Mida tähendab ?märkimisväärne??

Laur Kaunissaare

Skandaalne Dresdeni teatri ?Kangrud?

 

?Sest mõelge ise: üks on sotsia, teine sotsio, muud vahet ei ole. Ühel a,

teisel o, see on kõik. Der Unterschied ist ganz unbestimmt. Ainult lõpud

lähevad lahku ? ismus ja loogia.?

A. H. Tammsaare ?Tõe ja õiguse? II osa

 

Eelmise aasta oktoobri lõpus esietendus Dresdeni teatris Volker Löschi lavastatuna Gerhart Hauptmanni näidend ?Kangrud?, mis käsitleb 1844. aasta Sileesia kangrute ülestõusu tööandja vastu ja kulmineerub korraliku anarhia ja laastamisega omaniku residentsis. ?Kangrud? on küll vaieldamatult saksa näitekirjanduse klassika, aga käib rohkem nende teoste hulka, mida teatakse, kuid enamasti just liiga eredalt ei mäletata. Seda ei kohta kuigi tihti teatrite mängukavades, ei Saksamaal ega mujal.

Ometi oli just Dresdeni teatri ?Kangrud? viimase hooaja Saksa teatrimaastiku üks rohkelt vaidlusi tekitanud töö, millest sai ka üks suurimaid skandaale, kuna see lavastus keelati ära.  

Fakt, et Saksamaal praegusel justkui demokraatlikul ja sõnavabal ajal midagi ära keelatakse, eriti veel kunstiteos, tekitas teatriringkondades elavat aruelu. Seda enam, et lavastus puudutas teravalt Saksamaa üht hellemat ühiskondlikku kitsaskohta ? tööpuudust. 2005. aasta veebruaris oli Saksamaal kokku üle 5,2 miljoni töötu ehk 12,6% tööjõulisest elanikkonnast. Endisel Lääne-Saksamaal oli vastav protsent 10,4, Ida-Saksamaal aga koguni 20,7.* Endise DDRi minevikuga liidumaadest on töötuse mõttes kõige armetumas seisus Mecklenburg-Vorpommern ja Saksimaa, mille pealinnaks on Dresden. Nii on töö, selle puudumine ja töötasu teemad, mis Dresdenis arusaadavatel põhjustel inimesi puudutavad.

Mitmed tuntud teatriinimesed võtsid avalikult sõna tsenseerimise vastu ja avaldasid kahetsust, et välditakse arutelu ühiskonna teravate probleemide üle ja üritatakse suruda teatrite loomingut teatud ?viisakasse? raami. Dresdeni ?Kangrute? mängimise keelamist ei põhjendatud ebamugava teemaga. Takistuseks said etenduse kunstiline tase, autori teksti muutmine ning väidetavalt isiklikud solvangud tekstis. Kas pole saksa ametnikud oma endistelt nõukogude kolleegidelt üht-teist õppinud?

 

Keelamise lugu

Kuu aega pärast esietendust keelas Berliini liidumaakohus Dresdeni teatril lavastuse sellisel kujul mängimise. Hauptmanni autoriõigusi esindav kirjastus Felix Bloch Erben oli teatri kohtusse kaevanud. Nimelt käivad Gerhart Hauptmanni (1862 ? 1946) teosed  endiselt autoriõiguste alla ja seda kuni aastani 2016, mil tema surmast möödub 70 aastat. Kirjastus süüdistas teatrit autori teksti moonutamises ega soostunud lubama selle muutmist sellisel määral, nagu seda lavastuses oli tehtud. Liidumaakohus nimetas lavastust aga muu hulgas ka kihutustööks (Volksverhetzung) ning kui teater kaebas kohtuotsuse edasi, jäeti see muutmata. Juhul kui teater oleks mängukeeldu rikkunud, oodanuks teda 250 000-eurone trahv.

Tõepoolest, lavastaja Volker Lösch oli 1892. aastal kirjutatud ja järgneval aastal esietendunud näidendi teksti lavastuse tarvis tugevasti muutnud. Ta tõi tööliste rahamured ja konfliktid tööandjaga 1844. aasta Sileesiast selgesti tänapäeva, sidus töötusega Dresdenis ning lisas uue tegelase, 33 liikmega töötute koori, kelle repliigid koosnesid Heine, Marxi, vendade Grimmide tsitaatidest, tänapäeva saksa poliitikute kõnede katketest ning isiklikest seisukohtadest töötusest tingitud armetuse teemal.  

Lisaks kirjastusele kaebas teatri kohtusse ka tuntud teleajakirjanik Sabine Christiansen. Etenduses ütleb üks koori liikmeist: ?Ja kelle ma kõigepealt maha laseksin, on proua Christiansen. Lihtsalt sellepärast, et ta suudab mul igal pühapäeval, kui ma kogemata televiisori sisse lülitan, tuju ära rikkuda. Tal oleks tegelikult nii tihti olnud võimalus  neid inimesi, just neid inimesi ka tõesti murda, kes, ma usun, asja suuresti juhivad. Need vanad, väga vanad ja nõmedad mehed, kelle ülesandeks peaks vist olema poliitikat teha, aga kes teevad nüüd ainult tsirkust.? Christiansen süüdistas lavastust, et see õhutab tema tapmisele ning kohtuotsusega kästigi teatril see fraas välja jätta.

