Arne Merilai

 

 

*

nägin unes

või ilmsi et

lugesin internetist

andres ehini luuletust

internetist

 

pealkiri postmodernistlik

 

see ei maksnud mulle midagi

välja arvata püsiühendus

jagatud naabritega

 

sattusin hoogu

mõtlesin kui

kirjutan sellest luuletuse

ega riputa jalgupidi üles

vaid avaldan sirbis

siis ehinad loevad ja

truude kultuurilehe tellijatena

peavad selle topelt

kinni maksma

 

on alles jama

 

mis me teha saame

sõbrad tuttavad

need tänapäeva

ajaviited

panevad lausa

perutama

 

LUULEtus

 

suur saal on luuletajaid pungil täis

õhupuudusest veretavad nende silmamunad

luuletajad tallavad üksteise varvastel

pardon on kõige äraleierdatum sõna

 

luuletajad kavatsevad midagi tähtsat ütelda

nad on iseenese kõige tänulikum publik

suures lärmis lähevad kaotsi foneemid

rütmiliselt kukub habemesse kartulisalatit

 

luuletajad muutuvad üha armukadedamaks

järjest jõhkramalt rebivad omale tähelepanu

kiivalt võistlevad kellel on ilusamad kübarad

muigavad piinatult ega tee märkama paremaid

 

mida aeg edasi seda rohkem löövad käega

lahkuvad proosa ja draama sektsioonesse

banketisaal ei muutu sellest sugugi tühjemaks

õhuavadest rõhub peale värskeid poeete

 

visamad hoiavad kinni naabrist ja mööblist

tehes end targalt tarvilikuks kui veinipudelid

žestikuleerivad tordiga ning ajavad päid viltu

ega saa mitte vaiki olla kui teised ei saa

 

oo luuletajad mul ei ole mingit tarka nõu

kui ehitada parnassile tornelamu

et igaüks võiks pilvepiirilt alla vaadata

ja valada merekaljudele oma laulukastet 

 

 

*

hardalt hoian käes klassiku ridu

 

miljonid allikad

tiivad ja servad

lehti vahtrapuult

langeb kui spermat

 

oh sa viimane aeg

 

rahvaliitlased ja sotsid

palun kipelt

ühinege