Jumalik ja mõistatuslik Greta Garbo

Kaire Reiljan

18. septembril saab 100 aastat Greta Garbo sünnist.

New Yorgi moodsa kunsti muuseumis asub ka filmiajaloo osakond. 1950.-60. aastatel astus sinna aeg-ajalt sisse Greta Garbo, kes soovis näha mõnd oma filmi. Seal sai ta neid vaadata segamatult, koos muuseumitöötajaga, kes oli samuti rootslanna. Kui film jooksis, võis kuulda Garbot oma tegelaskuju kohta ütlemas:

“Nii näeb inimene välja.”

“Miks ta nii teeb?”

“Nüüd näete, kuidas ta toast välja läheb.”

“Nüüd läheb ta aeda – ja siis jõllitab ta seda meest… Oh, millised juuksed tal on!”

Ta rääkis niisiis oma rollidest kolmandas isikus: “Inimene” ja “tema”!

Üks mu kolleeg jutustas, et oli Greta Garbot näinud rootsi raamatupoes, mis 1950. aastatel New Yorgis tegutses. Garbo seisis leti ääres ning luges ja lehitses aegamisi rootsi ajalehti, pannes need siis üksteise järel kõrvale. Ta luges följetonide kokkuvõtteid ning vaatas poole tunni jooksul üle kellegi-juures-kodus-reportaažid. Ta ei ostnud midagi. Ning seejärel ta lahkus.

Ise kohtasin Garbot samuti New Yorgis 1978. aastal. Kuigi toona ma ei teadnud, et see oli Greta Garbo. See juhtus Teisel avenüül rootsi toidupoes Nyborg & Nelson. Ta seisis teiste klientide seas ning valis rootsi konserve ja, loomulikult, rootsi kuivikleiba.

Kui ta oli läinud, astus poe omanik, juhtumisi mu tuttav, ligi ja küsis, kas tundsin selle vana, musta laia äärega kübarat kandva naise ära. Mu eitava vastuse peale ta naeratas ja ütles: “See oli Greta Garbo.” Olin enda peale kuri, et naist tähelepanelikumalt ei silmitsenud. 

 

Prügivedaja ja pesunaise tütar

 

Greta Garbo sündis 18. septembril 1905. aastal Greta Gustafssonina Stockholmi Södermalmi linnaosas Blekingegatan 32 ühetoalises korteris. Nüüd saanuks ta 100aastaseks. Garbo sünnimaja on siiani alles. Tema isa Karl Alfred oli prügivedaja ning pidi öösiti kokku korjama korterite prügitünnid. Ta oli stiilne mees, keda tütar imetles ning oli nördinud, et sellise välimusega mees pidi tegema musta tööd. Kehvade neerude tõttu aga isa väsis kiiresti, oli pikad perioodid haiguslehel ega teeninud midagi. Greta saatis isa haiglas uuringutel ning oli ärritunud pika ooteaja pärast. Ema Alva oli pesunaine.

Et perele elatist teenida, hakkas Greta 14aastasena tööle seebitüdrukuna PUBi kaubamaja habemeajamissalongis. Tal tekkis võimalus osaleda kahes reklaamfilmis: üks oli mõeldud kaubamajale, kus ta töötas, ja teine Konsumile.

1922. aastal alustas Garbo kuningliku draamateatri õppestuudios ning osales samal aastal oma esimeses täispikas mängufilmis. Kaks aastat hiljem tuli läbimurre krahvinna Dhonana Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga” põhjal valminud Mauritz Stilleri filmis. Aasta hiljem osales ta austerlase Georg Wilhelm Pabsti filmis “Rõõmutu tänav” (“Die freudlose Gasse”).

1928. aastaks oli ta juba Hollywoodi täht: oma intensiivse esinemisviisiga hiilgas iludus mitmetes filmides nagu “Anna Karenina”, Garbot jumaldati, ta domineeris valgel linal oma partneri üle. Eraelus oli ta aga hoopis teistsugune: võttis oma näitlejakuulsust kui koormat ning elas tagasitõmbunult. Filmikompanii MGM juhi Louis B. Mayeriga suhtles ta peamiselt telegrammi teel.

Siis tuli helifilm ja oli aeg astuda julge samm. 1929. aasta kevadel kogunes MGMi stuudio, et teha otsus: Greta Garbo hakkab rääkima. Paljudel tummfilmitähtedel ei õnnestunud üleminek helifilmi. Näiteks Mary Picfordil, kogu maailma väikesel armsamal, nagu teda kutsuti, oli liiga vinguv ja kile hääl, mida keegi ei soovinud kuulda. John Gilbert, Garbo mitmekordne partner tummfilmides, naerdi välja, sest ta hääl ei sobinud tema muidu nii meheliku olekuga.

MGMi kuldvasika Greta Garbo esimeseks suuremaks heliprojektiks valiti Eugene O’Neilli näidendil põhinev “Anna Christie” – tark valik. Peategelane on rootsi immigranditüdruk ning seega ei olnud ka tema aktsent probleemiks. Enne võtete algust oli Greta ise olnud kodus väga vajalikul puhkusel. Kui võtted algasid, jälgiti toimuvat suure huviga, kuid stuudiost tilkus välja väga vähe. Filmileht Variety võis vahetult enne jõule triumfeerivalt teatada: “Garbo talks okey!”

