Mõned sammud baltisakslust ja eestlust lahus käsitleva arusaama lammutamise suunas

Aija Sakova, Liina Lukas

   

 

Jaan Undusk Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskusest annab Michael Fleckile Bad Hersfeldist üle Fr. R. Faehlmanni teosed.Aija Sakova

 

17. IX korraldasid Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Goethe-Selts Tartu Saksa Kultuuri Instituudis III rahvusvahelise baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni (vt ka Sirp 16. IX 2005). Sissejuhatus sellele tehti juba päev varem kolme ettekandega Riia Läti Ülikoolis, millest kaalukaimaks osutus Michaeli Flecki (Bad Hersfeld) ülevaade Victor Hehnist kui klassikalisest filoloogist. Ühtlasi taheti topeltürituse kahe toimumispaigaga rõhutada Riia ja Tartu, kunagiste Balti provintside poliitilise ja vaimse pealinna sidet, mille kuni XIX sajandi keskpaigani tagas kohaliku kõrgkultuuri põhiline saksakeelsus.

Tartu sümpoosionil “1840. aastate nonkonformistid? Victor Hehn (1813–1890) ja Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850)” võeti vaatluse alla XIX sajandi keskpaiga Tartu vaimuelu, keskendudes kahe Tartu literaadi, eesti päritolu Fr. R. Faehlmanni ja saksa päritolu Victor Hehni, tegevusele Tartu ülikoolis, Õpetatud Eesti Seltsis ja kitsamates haritlasringides. Põhirõhk langes esinejatest tulenevalt peamiselt Hehnile, kuna Saksa uurijatele on Eesti olud ja Fr. R. Faehlmann siiski üsna kauged ning Eestis omakorda napib uurijaid, kes tegeleksid võrdlevalt baltisaksa ja eesti kirjakultuuriga. Ehk siis selliselt, et lähtepunktiks ei ole mitte keel ja rahvus, vaid ajalis-geograafiline ruum.

Baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionide sari ongi püüdnud teadvustada sellise ruumi olemasolu ning vaadelda kõrvuti eesti päritolu kultuuritegelasi saksa päritolu haritlastega. Samuti arvestada ja teadvustada baltisaksa literaatide ning filosoofide uurimisel nende elu- ja tegutsemiskeskkonda. Omamoodi kõnekad on selles valguses Victor Hehni enda kultuuriuurimise printsiibid, milles Hehn näeb vaimu realiseeruvat mingis ajalooliselt ja geograafiliselt konkreetses ruumis ja konkreetse inimtegevuse kaudu. Seega tuleb iga üksiku kirjaniku juures arvesse võtta teda ümbritsevat elukeskkonda. Victor Hehni suhteliselt laialdases saksakeelses käsitluses seda aga seni tehtud ei ole. Ka sümpoosionil oli ettekandjaid, kes ei adunud kultuuri spetsiifikat. Nii võttis berliinlane Stephan Schütz vaatluse alla Hehni Venemaa-käsituse, otsides selle mõjutegureid saksamaisest Vene-kuvandist, kuid jättes arvesse võtmata baltisaksa ühiskonna erilise suhte Vene keskvõimuga ning selle kujundatud mitmekihilise Vene-käsituse Hehni Venemaa-pildi taustana. 

Riiast konverentsile sõitnud Thomas Taterka järgi pakkus tolleaegse saksakeelse ruumi piirialal asuv Dorpat ühele saksakeelsele teadlasele palju vabamaid ja vähem konventsionaalseid tegutsemisvõimalusi kui Saksamaa pinnal asuvad ülikoolid. Nii tõestas Taterka oma ettekandes, et Hehnil, kes töötas aastatel 1846 – 1851 Tartus saksa keele lektorina, olid palju uuenduslikumad uurimismeetodid, kui see oleks Saksamaa ülikoolides sel ajal mõeldav olnud. Oma Tartus peetud loengutes käsitles ta kaasaegset saksa kirjandust, mis Saksamaa ülikoolide õppeprogrammidesse jõudis alles palju hiljem. Mitte-mugandumisele ja uuendusmeelsusele viitab ju ka sümpoosioni pealkiri. Ja tõepoolest võib nii Victor Hehni kui ka Fr. R. Faehlmanni nimetada nonkonformistideks, kes olid küll mõlemad balti literaadiseisuse esindajad, kuid kasvasid kumbki omal moel üle oma seisuse ja selle paika pandud habitus’e, aga ka eriala piirest.

