Majandusliku mõtlemise ajaloost (2)

Hardo Pajula

Tulevikule nii oluline poliitika vorm sai kreeklastel tekkida seetõttu, et poliitika oli seal alguses suhteliselt tähtsusetu.  

Eelmises osas väitsime F. Hayekile tuginedes, et tsivilisatsiooni areng seisneb mängureeglite muutmises.  Sissetöötatud reeglitest sunnivad ühiskondi üldjuhul loobuma mitmesugused väliskeskkonna muutused, mis võivad olla nii süsteemivälised (taevakeha langemisest tingitud kliimamuutus) või süsteemisisesed (inimtegevusest tingitud kliimamuutus, rahvastiku kiire kasv jne).  Uued, üldjuhul rasketes sünnitusvaludes omaks võetud reeglid võistlevad rivaalitsevate inimkoosluste rakendatud reeglitega ja säärase institutsionaalse konkurentsi käigus jäävad peale sellised, mis suurendavad need kasutusele võtnud kooskondade edasikestmise tõenäosust.  Kasutajatele saavad need tavaliselt ajapikku nii harjumuspäraseks, et alternatiivne asjakorraldus tundub stabiilsetes oludes lausa mõeldamatu.  Ühelt poolt väljendab see nende reeglite edukust ja eesmärgipärasust – saksa sotsioloogi Arnold Gehleni järgi asendavadki institutsioonid inimestel puuduvaid instinkte –, teiselt poolt takistavad juurdunud tavad ja arusaamad paindlikku reageerimist väliskeskkonna muutustele ja neil võib olla väga pikaajaline järelmõju.

Suur osa meie tänast elu kujundavatest hoiakutest ja arusaamadest on pärit XIX sajandist, ilmekaks näiteks on ettekujutus Ateena demokraatiast ja suhtumine sellesse.  Just XIX sajandil hakati Kreeka antiikajalugu kujutama järkjärgulise edukäiguna ideaalse demokraatia suunas.  Enne seda ei oleks kellelegi pähe tulnud kirjutada raamatuid “kreeklaste ja roomlaste ajaloolisest missioonist vabaduse ja õigusriigi edendamisel”, kirjutab Cambridge’i ajaloolane M. T. W. Arnheim oma raamatus “Aristokraatia kreeka ühiskonnas”; varem kuulus õpetlaste sümpaatia peaasjalikult Ateena suurele rivaalile Spartale.

Ateena demokraatia idealiseerimine on muidugi lahutamatult seotud klassikalise liberalismi võidukäiguga XIX sajandi esimesel poolel.  John Stuart Mill läheb oma hinnangus isegi nii kaugele, et peab Salamise merelahingu mõju inglise ajaloole Hastingsi lahingu omast olulisemaks.  Ka nüüdisaegse saksa ajaloolase Christian Meieri järgi viib Salamise lahinguga tipnenud sündmuste ahel Euroopa äratõukeni oma idas asetsevatest esivanematest.  Eraldumiseni viinud arengulugu saab alguse vähemalt paar sajandit varem, kui Kreeka-Mükenee tsivilisatsiooni lagunemisele järgnenud pimedale ajastule järgneb taas uus demograafiline elavnemine.  Tol ajal omaks võetud mängureeglid, mis läbi Rooma riigi, kristliku teoloogia ja keskaja meie arusaamu ja väärtushinnanguid siiani vormivad, väljendasid seega kreeklaste ligi paarisaja-aastaseid otsinguid ja kohanemist jälle kord muutunud oludega.  “Asi pole mitte selles, et kreeklased oleksid olnud tingimata teistest paremad mõtlejad või et neil oleks olnud selles valdkonnas geneetiline paremus.  Nad pidid lihtsalt teisiti mõtlema.  Lõppude lõpuks seisid nende ees põhimõtteliselt teistsugused probleemid [pärslastega võrreldes – H. P.]; nende ees seisid teistsugused ülesanded, mis sundisid neid mõtlema abstraktsemalt [minu rõhk – H. P.] ning võimaldasid neil seega avardada ettekujutatava reaalsuse piire,” kirjutab Christian Meier oma suurepärases raamatus “Ateena”. 

