4000 külalist 49 riigist

Kaie Tanner

Märkmeid Rahvusvahelise Koorimuusika Föderatsiooni (IFCM) maailmasümpoosionilt Jaapanis Kyotos 27. VII ? 3. VIII. ?Aaa, Estonia!? kõlas Kyotos rahvusvaheline stammhüüatus eestlase rinnakaarti nähes. ?You have wonderful choir music? I know Töönu Kaljuste.? Mõnevõrra see lause siiski varieerus, Kaljuste asemel pakuti tuttava nimena paaril korral Pärti. Aga Eesti seostus koorimuusikaga iga inimese jaoks Austraaliast Singapurini.

IFCMi sümpoosion on maailma suurim koorimuusika vallas ning toimub iga kolme aasta järel erinevas maailmajaos. Sel korral oli külalisi üle nelja tuhande ja esindatud 49 riiki.

Sümpoosioni päevakavasse kuuluvad erinevad loengud, seminarid ja kontserdid ning IFCMi peaassamblee. Kohal on oma ala kõvemad tegijad ning kontsertide ja ettekannete peale käib tihe konkurents ? tegu on maailma ühe autoriteetsema auditooriumiga. Aga nagu alati, saavutavad ses konkurentsis edu a) tugevad professionaalid ja b) otsustajate head tuttavad. Õnneks on viimased siiski ülekaalukas vähemuses.

 

Säravad lektorid

 

Seminaridelt jäi ühe säravama lektorina meelde Masaaki Suzuki, kelle loodud Bach Collegium Japan on BISile plaadistanud suure osa Bachi muusikast. Tema ülevaadet Bachi motettide interpretatsioonist illustreerisidki BCJ lauljad ja mängijad, kelle filigraanne tehnika, perfektne saksa keele hääldus ning viimistletud ja viimse noodini mõtestatud ettekanne tõepoolest muljet avaldasid.

Täissaalile läks ka Eesti Rahvusmeeskoori vastse peadirigendi Kaspars Putnin?i ettekanne Balti koorimuusikast. Filmi (ikka laulupeost!) ja muusikanäidetega (sh Kreek ja Tormis) illustreeritud loengus nimetas Putnin? läti ja leedu autoriteetide kõrval lahkelt ära ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja rahvusmeeskoori, Ellerheina, ETV tütarlastekoori ja Revalia Kammermeeskoori ühes dirigentidega.

Sel sümpoosionil torkas silma teoreetiliste loengute rohkus praktiliste õpitubadega võrreldes. Tavaliselt tehakse panus just kogemisele ja kuulmisele. Nii piiratud ajas pole aga loeng just kõige atraktiivsem õpivorm, mida oli ka saalist lahkujate järgi näha.

 

Jaapani koorimuusika

 

Jaapani enda koorimuusika on kadestamisväärselt kiiresti arenenud ? peale II maailmasõda alguse saanud kooriliikumises on praeguseks olemas nii romantiline, rahvuslik kui modernne koolkond, rahvusvahelised autoriteedid (Masaaki Suzuki), maailmakuulsad heliloojad (Ko Matsushita) ja suurepärased koorid (Bach Collegium Japan, vokaalansambel EST, kammerkoor Vox Gaudiosa, naiskoor Brilliant Harmony jt).

Jaapani kaasaegne koorimuusika on enamjaolt väga keerukas ning selle esitusel mängib suurt rolli hakkamasaamise presentatsioon. Jaapanlane, kes üldiselt oma emotsioone avalikult ei demonstreeri, püüab ka muusikas edasi anda helilooja mõtet, tunnet ja tahet, hoidudes iseenda emotsionaalsest panusest. Tulemuseks võib tihtipeale olla tehniliselt ja vokaalselt perfektne muusika, mis kõlab nagu süntesaator, mitte kui elus koor.

Inim- ja vokaalisõbralikke erandeid siiski on, nende hulgas helilooja ja dirigent Ko Matsushita, kelle teoseid esitatakse rohkesti nii Jaapanis kui väljaspool seda. Ko on saanud koorijuhtimise alal magistrikraadi Kodály Instituudist Ungaris ning juhatab praegu üheksat koori.

