Pealelend – Mihkel Ilus

REET VARBLANE

VII festivali „Nu performance“ kuraatorid Henri Hütt ja Mihkel Ilus.

Jussi Mankkinen

Millises seisus on performance’i-kunst praegu?

Viimati, kui ma kontrollisin, siis oli performance’i-kunst harkseisus. Seda kinnitab tähtsas kunstimetropolis N külastatud vältimatu biennaal NN, mille programm kubises, kui mitte öelda pungitses, harkseisudest. Samas, üks paljukiidetud mõtleja NNN on arvanud, et liigutakse hoopis käärseisu suunas. Mõned arvavad ka, et suundumus on liikuda hoopis pati- ja eduseisu vahelistel aladel. Eraldi vääriks esiletoomist rahvusvahelise paljuarmastatud kuraatori NNNN hinnang praegusele seisule, mis järjekindlalt raiub ajalukku just põlvitusseisu ja veeseisu suhteid kaasaegses tegevuskunstis.

Ma tegelikult ei tea, mis seisus on performance’i-kunst praegu. Keegi ei ole mind määranud selle eestkõnelejaks. Kõik need praegused seisud tulevad ja lähevad. Ma usun, et korda läheb lõpuks vaid see, mis on vahetu ja isiklik. Ise olen viimasel ajal keskendunud performance’i-kunsti fookustatud aladele.

Koos Henri Hütiga oleme aasta jooksul pannud kokku VII „Nu performance’i“ festivali programmi. Festivali pealkiri on „Objekt ja kollektiiv“. Meile on oluline objektse kunsti ajaliin ning performatiivsed võimalused, et nende kaudu mõtestada ümber publiku individuaalset ja kollektiivset kogemust. Näeme seda nii, et kui teatril on kujutavale kunstile pakkuda dramaturgilist ajaliini ning struktureeritust, siis vastupidise vahetusena annab näitusesaalide kunst teatrile tõlgendusvabaduse ja ruumitundlikkuse. Sellest vahealast ongi välja kasvanud festivali fookused.

Meile meeldib mõelda, et objekt ise ongi vaatemäng. Selle kirjeldamiseks võiks näitena tuua Andrius Katinase etenduse, mis on üles ehitatud 7 × 7 meetrise paberi korduvale langemisele. See on tundlik ja keskendumist nõudev teos, kus iga krabin ja paberimassiivi alt tõusva tuule puudutus tekitab osadust.

Festivali teine fookus on muutunud publikusuhetel. Näitena tooksin Kadri Noormetsa uusteose, kus Kanuti Gildi Saali publikuala ja lava on ehitatud üheks totaalseks installatsiooniks, kuid etendust näeb korraga vaid viis inimest. Seda võiks võtta kui väga isiklikku pühendust, sest publikuna peaaegu üksinda teatris olla on eriline tunne.

Neid kahte ala ühendab ehk Lawrence Malstaf, kellelt näeb kummastust tekitavat vaheala objektse kunsti esitlusviisidest, kuhu etendajad on paigutunud. Kolme hiigelsuure raami sisse on paksu kile vahele vaakumisse tõmmatud aeglaselt liigutavad inimkehad ja publikul on vaba voli neid eri nurkade alt vaadelda. Selles teoses lähevad etenduse ja näituse vaatamisrežiim täiesti segamini. Võimalusel eelistaksin ise seal kaaluta olekus vaakumis hõljuda ja proovida end publiku pilgu läbi näha. Need on vaid mõned näited tulevaselt „NUP18“, aga kirjeldavad hästi seda, mis aspekte performatiivsuses praegu oluliseks peame.