Jaan Undusk alustas oma ettekannet Hehni tekstides korduvast kaariku kujundist, näidates, kuidas Hehni hiljem kuulsaks saanud Itaalia piltide algupära peitub tema varastes Balti olude kirjeldustes. Hehn stiliseeris Baltikumi oma Itaalia elamuste mõjul ja avastas Itaaliat balti kõrgkihtide elulaadist lähtuvalt, vastandades need mõlemad Saksamaale. Balti literaadi kasvamist euroopalikuks esseistiks soodustasid kodumaa mitmekeelsed ja -kultuurilised olud. Ka Faehlmanniga seostub eestlase kultuurimälus just lõppematu kaarikuga kihutamine Tartu tänavail ning see ei olnud üksnes tema arstiametist tulenev vajadus, vaid ka eneseteadlik seisuse tunnus: Faehlmann oli esimene ühiskonnaredelil nii kõrgele tõusnud balti literaadiseisuse esindaja, kes nimetas end avalikult eestlaseks. Siit alates hakkas balti literaadiseisus jagunema kaheks rahvuslikuks haruks ning kujunema eesti ja baltisaksa kirjamees. Undusk tõi välja ka selle, et estofiilne eetika sai lähtuda esmajoones J. G. Herderi keele- ja rahvuse käsitlusest; Hehnist kui põhiliselt hegeliaanist ei saanud − hoolimata oma perekonnatraditsioonist − juba seetõttu estofiili.

Huvitava ettekande kolme põlve tartlastest perekond Hehnist pidas Marburgis Hehni arhiiviga tutvunud Dorothee Goetze. Victor Hehni vanaisa, Johann Martin  Hehni (1743 Baieris – 1793 Otepääl) tegevuse on eesti kirjanduslugu mälust kaotanud ühes tema koostatud esimese eestikeelse ilmaliku jutukoguga. Suurepärast eesti keelt kõnelev pr. Goetze ütles end olevat unes näinud, et leiab selle 1778. aastal arvatavasti Tallinnas trükitud, kuid kaduma läinud raamatu pealkirjaga “Jutto nink Moistu könne, Ma-Rahwa Tullus nink Röömustamisses trükkitu”  üles.

Ralph-Rainer Wuthenow, Maini-äärse Frankfurdi ülikooli saksa kirjanduse professor, vaatles Hehni Goethe-uurijana. Tema kolleeg Michael Schwidtal käsitles antisemitismi Victor Hehni kirjutistes. Faehlmanni ja Hehni kohtumiste jälgedes käis Kristi Metste, kes piilus sisse Marie von Bruiningki salongi kui vabameelse ja revolutsioonilise meelsuse keskusesse Baltimaadel, kus mõlemad literaadid kokku puutusid. Intrigeeriva ettekande Hehni eluloo ja kirjandusliku programmi faaside sünkroonsusest pidas Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja Siret Rutiku.

Isegi kui neid ettekandeid, mis oleksid suutnud siduda kaasaegsete ja kaasmaalaste Hehni ja Faehlmanni tegevust ning vaateid, oli konverentsipäeval vähem, võis siiski näha ja tunda saksa ja eesti uurijate vaadete põrkumist. Mis aga omakorda on märk sellest, et suudeti taas kord ühte ajalis-geograafilisse ruumi asetada erinevate taustade ja lähtekohtadega uurijad, et mõjustada üksteise arusaamu ja seisukohti. Ehk teisisõnu, suudeti astuda mõned sammud baltisakslust ja eestlust lahus käsitleva arusaama lammutamise suunas. Sümpoosioni lõpetas ringkäik Tartus Hehni ja Faehlmanni jälgedes, mille käigus külastati vana anatoomikumi, ajakirja Akadeemia toimetust, mille ruumides Faehlmann kunagi elas ja töötas, Jaani kirikut, kus oli tegev mitu põlvkonda Hehne, ja raekoja platsil mindi mööda ka raehärra Brucki majast, kus Victor Hehn ülikooli õppejõuna elas.