Novikovi noomitus

Novikovi rütmitunnetus on laitmatu ning ka tema tundlik fraasikäsitlus tuli kontserdil kõlanud romantilistes teostes selgelt esile.

LIISA HÕBE

Tanel-Eiko Novikovi (löökpillid) soolokontsert 6. XI Estonia kontserdisaalis.

Veebruari teine pool, raadiomaja üheksas korrus, Klassikaraadio stuudio. „Armsad raadiokuulajad, kell on 13 ja 55, jätkub „Delta“.“ Juhatan sisse järgmise muusikapala ja vangutame helirežissööriga närviliselt pead. Hüppan saatejuhipukilt maha ja kiikan stuudio klaasukse poole. Teda ikka pole. 13 ja 57, kolme minuti pärast algavad uudised. Küsin „Delta“ peatoimetaja käest üle, kas ikka sai räägitud, et täna ja otse-eeter. Kell lööb kaks, koos tuttava rahvusringhäälingu raadiouudiste kõlliga siseneb viimaks temagi. Teretab ja ulatab mälupulga. Viskan selle helirežissöörile, mikrofonid paika, mulle sinine, talle roheline. Kolm, kaks, üks ja … „„Klassikatähtede“ neljas hooaeg alustab eeloleval reedel. Telekonkursil osaleb sellel talvel ja kevadel kaheksa noort muusikut. Täna on stuudios löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov. Tere!“

Kuna marimba, Novikovi põhipilli raadiomaja kõige ülemisse stuudiosse transportimine olnuks liiga keeruline, läheneb Novikov enda kui interpreedi tutvustamisele loovalt ja esitab otse-eetris minimalisti Steve Reichi muusikapala „Clapping Music“ ehk „Plaksutamismuusika“. See teos koosneb kahest partiist: esimene on 12/8 taktimõõdus rütmiliin, mida teise partii mängija hakkab identselt kordama, tulles sisse ühe kaheksandiku võrra hiljem. Tegemist on eelmise sajandi teisel poolel eriti Ameerikas populaarsust kogunud faasitehnika musternäitega: imelihtsa varieerimisega luuakse vaheldusrikas rütmiväli. Novikov esitab dueti iseendaga, sest esimese partii oli ta kodus mälupulgale salvestanud.

Poole aastaga on Tanel-Eiko Novikovist saanud omamoodi romantiline kangelane, kelle tegemistele õhinal kaasa elatakse. Mõne nädala eest tutvustas ta pühapäevasaates „Hommik Anuga“ oma Hooandja projekti koguda raha uue marimba ostmiseks. Noor interpreet sai kolme päevaga kokku vajaliku summa 9000 eurot. Plaanitud rahahulga ületanud toetuse on ta lubanud panna kõrvale endale vibrafoni soetamiseks. Praeguseks on Novikov kogunud üle 10 000 euro ja ettevõtmist saab toetada veel umbes nädala vältel.

Tanel-Eiko Novikov oskab tekitada kuulajas nii kõneldes kui ka pilli mängides üks ühele kontakti tunde. Fotol on saate „Klassikatähed“ finaal.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Löökpillimängija „Klassikatähtede“ võidu auhinnakontserdil oli aga Estonia kontserdisaal ootamatult peaaegu tühi. Soolokontserdid pole kindlasti populaarseim kontserdivorm ja puupüsti täis saali oodata oleks olnud ehk naiivne. Tuginedes inimeste motiveeritusele toetada Novikovi uue pilli soetamist vaid nädal varem oleks aga Eesti Kontsert tõhusama turundustegevusega meelitanud saali rohkem Novikovi pillimängu austajaid. Ühtlasi mõjus ebapädevalt, et enne kontserti puudus teave repertuaari kohta, kontserdireklaamis olid jäetud välja toomata isegi ettekandele tulevate teoste heliloojate nimed.

„Klassikatähtede“ kontekstis on elukutselised muusikud nurisenud, et teleformaat sunnib noori keskenduma show’le ja tõsiseltvõetavaks interpreetide konkursiks seda pidada ei saa. Sellegipoolest on „Klassikatähtede“ saatesse sõelutud välja pillimängijad, kes on end peale lavalise trikitamise tõestanud ka tõsistel muusikute mõõduvõtmistel. Selle ilmekas tõestus on „Klassikatähtede“ esimese hooaja võitja tšellist Marcel Johannes Kitse läbimurre George Enescu konkursil septembri keskel. Kuna Tanel-Eiko Novikovi kava polnud enne kontserti avalik, tekitas põnevust küsimus, millise tasakaalu loob ta klassikalise muusika populaarsete hittide ja tundmatuma löökpillirepertuaari vahel. Noore interpreedi ja tema pedagoogide tunnustuseks võib öelda, et kava oli koostatud stiilselt. Kontserdil kõlas ainult kaks seadet, needki mitte laialt leierdatud. Õhtu algas Jean Sibeliuse „Kuusega“ ja lõppes Astor Piazzolla „Buenos Airese suvega“ süidist „Neli Buenos Airese aastaaega“. Vahepeal pakkus kõlalist vaheldust Pius Cheungi teos „Nian 3“ basstrummile. Noor interpreet kandis selle ette Eesti männipuust tehtud taikopulkadega.

