Hajamärkmeid „Pimedast öökullist“

Tänapäeva pärsia kirjandusklassikasse kuuluva sünge jutustuse esteetilisuse tagab morbiidne kõrgstiil.

PAAVO MATSIN

Kõigepealt midagi isiklikku. Minu elu ainus kohtumine iraanlastega toimus 2003. aastal mõni päev enne Iraagi sõja algust. Olin olnud nädala üksinda Kairos ja võtsin tutvumisest iidse linna vaatamisväärsustega veel viimast. Jalutasin kopti kvartalis, käisin Gizas püramiide ja Sheratoni hotellis nabatantsu vaatamas. Hulkusin turgudel ja muuseumides.

Väikeses hotellis, kus peatusin, olid mitmel hommikul olnud mu lauanaabriteks lõbusad iraanlased, kes tundsid huvi vene naiste vastu kõrvallauas ja tegid söögi lõpetuseks kõigile apelsinidest fruktidisaini-imesid, koorides need lillekujuliseks ning seletades, et iga söök tuleb lõpetada puuviljadega, kuna see on seedimisele hea. Olin nendega terve nädala põgusalt suhelnud. Kairos oli päeval enne sõda liivatorm ning arvati, et Ameerika ei ründa ainult selle pärast, et elektroonika ei kannata tuiskliiva. Kõik olid leppinud peatse sõjaga, kuid hommikul pärast esimest sõjaööd oli ikkagi kõik muutunud: iraanlased istusid mornilt, üks naine koguni nuttis. Nad kutsusid mu oma lauda, aga enam ei olnud teemaks Muslihhudin Saadi „Roosiaed“, millest olime mitmel päeval muidu rääkinud. See oli ka ainus teos, mida ma pärsia kirjandusest teadsin.

Edasistel päevadel sattusin unenäotaolisse maailma, seni väga sõbralik Kairo muutus tundidega. Kuskil Tahriri väljaku pool toimusid meeleavaldused Ameerika vastu ja portjee soovitas mul hotelli jääda. Õhtune lend tagasi Euroopasse tühistati, kuna lennukoridore sõja tõttu enam ei olnud, ning ühel hetkel istusin ma Kairo lennujaamas teadmisega, et võib-olla tuleb mul võrdlemisi rahatuna sinna jääda veel umbes kaheks nädalaks. Lendas ainult Lufthansa. Vaatasin tõsiselt enda sisse, küsides: kes ma üldse olen, mida ma elus oskan? Kas pean minema nüüd kuulsale Khan el-Khalili turule kärumeheks kaheks nädalaks? Kuid vastu ööd ilmus minu ette nagu muinasjuturaamatust „Tuhat ja üks ööd“ mustanahaline vormi kandev mees, kes pani mu mingile kummalisele Budapesti suunduvale lennukile. Kõrvalpingil ülbitsenud poolakad jättis ta lõpuks pakutud võimalusest Euroopasse pääseda ilma. Algas minu mitu päeva väldanud ulmeline raha- ning piletivaba tagasitee kodumaale, mida kroonis viimaks Soome lahel laeva kinnijäämine jäässe kaheksaks tunniks. Pean seda Egiptuse sõitu siiani üheks kõige raputavamaks kogemuseks oma elus. Iraanlastest jäi aga väga intelligentne ja helge mulje.

Maagiline peegel

Tänapäeva pärsia kirjanduse absoluutse klassiku Sadeq Hedayati (1903–1951) jutustus „Pime öökull“ algab klassikalise teodiike teemaga: minajutustaja kurdab ebatavaliselt raske saatuse üle selles alandusi ja õnnetusi täis maailmas. Teose jooksul distantseeritus Jumalast kasvab, nii et mingit mõistlikku vastust siin elu hädadele olla ei saagi. Esimeste lehekülgede õhustik meenutab veidi E. T. A. Hoffmanni „Kuldpotti“, kus õnnetu saatuse käes piinleb üliõpilane Anselm. Nii „Kuldpoti“ kui ka „Pimeda öökulli“ peategelane näeb järsku keset ahastust mingit ebamaist naist: Anselm leedripuu lehestikus püüdmatut madunaist, öökullmees aga olematust aknast kättesaamatut idamaist kaunitari. Ennast tuntakse hullumeelse ja joobnuna.

