Tugev sotsiaaldemokraatia tekkis Ida-Euroopas

Jaak Allik

  Vastates küsimusele, miks ei ole taasiseseisvunud Eestis tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat, viidatakse tavaliselt Eesti sotsiaal-majandusliku olukorra paratamatule eripärale (olevat vaja aega parempoolse poliitika abil rikkuse loomiseks, et vaskpoolsed seda siis ümber jagada saaksid) või siis juba Mauruse aegadest eesti rahvasse juurdunud vastikusele kõigi ?sotsio?-tüvega sõnade vastu. Need viited ei osutu aga pädevaks, kuna näeme, et meiega samalaadseis sotsiaal-majanduslikes oludes ning viimase sajandi jooksul ka sarnase ajalooga Leedus, Poolas ja Ungaris on sotsiaaldemokraadid suurema osa nn üleminekuajast nii valimisi võitnud kui ka valitsenud. Nende valitsemisest pole ka tõusnud välispoliitilist häda ? kõik on ju võrdselt meiega NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Majanduslikult on nimetatud riikide areng ehk olnud aeglasem, kuid seevastu ühtlasem ja vähem valulik ning eks tibude lugemise aeg veel tuleb.

Seega tuleks tunnistada, et küsimuse vastus peitub siiski subjektiivsel tasandil. Enamikus endise idabloki riikides ja Nõukogude Liidu vabariikides tekkisid edukad sotsiaaldemokraatlikud parteid seniste komparteide rahvuslikuma ja demokraatlikuma tiiva baasil, ühendades inimesi, kes uskusid, et plaanimajandusest saab turumajandusse ka ilma ?okiteraapiata ning selleta, et osa kaaskodanikest peaksid tõesti kartulikoori sööma. Need inimesed arvasid ka, et ühiskonda oluliselt muutes pole tingimata vaja kõige senise eitamist ja hävitamist ning platsipuhastuse poliitikat. Osutus, et nii mõtlevaid poliitikuid ja valijaid on üsnagi palju ning nende tegevus ühiskonna demokratiseerimisel oli täiesti edukas ja aktsepteeritav nii sise- kui välisriiklikult.

EKP tippjuhtkonna seas ei leidunud paraku Brazauskase või Kwásnievski mastaapi tugevaid ja sotsiaalselt mõtlevaid isiksusi. Meie Toome, Vähi ja Kallas osutusid ideelisteks ja asjasthuvitatud kapitalistideks, Väljas liialt d?entelmenlikuks jätkamaks poliitilist tegevust ka muutunud oludes, Rüütel aga tõsimeelseks agraarpoliitikuks (mis muide ongi kindlustanud meil just agraarpartei Rahvaliidu suhtelise edukuse, võrreldes samalaadsete parteidega teistes postsotsialistlikes riikides). Ma osalesin 1989. aastal ühel kokkusaamisel, kus tegelikult otsustati sotsiaaldemokraatliku partei taastamine Eestis. Paradoksaalselt toimus see meie tulevase kõige parempoolsema partei liidri, aga tolleaegse Ametiühingute Nõukogu esimehe Siim Kallase kabinetis. Kõik kohalviibinud olid sel hetkel veel EKP liikmed. Vaidlus käis selle üle, kas taastada SDP Eestis kohe, mis tähendanuks tolleaegse EKP eestimeelse tiiva juhtide komparteist lahkumist ja selle partei jätmist puhtalt Interrinde kätte (koos pantvangist Väljasega) või viivitada sellega, kuni võitlus Gorbat?ovi pärast ja ümber jõuab selge lahenduseni (see tähendanuks tegutsemist sünkroonis Venemaa demokraatlike jõududega). Kui peale oleks jäänud viimane seisukoht, oleks umbes aasta pärast Eestis tekkinud tugev ja suur sotsiaaldemokraatlik partei ning mõnedki majanduspoliitilised käigud olnud ehk teistsugused. Paraku ei jõutud sellel nõupidamisel üksmeelele ning need meie hulgast, kellele oli sisepoliitilisest arengust olulisem järjepidevuse taastamine paguluses tegutsenud ESDPga, lõid tol korral uue erakonna ja lahkusid komparteist.

Kahekümnendail aastail olid Kominterni sunnil Eesti (nagu ka teiste Euroopa riikide) kommunistide suurimaiks vaenlasteks sotsiaaldemokraadid. Loomulikult oli selline suhe kandunud üle paguluses tegutsenud eesti sotsiaaldemokraatidele ning võeti nüüd paradoksaalselt üle ka Eestis loodud erakonna poolt, kelle juhid pidid ja hakkasidki nägema oma suurimate vastaste/rivaalidena just eilseid mõttekaaslasi. Vaatepilt, kus inimesed sülitavad kirglikult näkku omaenese minevikule pole just kõige meeliköitvam ja viis ESDP liidrid nii 1992. aasta kui 1999. aasta riigikogu valimiste järel koostööni parempoolsete ning rahvuslik-konservatiivsete erakondadega (kelle tippude hulgas võis küll samuti endisi kommuniste kohata). Kurbloolisele kuulumisele Mart Laari valitsusse andis sotsiaaldemokraatide võimalik valijaskond nii 1995. kui 2003. aasta valimistel hävitava hinnangu. Kõnekäänd ütleb, et vaid kommunist astub kaks korda sama reha otsa, eesti sotsiaaldemokraatia viimase aastakümne ajalugu peegeldab seega paradoksaalselt nende kahe mõttevoolu ühiseid gnoseoloogilisi juuri.

Tänased eesti sotsiaaldemokraatia liidrid, pean silmas eelõige Ivari Padarit, Eiki Nestorit ja Sven Mikserit, tunduvad olevat minevikust õppinud. Otsitakse liitlasi ning maailmavaatelist ühtsust. Ilmselt on asi ka selles, et need mehed pole kunagi komparteisse kuulunud ning seega, nagu kogu sotsiaaldemokraatide noorem põlvkond, on nad ka vabad kabuhirmust ?punase? mineviku ning ?sotsio?-tüveliste sõnade ees. Julgen arvata, et praegu on saamas küpseks aeg suure, tugeva ja valimistel võiduka vasakerakonna tekkeks, mis saaks lisaks ühiskonnakeskselt mõtlevate eesti inimeste ühendamisele ehk esimesena sisuliselt üle ka rahvusbarjäärist, mis lõhestab nii eestimaalasi kui Eesti erakondi.