 

Anna mulle viskit

 

“Garbo räägib” sai filmi reklaamlauseks, kuid küsimus oli, kuidas võtab tema hääle vastu publik. 1930. aasta 14. märtsil olid New Yorgi kino Capitol kohad loomulikult välja müüdud ning kõik ootasid huviga. Kas Garbo võidab või kaob? Režissöör Clarence Brown teadis, kuidas asja korraldada. Publik sai oodata pool tundi, enne kui nägi Garbot. Stseen on klassikaline. New Yorgi sadamakvartali räpane baar, uks avaneb ja seal seisab “see jumalik”, kulunud riided seljas, kulunud reisikott käes. Ta paneb koti maha ja longib laua juurde, istub maha. Väsinud ja tõrjuv. Ettekandja läheneb, ja siis lõpuks, pärast venitatud algust ütleb Greta Garbo oma esimesed sõnad valgel linal: “Gif me a visky” – Anna mulle viskit ja üks Ginger Ale selle kõrvale… ja ära koonerda, kullake.

Üks filmikriitik kirjeldas seda hetke kui “helifilmiajaloo kõige oodatumat ja kardetumat”. Kuid milline oli edu ! Üks teine kriitik kirjutas lüüriliselt Garbo häälest: “See tuli päevavalgele nagu sügav ja täiuslik kontraalt, kandes kogu seda fantastilist poeetilist sära, mis on teinud sellest kaugest rootsi daamist filmimaailma suurima näitlejanna.”

Greta Garbo valiti peagi äsja loodud filmiauhinna Oscari nominendiks (ta nimetati nominendiks veel kolmel korral), lõpuks, 1950. aastal, sai ta au-Oscari. Garbo ise polnud esimese kõneosaga rahul ning Hollywoodi soovimatus anda talle muid rolle peale õnnetu armastusvambi omade tekitas Garbos pidevat rahulolematust. Vaid üksikutes filmides sai ta näidata oma näitlejaregistri nüansirikkust. Näiteks tummfilmis “Ühe naise moraal” aastast 1928 või eelviimases filmis “Ninotška”, kus ta mängis Pariisi külastavat vene punakomissari, mis jäi tema ainsaks puhtaks komöödiaks.

1920. aastate meedias domineeriv filmistaar sai 1930. aastatel veelgi kuulsamaks. Pole paha väikese Stockholmi Blekingegatani tüdruku kohta.

Järgnesid mitmed õnnestumised: “Mata Hari” (1931), “Grand Hotel” (1932), “Kuninganna Christina” (1933), “Anna Karenina” (1935) ja “Kameeliadaam” (1936). Aja jooksul sai temast müüt. Selle asemel et saada Louis B. Mayerilt vallandamisähvardustega õelaid telegramme, dikteeris nüüd tema tingimusi! Ta valis endale ka ise partnerid: Clark Gable, Charles Boyer, Fredric March. Hollywood oli tema jalge ees, kuid iga filmiga jäi ta ise üksildasemaks ja eraklikumaks.

 

Üksildane varjuv miljonär

 

Garbo viimane film “Kaksikud” (1941) sai moralistide ja religioossete gruppide, kes pidasid filmi sündsusetuks, terava kriitika osaliseks. Sellega nõustus ka osa kriitikuid, nad leidsid, et Garbo raiskab oma annet. 36aastaselt tõmbus Greta Garbo tagasi ja keeldus edaspidi kõigist filmipakkumistest. Miljonärina (ta oli rikas, raha paigutas ta kunsti ja aktsiatesse ning seitsmetoalisse korterisse  East 52ns Street450) elas ta nii tagasitõmbunud elu kui võimalik. Suvekuudel viibis ta igal aastal Šveitsis diskreetses alpikülas Klosters. Mõnikord külastas ta Rootsis oma häid sõpru nagu Carl Johan Bernadotte (Carl XVI Gustafi onu) või krahvinna Ingrid Wachtmeister.

Greta Garbost sai filmimaailma suurim naislegend, kellest kõrgema turuväärtusega oli vaid Charlie Chaplin. Nii on arvanud vähemalt Ameerika ajaleht Washington Post, kus nimetati Garbo XX sajandi maailma suurimaks naisnäitlejaks!

Kuid mis tegi ta nii suureks? Nii jumalikuks? Kuigi paljud on üritanud seda selgitada, pole kellelgi see õnnestunud. Garbo sobis oma romantilise ajastu stiiliga. Ta oli ilus. Tema imagosse kuulus unikaalne hingestatus ning ta peitis või mängult peitis hulka saladusi. Tema pilgus peegeldus ühekorraga jah ja ei, lähedus ja kaugus, lubadus ja keeldumine.

Garbo armuelust pole eriti midagi kindlat teada. Kuid on terve hulk spekulatsioone, alates sellest, et ta oli oma rootsi avastaja ja režissööri Mauritz Stilleri armuke; armunud John Gilbertisse; et tal oli romaan fotograaf Cecil Beatoniga; dirigent Leopold Stokowskiga tegi ta 1938. aastal pika Euroopa reisi. Nii et mehi ta elus oli. Kuid kellestki ei saanud mister Garbot. Lisaks on räägitud paarist lesbisuhtest, mille tõetruudus jäi tema enda teada.

Greta Garbo suri 84aastasena 14. aprillil 1990. aastal New York Hospitalis. Pärast pikki arutlusi otsustas ta vennatütar ja ainuke pärija Grace Reisfield 1999. aastal, et urn näitlejanna tuhaga viiakse Stockholmi. Metsakalmistul peetud mälestusteenistuse järel maetigi Greta samale kalmistule – vaid mõne kilomeetri kaugusele Blekingegatan 32st, kus ta kunagi sündis.

Jaan Franclin Perlitz