1948. aastal asutatud Jaapani Kooriühingul on praeguseks umbes 150 000 liiget. Tänase päeva populaarseimaks kooriliigiks on seal emade koorid (mitte segi ajada naiskooriga), mis edendab korraga muusikat ja perekesksust. Emade kooride tase varieerub kehvakesest (aga neid muidugi sümpoosionil ei kuulnud) kõrgeni, repertuaar ulatub seinast seina; eriti armastatakse popurriisid, liikumisi, värvikaid kostüüme. Pole mingi probleem panna ühte popurriisse kokku Schuberti ?Ave Maria?, evangeelne laul ?Oh kui helde on me Jeesus?, ?Auld Lang Syne? ja paar vene t?astu?kat ning lisada koorile paar rõõmsameelset lehmakostüümis tädi. Aga see on nii hea tujuga tehtud, et mõjub igal juhul positiivselt.

 

Külaliskoorid omamaise muusikaga

 

Kutsutud koorid esitasid enamasti omamaist muusikat ? korraldajatepoolne ettekirjutus vältimaks suurema osa dirigentide soovi juhatada Bachi ja Mendelssohni. Tihedast sõelast hoolimata oli kutsutud kooride hulka sattunud nii keskpäraseid kui tippe.

Oslo Kammerkoor kuulus kindlalt viimaste hulka. Lisaks eeskujulikule vokaalile võlusid nad mitmekülgse kava, emotsionaalse esituse, intonatsioonipuhtuse ja sisendusjõuga; ka lauljate pingevaba koosmusitseerimine avaldas muljet.

Jaapani kollektiividest jäid kõrva juba nimetatud Bach Collegium Japan (Masaaki Suzuki) perfektse Bachi esitusega, vokaalansambel EST (Masao Mukai) hiilgava vokaalse võimekusega, kammerkoor Vox Gaudiosa (Ko Matsushita) ? suurepärase kõla ja intonatsiooniga seltskond, kes musitseerib peast ja moodustab vaevata nii keerulisi klastreid kui ühtlast unisooni.

Filipiine esindas San Miguel Master Chorale (Eudenice V. Palaruan) ? suurepärane kauni vokaali ja laitmatu intonatsiooniga segakoor, kes esitas filipiini kaasaegset muusikat, mis kõlas oluliselt inimsõbralikumalt kui jaapani või inglise oma.

Naiskoor Philomela (Soome, Marjukka Riihimäki) võlus sügavalt naiseliku kavaga, hästi mõtestatud sisu ja vokaaliga. Esitati soome nüüdismuusikat, suuremalt jaolt Anna-Mari Kähärä teoseid. See helilooja, kes 2002. aastal pälvis ühtlasi preemia kui soome esimene naissoost jazzartist, kombineerib oma loomingus klassikaga jazzi, pop- ja folkmuusikat ning veab vokaalansamblit How Many Sisters. Loodetavasti jõuavad tema teosed ka eesti kooride repertuaari.

Korea Rahvuskoor (Chin-Seup Yom) oli igati suurejooneline ? nii koosseisult, kostüümidelt kui vokaalilt. Klassikalise harmoonia ja pompoosselt heroiliste rahvalauluseadetega meenutasid nad pisut nõukaaegseid sisult sotsialistlikke ja vormilt rahvuslikke koosseise.

Choeur La Grace (Kongo) esitas suurepärase loomuliku musikaalsusega oma rahvamuusikat. Muljet avaldas nende liikumine: laulja liigub sellepärast, et ta teisiti ei saa, mitte seetõttu, et dirigent või koreograaf sunnib.

Negatiivselt üllatas BBC Singers (Stephen Cleobury), kes laulis briti nüüdismuusikat. Lauljate ooperihääled (eraldi võetuna kahtlemata ilusad) ei sulanud kuidagimoodi ansambliks, keerukas harmoonia muutus koori kontrollimatus vibrato?s arusaamatuks. Koor esitas peamiselt BBC tellitud teoseid, millest kerkisid esile Chilcotti ?Weather Report? (maailmaesiettekanne) erksa rütmi ja vaimukusega ning Edward Cowie? ?Lyre-bird Motet? leidliku linnuhäälte imitatsiooniga.

 

Kõige olulisem

 

?on eestlaste jaoks ehk see, et laulupeobukletid said sümpoosionilt otsa juba paari esimese päevaga, huvilistel on 2007. aasta Tallinna rahvusvahelise koorifestivali reglement käes ja IFCMi vast valitud presidendile Lupwishi Mbuyambale (esimene aafriklane sellel postil!) Eesti muusika koju kaasa antud. Järgmine IFCMi maailmasümpoosion toimub 2008. aastal Taanis ja vähemalt ühe oma koori tahaksime sinna saata.