõttu, et tabada on püütud kujutatava inimese või paiga põhiolemust. Mõlema näituse fookuseks on inimene ja tema elukeskkond: ühel juhul Londoni südalinn, teisel Pärnu perifeersemad piirkonnad. Mõlemad kunstikud püüavad välja tuua linna eri dimensioone ja elanikkonna mitmepalgelisust.

Muravskaja kujutab Londonis elavad inimesi: oma sõpru, kunstnikke, disainereid, filmitegijaid ja fotograafe, kellega ta Londonis tutvus. Vaatamata sellele, et näituse pealkiri on ?Welcome to London?, pole portreteeritute hulgas ühtki britti. Suuremõõtmelistele stuudioportreedele sekundeerivad portreeformaadis maastikud, vaated linnaruumi lõikudele, hoovidesse ja tänavatele. Iga jäädvustatud persoon on paari pandud Londoni linna või selle ümbruse loodusmaastikuga, mis peaks olema visuaalselt ja emotsionaalselt lingitud vastava inimesega. Inimese olemus avaneb maastikupildilt õhkuva emotsiooni kaudu, kuid seosed tekivad ka puhtvisuaalsel pinnal. Kas on tõsi, et inimene muutub üha enam selle koha sarnaseks, mida kauem ta seal elab? 

Valges kuubis toimuvad 2005. aasta suvel projektid, mis nihestavad ja mõtestavad ümber valget kuupi kui institutsiooni, kui standardit ja formaati. Sellele pinnale on valitud projektid, mis funktsioneerivad valge kuubi kriitikana, de- ja rekonstruktsioonina.

Valge kuup on viimase poole sajandi jooksul kujunenud omamoodi standardkeskkonnaks, kuhu teoreetiliselt võiks sisse tuua iga portatiivse kunstiteose ja seda probleemivabalt eksponeerida. Valged seinad peaksid tähendama neutraalsust ja pretensioonitult tühja ruumi, mida mõnede teooriate kohaselt kunstiteos enda ümber vajab. Reaalsuses pole valge kuup kaugeltki nii neutraalne keskkond. Pigem on see norm, milleni on ambitsioon küündida igal endast lugupidaval kaasaegse kunsti institutsioonil. Igaüks ei suuda endale selliseid seinu lubada, igaüks ei taha eraldada kunstiteost reaalsest maailmast ja suruda seda isoleeritud steriilsesse tuppa. Valget kuupi formaadina võib aktsepteerida või mitte, kuid samas on nii üks kui teine käitumisviis konkreetne kunstipoliitiline seisukohavõtt.

Kui Teo Spiller tegeles peamisest füüsilise ja virtuaalse ruumi tõlkeproblemaatikaga, siis Anu Vahtra ?Sketchbook. Deconstructing Pärnu: locations, individuals? kasutab valget kuupi töökeskkonnana. Kuubist saab kolme nädala jooksul kunstniku ateljee, kuhu iga päev tulla, mille seintele riputada üles päeva jooksul tehtu, kus teha valikuid oma teostest, kus neid võrrelda ja hinnata. Näitus ise komplekteerub lõplikult alles selle viimastel päevadel. Nagu öeldud, on Vahtra huviväljas Pärnu elanik ja tema elukeskkond. Kunstniku enda sõnade kohaselt püüab ta murda välja linna piltpostkaardilikest paikadest ja vaadelda rannarajooni kõrval teisi, turisti tavatrajektoorist kõrvale jäävaid piirkondi. Nii võtab kunstnik paari nädala jooksul ette retki linna eri osadesse, püüab seal kohalikega kontakti leida ning jäädvustada neid igapäevases miljöös. Kuna töö pole veel kaugeltki lõpetatud, saab praegu lihtsalt kirjeldada tööprotsessi ja selgitada motiive, sest valgesse kuupi genereeritud pildipank täieneb iga päevaga, kusjuures vähemalt praegu on protsess olulisem kui defineeritud visuaalide komplekt.

Detailsem info nii kunstnike, näituseprojektide kui galerii kohta on veebiaadressil  www.moskva80.com.

Teksti autor on tekstis käsitlemist leidnud näituse kuraator.