„Pimeda öökulli“ läbiv võte on kordus. See algab teose alguses kõike käivitava maagilise peeglina, kus ühel päeval ärkab ellu pinalimaalija päevast päeva pinalitele maalitud pilt, küpressipuu all istuv küürakas vanamees ja talle kummardades lootoseõit ulatav tütarlaps. Nagu üleval, nii ka all; nagu all, nii ka üleval. See smaragdtahvli põhimõte, mis on igasuguse maagia aluseks, on arendatud „Pimeda öökullis“ hulluseni: iga järgnev stseen ja isik on justkui millegi peegeldus. „Uus maailm, milles ma ärkasin, ja kogu ümbritsev olukord näis tuttav mingist varasemast seisundist, mis nüüd endast mu tegeliku elu peegelpilti kujutas“ (lk 41). Peegel ja peegeldused saavad kinnisideeks, olulisemaks kui miski muu siin maailmas (lk 48).

Kuid „Pimedas öökullis“ ei kordu ainult olukorrad ja tegelased, tekstis korduvad ka otseselt mõned võikad võrdlused, näiteks hobuse jalgu võrreldakse mitu korda varga kätega, kellel on karmi seaduse tõttu sõrmed maha raiutud ja käeköndid keevasse õlisse pistetud (lk 48). Ühel hetkel, kui peategelane satub paralleelmaailma, kus tal on naine ja amm, arutleb ta ka süstemaatiliselt korduste üle ja filosofeerib: „Möödaniku inimeste liigutused, mõtted, soovid ja tavad, mida selliste lugudega järeltulevatele põlvkondadele edasi antakse, moodustavad vististi lahutamatu osa elust. Juba tuhandeid aastaid on räägitud ühtesid ja samu jutte, sooritatud neidsamu suguühteid ja esitatud samu lapsikusi“ (lk 62). Nii ongi paralleelmaailma hoorast naine ja amm, onu ja isa identsed omavahel, aga ka temaga, niisamuti nagu on peategelase peegelpildid lihunik või vanamees tänavalt. Kuid identsete kaksikute olemasolu on alati olnud ohtlik, nagu Hedayati üks eeskujudest E. A. Poe on ka kirjeldanud meisterlikult oma novellis „William Wilson“.¹ Seega astub Hedayat oma lõputute korduste ja peegeldustega maagia maailmast pigem edasi ohtliku hulluse maailma.

Nii lühike kui „Pime öökull“ ka on, pakub see väga palju tõlgendusvõimalusi. Kohati on ka kohusetundliku tõlkija ja kommenteerija käed selles mõttes rüppe vajunud. Tõlkija Üllar Peterson tunnistab mõnes joonealuses, et mõni kujund ongi jäänud arusaamatuks või selgusetuks (nt haige olemine või jutustaja lapsena suremas, vt lk 77). Kardan, et ka Hedayat ise ei suutnud lõpuni kõiki oma peegeldusi ja kordusi valitseda – ja ega pidanudki seda tegema. Mingit lõplikku süsteemi ja korda oleks siin mõttetu otsida, rõhutab ju peategelane ise ka oopiumi osakaalu kirjapandus.

Ometi võib peategelase mõtete dünaamikat kas või ühes episoodis, kui ta naine muutub jõledaks hooraks, temas tekkivat ja meisterlikult kujutatud pinget igatsuse ja jälestuse vahel pidada ka lihtlabaselt psühholoogiliselt vägagi veenvaks abielurikkumise tagajärgede kirjelduseks (lk 103), ilma igasuguse muu suure süsteemita. Teos on just oma üksikutes piltides väga nauditav ning kuigi lõpuks väljutakse jälle paralleelmaailmast tavalisse (surema), ei pea seda katkendlike filigraansete piltide jada minu arust üritama loogilise tervikuna lugeda.

Pimedus ruudus

Kahtlemata on „Pime öökull“ sünge raamat. See algab sisuliselt ühe idamaise kaunitari tapmisest ja tükkideks lõikamisest, siin välguvad noad, roomavad vaglad ja lähedusest jõutakse mitmel korral ülikiiresti mõrvani. Kuid selle kõige esteetilisuse tagab morbiidne kõrgstiil à la „Maapind oli siin kaetud lõhnata musta värvi lootoslille taimedega“ (lk 31) või „Seejärel eraldasin kehast pea. Tema kõrist tungisid välja hüübinud vere jääkülmad tilgad“ (lk 28–29).