Ülejäänu kõlanust moodustasid marimbale kirjutatud originaalteosed ja üks vibrafonipala. Lõpupoole tekkis igatsus pikema vormi järele, kuna kontserdiõhtu koosnes kümnest omaette kõlamaailmaga lühiteosest. Löökpillidele loodud sooloteosed on aga muusikaajaloos võrdlemisi uus nähtus. Michael Burritti „Caritas“, kontserdil ettekandele tulnud kõige vanem teos ja ühtlasi ainuke tsükkel, pärineb 1996. aastast. Üldjoontes neoromantilises kavas mõjusid atonaalsed kõrvalekaldumised värskendavalt.

Novikov alustas löökpillimängijana erakordselt vara. Algul pidi ta minema Tallinna inglise kolledžisse, kuid poiss ei tundnud hästi kella ja jäi napilt eliitkooli ukse taha. Nii suundus juba lasteaias trummari ametist unistanud Novikov muusikakeskkooli. 12 aastat tagasi oli pedagoog Kristjan Mäeotsal tavaks löökpille õpetama hakata põhikoolis, sest tundus, et vanemad jõuavad noorematele kiiresti järele ja kooli lõpetades ei olnud õppurite tasemes suuri erinevusi. Novikoviga otsustas Mäeots teha katse ning lubas tal trummide taha istuda juba kaheksa-aastaselt. Noormehel oli piisavalt hea rütmitunnetus ja löökpillide juurde jäi ta teisest klassist peale. Eksperiment osutus niivõrd edukaks, et praegu võetakse õpilased löökpille õppima kohe, kui nad kooli tulevad.

Pole ime, et Novikovi rütmitunnetus on nüüdki laitmatu. Ka tema tundlik fraasikäsitlus tuli kontserdil kõlanud romantilistes teostes selgelt esile. Marimba kõlavärvide hulk on piiratum kui keelpillidel või klaveril. Sellegipoolest kõlas Novikovi mäng vaheldusrikkalt. Tema dünaamiline spekter on lai, eriti lummav on tema ülim pianissimo. Üldiselt ei jäänud kontserdil alla ka Novikovi tehniline pool, kuigi siin-seal, tihti just teoste lihtsamates osades, kostsid välja valetabamused. Novikov sobib lavale, aga mitte sellepärast, et ta on edev, vaid kuna on loomulik. Ta oskab tekitada kuulajas nii kõneldes kui ka pilli mängides üks ühele kontakti tunde. Ta pakatab siirast soovist jagada teistega löökpillide maailma rikkusi. Sõnaosavalt tutvustas ta enne iga muusikapala helilooja ja teose tausta. Ungari heliloojat Csaba Zoltán Marjánit nimetas Novikov löökpillimängijate Arvo Pärdiks, tekitades nõnda huvi Eestis elava, kuid siin vähe kõlapinda leidnud muusiku vastu.

Pärast pool aastat tagasi tehtud raadiointervjuud Klassikaraadios oleksime tahtnud toimetajatega Novikovi noomida. Sellised viimsel minutil saabuvad loovad ideed on saatejuhile täielik peavalu: pöörased plaanid otse-eetris peab enne kokku leppima, läbi harjutama. Mul on hea meel, et me ei raatsinud tema siirast loovust rikkuda ja jätsime kurjustamata, sest intervjuu õnnestus suurepäraselt. Novikovi rütmi- ja ka muusikakäsitlus on palju laiem kui enamikul 17aastastel muusikutel. Tavaliselt jõuavad muusikakooli õpilased Steve Reichini märksa hiljem või ei jõua üldse. Soolokontsert Estonia kontserdisaalis oli noore interpreedi unistuse täitumine. Kuhu sel aastal gümnaasiumi lõpetav Novikov edasi läheb, seda näitab aeg. Ilmselt puhuvad tuuled välismaa suunas ja võimalik, et mõnda aega me temast ei kuule. Ehk aga jõuame vaid mõelda, et teda pole, kui juba ta saabubki muheda naeratusega, varuks uued üllatused.