SUMITAKU KENSHIN
* vihm peksab
vastu haiglaakent
ja leevendab mu elutüdimust
*
aina külmem ja kalgim on toru
mu mustal telefonil
pilkases öös
*
ärkan vihmaladina peale
on sadanud vahetpidamata
ööd ja päevad
*
peeglist paistab
mu ülespaistetanud silmnägu
mida paitan hellalt
*
öös ripuvad
tilkuv tilguti
ja kaame kuu
*
piuksugi tegemata
vahtida lakke
öö läbi
*
näen aknast
kauget mäeküüru
millel on surnuaed
*
pärast tulekahju
niriseb läbi söestunud seina
sogane vesi
*
aken jäeti
pärani lahti
kui sinine on taevas!
*
surnuaed mäeküürul
hauakivi hõõgub
loitvast loojangust
*
haiglast väljakirjutamine edasi
lükatud
aknast vaatab sisse
keskpäevakuu
*
kuu mis peegeldub
tilguti tilkadelt
on väändunud piinakuu
*
terve uneta öö
ma pesen
oma silmnägu
*
üksindus
on musta telefoni
külm läige öös
*
mu magava lapsukese
imearmas silmnägu
tasahilju sulen ukse
*
kõik on vaikne
vaid päevavalguslamp
suriseb
*
alistun saatusele
juba homme hommikul
kui mulle tuuakse puhas padi
*
ennäe! mu oma nägu
peegeldub
öisest aknast
*
halastajaõdede
erksad ja rõõmsad hääled
hommikune visiit haiglas
*
uus päev koidab
tõmban termomeetri tuubilt
ülemise otsa pealt
*
vaikne palve Buddhale
muutub tahes-tahtmata
möirgeks mu suus
*
olen hinge seest välja karjunud
nüüd on mu märgades silmades
rahulolev pilk
*
see algav vihmasadu
kõlab otsekui
öö südamelöögid
*
tõstan oma moonutatud silmnäo
pesukausist
ja kratsin seda
*
see seal ülal on üleni pilves
ta pilk on raske
taevas pole minuga rahul
*
aoaeg on edasi lükatud
akna taga
valab ja valab
*
needsamad käed
mis äsja olid palveks kokku pandud
tapavad sääse
*
selle asja kallal
asjata pead murtud
pool ööd tuksi keeratud
*
täna hommikul
võetakse verd
mu verevaesest ihust
*
ta soe käsi
hoiab hellalt mu kätt
teises käes on tal süstal
*
rohutops
mu sõber täna hommikul
kas sõber kogu eluks?
*
rahulik hommik
mõõdetakse pulssi
ei muud
*
uneski näen
oma õe põlle
õitsemas mu voodiserval
*
tirtsud pole enam ammu siristanud
minu haiglassemineku
päevast peale
*
mu põdur ihu
elab selle suve
veel kuidagi üle
*
haiglakoridoris
tahaksin jalutada –
suvepäikese ereda valguse käes
*
piimapudel
öölaual
särab hommikupäikeses
*
läbi hommikukaste
lähen kellegi hauale
puhub sügistuul
*
palve Buddhale
et pälvida
ta taevalikku heasoovlikkust
*
poiss ei saa minna välja mängima
vihm sajaks märjaks
mu poju papud
*
mu paljas ihu
on ära kuivanud
kuu piilub seda
*
keset eredat
neoonvalgust
kuu on nii tuhm
*
vähehaaval
valgenev koidutund
astun akna alla
*
üüratut üksindust
mustendavad tähed
mida toksin ekraanile
*
lähen välja
ja jätan ukse valla
sest loodan tagasi tulla
*
paduvihm ujutab
tänavad üle tööle ei minda
kõik jäävad hommikul voodisse
*
pärast teadet
et kohe jõuab kohale taifuun
jääb raadio järsku tummaks
*
surun sigaretitulukese
tuhatoosis surnuks
enam pole tahtmist vaielda
*
tõvest õudõhuke
vaatan aknast
kustuvat kuud
*
suudan istuli tõusta
suur valge on väljas
hakkab sadama
*
ega saatuse vastu ei saa
sestap kõnnin
senikaua kui suudan
*
üksindustunne
paneb tiigivee
virvendama
*
seda söögilaua piirituslambi tulel
küpsenud ühepajatoitu ma naudin
nagu ka koduseid söögipulki
*
joogitassi kohal
mis pilgeni saket täis
mu õnnelik nägu
*
jaheda vihmavee
vonklevad joad
öisel aknal
*
mu haiged näpud
koorivad muna
suure vaevaga
*
isegi mu vari
on teistest varjudest
alandlikum ja kaamem
*
ihusoojuse mõõtmisega
algab ja
lõpeb mu päev
*
tohtri visiit lõppenud
mis nüüd muud
kui taas sängi siruli heita
*
mu kõrvad padja peal
tunnevad tohtri tuleku
sammude järgi ära
*
vihma kiire rabina saatel
on haigemajja
tulnud sügis
*
mu silmnägu
on jäisesse patja mattunud
üks päev jälle loojakarjas
*
igas voodis ja
igal padjal
on omamoodi mõtted
Inglise keelest tõlkinud Andres Ehin
Sumitaku Kenshin on sündinud Hiroshima lähedal Okayamas. Ta on õppinud Shimoda Gakueni kokanduskoolis ja budistlikus vaimulikus kõrgkoolis. Ta pühitseti budistlikuks preestriks 1983. aastal. Noorusele vaatamata peeti teda luule, usundi ja filosoofia küsimustes suureks erudiidiks. 1984. aastal avastati tal verevähk ja ta paigutati vähihaiglasse. Kui ta oli juba haiglas, sündis tal poeg Haruki. Samal ajal lahutati ta abielu. Laps kasvab isa kõrval vähihaiglas. Haige Sumitaku Kenshin astus selsamal aastal ka Ogiwara Seisensui poolt asutatud vabavärsilise haikuseltsi liikmeks. 1986. aastal hakkas ta oma haikusid avaldama ühes kesksemas haikuajakirjas Kaishi. Temast sai modernse vabamõõdulise haiku mõjukas propageerija.
Kenshini oma haikud on aina enam kuulsust kogunud pärast ta surma 1987. aastal. Tänapäeval on luuletaja juba ülemaailmselt tuntud – ta modernhaikusid on tõlgitud ka suurtesse lääne keeltesse. Kuulus Jaapani skulptor on ühe ta haiku kivvi raiunud. See kivi paikneb luuletaja kodulinnas Okayamas, Asahi jõe kõrgel kaldal. Vabamõõdulise haiku harrastajad lausa jumaldavad Kenshini. Haiku alal on Jaapanis äärmiselt raske tähelepanu pälvida, sest iga päev ilmub seal kaks uut haikukogu – seega avaldatakse aastas üle seitsmesaja haikuraamatu. Lisaks ilmub veel mõnikümmend haikuajakirja.
A. E.