See on meisterlik tekst ja sama ilus nagu Amandus Adamsoni „Russalka“, ilmselt üks maailma suuremaid surmaingleid, mis asub meie miniatuurses Kadriorus. Adamsoni ja Hedayati kõrvutus ei ole päris meelevaldne: eesti kunstnik veetis sajandivahetuse eelõhtul oma aega samas Pariisis, kus kirjanik Hedayat vaid paarkümmend aastat hiljem õppimas käis. Nekrofiilsed fantaasiad olid sajandivahetuse Pariisis aga suurmood ja sadade kilomeetrite pikkused ümbermaetud luudega katakombid linna all kurikuulsad. Midagi sealsetest õõvastavatest eeskujudest ja maitsetest tõi ka Adamson kodumaale tagasi tulles kaasa. Hedayat tappis end lõpuks Pariisis ja on maetud Père Lachaise’i kalmistule.

Huvitav on raamatu põhjalikus ja huvitavas järelsõnas märkus, et teose pealkiri „Pime öökull“ on jäänud avamata. Osutatakse võimalusele, et see võib olla E. A. Poe’ mõjul tema poeemi „Kaaren“ põhjal pandud (lk 163–164).² Eks ole seegi väike teos omalaadne sissevaade surmapimedusse, hullumeelse nägemustesse, kui too liigub surma poole. Kui palju me üldse teame lindudest? Rongad on viimaste uuringute põhjal ülitargad, linnuriigi kõige targemad, neil on väga hea mälu ja uskumatu õppimisvõime, kuid ühtlasi ka ebaharilik veidrus, mida ei sobi mõnes lastele mõeldud linnuraamatus kirjutada: nad üritavad seksida oma surnud liigikaaslasega. Öökull on jällegi lind, kes peaks nagu nägema pimedas. Aga kui ta ise on pime, kas siis pimedana ta justkui näeb mingit pimedust ruudus?

Keeruline öelda, kuid tundub, et Hedayat on niisugust võimatut vaadet üritanud kirja panna, sest teos lõpeb lõiguga, kus surnu vaatab lõpuks iseennast nagu pime öökull pimedust: „Pöördusin aknast eemale ja vaatasin end: minu riided olid lõhki kistud, olin pealaest jalatallani hüübinud verega määrdunud, minu ümber tiirutasid kaks kuldpõrnika värvi rammusat kärbest, mööda mu keha vingerdasid väikesed valged vaglad, rinda rõhus surnukeha raskus“ (lk 119).

Tšehhi legendaarne animaator ja alkeemik Jan Švankmajer on oma viimases filmis „Putukad“ („Hmyz“, 2018) kujutanud vendade Čapekite ainetel ühe näiteringi tegevust: nood, harjutades lavatükki, kus tegelasteks on putukad, muutuvad ka ise aegamööda proovide käigus päris putukateks. Kui inimene millessegi väga sisse elab ja ennast selles teemas hullumeelselt peegeldab (nagu Hedayat tegi surmaga), siis võib juhtuda igasugu asju. Ka Švankmajeri „Putukates“ läheb asi vägivaldseks ja inimesed-putukad ekslevad paralleelmaailmade vahel üksteist tappes. Kui aga prooviaeg lõpeb, sulgevad nad ukse ja lähevad ikkagi inimestena koju. Nad näevad küll igas vastutulijas putukat, kuid sellega reaalsuses õnneks asi piirdub.

„Pime öökull“ lõpeb aga traagiliselt: paralleelmaailmast tagasi saabunud peategelane sureb stiilselt ja lõplikult nagu ka kirjanik, avanud 1951. aastal Pariisis gaasikraanid.

1 E. A. Poe, Enneaegne matmine ja teisi jutustusi. Tlk Johannes Aavik. Vaba Eesti, 1955, lk 91–112.

2 Johannes Aaviku tõlkes on pealkiri „Ronk“. Vt E. A. Poe, Enneaegne matmine ja teisi jutustusi, lk 281–284.