Sündmusteahela käivitajaks võib tinglikult pidada IX sajandi lõpus aset leidnud rahvastikuplahvatust.  Tinglikult seepärast, et rahvastiku kasvu ei saa pidada puhtalt süsteemiväliseks muutuseks, kuna see pidi tol ajal ise olema tingitud peaasjalikult paremast toidust ja seda tagavast inimtegevusest.  Üks samm edasi mõeldes võib seega spekuleerida, et tõenäoliselt olid algpõhjuseks hoopis soodsad kliimamuutused.  Teiseks oluliseks arengut mõjutavaks asjaoluks on süsteemi muutuste-eelne algseisund.  Edasist arengukäiku silmas pidades oli siin kõige olulisem kreeka kultuuriruumi poliitiline killustatus ning asjaolu, et isegi selle algrakukestes ehk linnriikides puudus tsentraalne monarhia.  Tegelikult on sel perioodil linnriikidest rääkida isegi ekslik, sest kreeka polis oli tol ajal pigem suhteliselt autarkiliste aristokraatlike majapidamiste lõdvalt seotud ühendus.  Majapidamiste- ja linnriikidevaheline algeline tööjaotus tähendas paratamatult ka madalat elatustaset ja sellest tingitud piiratud võimalusi institutsionaliseeritud võimuvertikaali ülesehitamiseks.  Pigem passisid ülikuperekonnad üksteist kiivalt, et keegi neist liiga jämedat otsa enda kätte ei saaks.  Linnriikide väiksusele ja sisemisele lõhestatusele vastandub aga oluliselt kreeka kultuuriruumi suurus ja avatus, mille tähtsust on hilisema institutsionaalse arengu seisukohast raske üle hinnata.  Nii kirjutab Meier: “Vastuolulisel kombel pidid kreeklaste ülemkihid selleks, et jõuda välja maailma esimeste demokraatiateni, olema võimust ja selle distsiplineeritud rakendamisest võrdlemisi vähe huvitatud.  Tulevikule nii oluline poliitika vorm sai tekkida ainult tänu sellele, et poliitika oli alguses suhteliselt tähtsusetu.  Poliitika tähtsus sai tõusta seetõttu, et kreeklased said algul edendada oma kultuuri rikkal ja mitmekesisel viisil. (…) Maailma ajaloo esimesed demokraatiad tekkisid suures osas tänu sellele, et kreeklastel oli just midagi olulist puudu, aga ka tänu peaasjalikult apoliitilises sfääris edendatud võimete, annete, ideede ja filosoofia rikkusele.”  Kultuurilise ühtsuse, kuid poliitilise killustatuse vundamendile tekib pimeda ajastu lõpul kreeklaste edasisele käekäigule nii otsustavat mõju avaldanud konkurentsikultuur.  Kogu kreeka kultuuriruumist saab hiiglaslik sotsiaallabor, kus linnriigid proovivad erinevaid lahendusi.

Esimeseks sammuks uute majandusoludega kohanemisel oli emalinnasid liigsest rahvastikust vabastav kolonisatsioon.  Kreeklaste pilgud pöörduvad maalt merele ja põllumajanduselt kaubandusele.  Tulemused ei lase end kaua oodata.  Ühelt poolt lubavad puhtale lehele rajatud kolooniad katsetada erinevate asjakorraldustega, mis metropolide kivistunud institutsioonides poleks kõne alla tulnud. Kuid mis veelgi olulisem, kaubandus ja sellega kaasnev arenenum tööjaotus tõstavad ühelt poolt üldist elatustaset, kuid viivad samas ka ühiskonna stabiilsust ohustavale varanduslikule polariseerumisele.  Ja kui siis suur hulk põllupidajaid piiride avardumisest tingitud, ressursse viljakasvatuselt oliivi- ja viinamarjakasvatusele suunavale suhteliste hindade muutumisele vastamisega hiljaks jäi, vaesus ja võlaikkesse langes, oligi käes kreeka senist majanduslikku ja poliitilist korraldust alustugedeni raputav VI sajandi kriis.  Ateenlaste vastus nende ette kerkinud kodusõjaähvardusele seisnes Soloni reformides, Pisistratuse ja Hippiase lühiajalises diktatuuris ning neile järgnenud Kleisthenese ümberkorraldustes (mida käsitleme järgmistes artiklites).

Tagantjärele on ateenlaste uuendusmeelsust kerge alahinnata.  Tol ajal tähendasid kõik need muutused aga läbimurret millegi tõepoolest enneolematu suunas.  Vähesed suutsid aimata toimuva kogu tähendusrikkust.  Nii kumab näiteks Pärsia kuninga Kyros II sõnadest siiras imestus, kui ta küsib, mis imelikud inimesed need küll on, kes on oma linnade keskele rajanud suure platsi, kus nad üksteist petavad.  Kaks ja pool tuhat aastat hiljemgi ei saa bussipeatuse seinal mõne järjekordse rahvatribuuni värvifotot silmitsev linnakodanik parata, et tema südant läbib Pärsia despoodi suhtes kerge poolehoiutukse.