Publik võttis lavastuse vastu väga tormiliselt. Meedias kõlas hüüatusi ?on see veel kunst??, ?aasta suurim skandaal!?, ?maitsetu!?, ?vägivalla ülistus? jms. Teised kiitsid etendust kui poliitilise teatri hetkel parimat näidet ? teatri, mida on kohalikele tõepoolest vaja, mis räägib otse nende endi probleemidest.

Saksa ajakirjandus on esile toonud, et keelati ära ka näidendi esietendus 1893. aastal tolleaegses Berliini Uues Teatris (majas, kus nüüd asub Berliner Ensemble). Argumendid olid sarnased: ?mõjub demoraliseerivalt?, ?võib ajendada teatavat osa Berliini elanikkonnast korraldama demonstratsioone?, ?anarhilised ideed?, ?tülgastust tekitav?, ?labane? jms. Etendusest ?okeeritud keiser loobus mõneks ajaks oma loo?ist Deutsches Theateris.

 

Metalavastus

2005. aasta jaanuarist lasus Dresdeni teatri lavastusel ?Kangrud?  etendamiskeeld. Asi oleks sinnapaika jäänudki, kui trupil, lavastajal ja teatrijuhil poleks tulnud teravmeelset ideed, mis viis selleni, et  veebruaris esietendus uus lavastus ?Dresdeni kangrud. Hommage Gerhart Hauptmannile?. Selles ei kasutatud sõnagi Hauptmanni teksti: etendus koosnes eelmises lavastuses tarvitatud koorifragmentidest, tekstidest 1844. aasta Sileesia kangrute ülestõusu ning 2004. aasta sügisel rakendunud sotsiaalreformi kohta; seal kasutati liidupresident Horst Köhleri ametisseastumise kõnet, parodeeriti Chistrianseni talk-show?d ja endise teatrietenduse ärakeelamist. Mitmekümneliikmelisel töötute kooril kleebiti suud deklaratiivselt teibiga kinni.

Liiga otse, liiga puust ja punaselt, arvati siin ja seal, aga juba pikka aega polnud Dresdeni teatris toimunud nii elavaid teatriõhtuid. Teater korraldas isegi kampaania, mille käigus maksis teatripilet töötutele ühe euro. Etendusel ei kostunud ehk sõnagi Hauptmanni, aga arvatavasti oli see vägagi Hauptmanni algideede vaimus.

Veelgi huvitavamaks arenes lugu kevadel, kui toimus selleaastane saksakeelse teatri ülevaatefestival ?Berliner Theatertreffen?. Selgus, et kuigi festivali statuudiks on ?kümme eelmise hooaja märkimisväärsemat lavastust?, ei olnud Dresdeni ?Kangruid? sinna kutsutud ? ei selle keelatud esimest ega ka teist, metaversiooni.

Kui sai selgeks, et Dresdeni lavastust ?Theatertreffenile? ei kutsuta, reageeris sellele kiiresti Berliner Ensemble?i intendant Claus Peymann, kes kutsus ?Kangrute? lavastuse festivali ajaks oma majja külalisetendustele. Just sellessamas hoones oli 112 aastat tagasi see näidend esimest korda ette kantud. Ent ka siin oli oma konks. Varem keelatud lavastuse esialgne versioon oli maikuu algusest saati küll jälle lubatud, aga kui  Dresdeni teater ja Berliner Ensemble esitasid ühise palve, et Berliinis lubataks ?Theatertreffen?i? ajal järjestikustel õhtutel näidata võrdluse mõttes lavastuse mõlemat varianti, lükkas autoriõigusi esindav kirjastus selle tagasi. Nii jäi tsensuur varjatud kujul ometi kehtima. 

Festivalile väljavalitute hulgas olid nii mõnegi kuulsa lavastaja tööd: Thalheimeri Wedekindi ?Lulu?, Simonsi ?Elementaarosakesed?, Kriegenburgi Hebbeli ?Nibelungid?, Schlingensiefi ?Kunst ja juurviljad?. Ometi kostus nurinat ja rahulolematust ?ürii valiku üle. Festivali lõpu eel avalikul kohtumisel publikuga, kus minulgi viibida õnnestus, lahvatasid kirglikult erimeelsused. Vaieldi tuliselt selle üle, mida õigupoolest tähendab sõna ?märkimisväärne? ja kas seekord festivalile kutsutud lavastused olid seda või mitte. Saksakeelsest teatriruumist aasta jooksul esietendunud lavastustest kümmet välja valida ei ole lihtne. Vali nii või naa, rahulolematuid leiab alati. ?üriile heideti ette liigset elitaarsust: enamik kutsutud lavastustest olid suurtest esindusteatritest ning valitud lavastused ei kajastavat saksakeelse teatri hetkeseisu ega ka ühiskondlikku olukorda Saksamaal.  Kostus arvamusi, et ?ürii on teadlikult vältinud kunstilist diskussiooni ühiskonnale valulikel teemadel ja selle seisukoha näiteks toodi korduvalt Dresdeni ?Kangrute? mittekutsumist.

Pärast ?Kangrute? peaaegu põnevikku meenutavat käekäiku jääb endiselt küsimus: kuidas luua etendusi, mis puudutaksid, tekitaksid arutelu ja oleksid märkimisväärsed?

* andmed pärinevad Saksamaa tööturuagentuuri statistikast.