Tuleviku “Manon Lescaut”

Toomas Kuter

Giacomo Puccini ooper “MANON LESCAUT”, Soome Rahvusooper koostöös Berliini Saksa Ooperiga. Dirigent Mikko Franck, lavastaja Gilbert Deflo, osades Ritva-Liisa Korhonen, Sauli Tiilikainen, Mika Pohjonen, Hannu Forsberg jt. Esietendus 23. IX Helsingis.  

Nädalapäevad tagasi esietendus Soome Rahvusooperi laval Giacomo Puccini “Manon Lescaut”, millel on helilooja loomingus märkimisväärne tähendus, kuna just see lavateos avas Puccinile maailmakuulsust toonud ooperite nimistu. Tegu on suure veristi kolmanda lavateosega, mida pärast maailmaesietendust 1893. aasta 1. veebruaril Torino kuninglikus teatris on mängitud ja mängitakse edasi paljudel maailma lavadel.

Eestis pole Puccini “Manon Lescaut’d” senini lavastatud, mistõttu pakub põhjanaabrite ooperietendus erilist huvi. Küll aga on meil mängitud Jules Massenet’ samanimelist ja -ainelist ooperit.

Kuigi teosed on kantud samast algmaterjalist, abee Prevost’ novellist, on nad igas mõttes erinevad, mistõttu kaht Manoni maailmaooperis iseloomustavad hästi Puccini enda sõnad: “Kui Massenet’ Manon on prantslanna, see tähendab puudrid ja menuett, siis minu oma on itaallanna – kirg ja ahastus.” Just pisarad ja kirg iseloomustavad Puccini muusikat ning pisaraid ja kirge ootavad tema ooperitelt ka vaatajad.

 

Minimalistlik lavastus ja head tempod

 

Gilbert Deflo lavastus on minimalistlik ja steriilne. Ei ühtki ülearust detaili, segavat komponenti ja reeglina veristlikule ooperile omast vohamist. Puuduvad isegi ülearused liigutused, seda ka solistide puhul. Kohati tekib tunne, et tegu on ooperilavastusega, mis ideelt juba XXII sajandis. Romantilise ooperi austajaile ei pruugi selline lähenemine meeldida, sest lavastus kirglikku nutudraamat ei soodusta ja ooperile iseloomulik traagika puudub. Samas jätab lihtne, lakooniline ja selge vorm rohkem ruumi muusikale, mis siiski primaarne.

Tegu on küllalt uudse lahendusega, mis ilmselt saab olema iseloomulik tulevikuooperile. Sümbolid kui sellised puuduvad ning lavastaja on vaatajale jätnud võimaluse kõik oluline ise üles leida – natuurile, maitsele ja tundlikkusele vastavalt.

Steriilsus ja veristliku välise kirglikkuse puudumine ei sega etendust, sest vokaalselt tugevad solistid ja väga hea orkester pakuvad tõelise elamuse.

Mikko Francki juhitud Soome Rahvusooperi orkester toob võimsalt (kohati liiga võimsalt!) esile Puccini muusikale iseloomuliku nähtuse: kogu ooper koosneb ainult meloodiatest. See oli Puccini loominguline kreedo algusest lõpuni. Just lüürilised meloodiad moodustavad “Manon Lescaut’” muusikalise kanga ja nende kaudu jõuab lõviosa draamast vaatajani. Eriti hästi mõjusid orkestri soolokohad – II ja III vaatuse vahel esitatud Intermezzo pälvis õhtu tugevaima aplausi.

Head olid Francki valitud tempod, mis tavapärasest mõnevõrra aeglasemad. See tõi lauljate puhul esile Puccinile iseloomulikud pika hingamise fraasid ja andis võimaluse nautida solistide legato’t.

 

Psühholoogiline pingestatus ja tugevad solistid

 

Suurepärane oli solistide põhitrio, mille moodustasid Ritva-Liisa Korhonen Manonina, Mika Pohjonen des Grieux’na ja Eestiski esinenud Sauli Tiilikainen Manoni venna Lescaut’na. Kõigi kolme põhisolisti puhul võlus nende vokaalne ühtlus ning väga hea vokaaltehnika. Artistid musitseerisid pingevabalt, loomulikult ja lihtsalt. Ei mingit kunstlikku hääle suunamist, maskiajamist ja tekitamist, mis lauljatele sageli iseloomulik.

Ritva-Liisa Korhose puhul on tegu mõjuva sopraniga, kelle ilmekad fraasid suutsid edasi anda peennüansse. Siinkohal läks eriti hinge ooperit läbiv motiiv “Manon Lescaut mi chiamo”, samuti Manoni II vaatuse aaria “In guelle trine morbide” ja III vaatuse teema “Tu, tu, amore? Tu?”. Korhosel on rikas, ilusa tämbriga hääl. Tema puhul oli tunda rolli kui sellise lõpuni mõtestatust. Korhose Manon moodustas psühholoogilise terviku algusest lõpuni ja just see oli suurim saavutus. Siia juurde muidugi hääl, filigraanne tehnika ja musikaalsus.

Sauli Tiilikaise ilusa ja maheda tämbriga bariton pani end kuulama. Perfektselt paigas ja n-ö kaetud olid kõik ülemise registri noodid. Paraku ei paku Lescaut’ partii erilisi võimalusi hääle demonstreerimiseks, kuid see, mida Tiilikainen tegi, oli kantud parimast ooperižanris.

Mika Pohjosel on kena värviga ja põhjamaiselt jõuline tenorihääl, mis I ning II vaatuses kõlas hästi. Paraku vedas teda tervis alt, mistõttu ooperi IV vaatus isegi viibis. Sellele vaatamata suutis Pohjonen partii välja kanda ja ausalt öeldes on neidki tenoreid, kes tervetena ja vormis olles ei suuda laulda nõnda nagu Pohjonen haigestununa. I vaatuse aaria “Donna, non vidi mai simile a guesta” kandis eneses verismile iseloomulikku lähenemist, samuti olid peenelt esitatud ning välja peetud duetid Manoniga, seda ka IV vaatuses. Siinkohal aitasid taas sobilikud tempod. Väga tugevad solistid tagasidki “Manon Lescaut’” edu.

Ent koorilt oodanuks suuremat artistlikkust. Vokaalselt oli ju kõik paigas, koor kõlas terviklikult, puhtalt ja balansseeritult, kuid artistlikkust võinuks iga kooriliikme puhul rohkem olla. Eriti niisuguse lavastuse juures, mis jätab sedavõrd palju mõtlemisruumi.

Eesti ooperisõpradel tasub üle lahe sõit kohe kindlasti ette võtta. Eriti praegu, mil kodune ooperimaja remondis ja 15. detsembril algavat hooaega ootamas. Muusikaliselt saab Soome Rahvusooperis tugeva elamuse: põhisolistid on head, vokaalselt tüsedad ja psühholoogiliselt veenvad. Ka repertuaar on melomaanidele soodne. Lisaks “Manon Lescaut’le” mängitakse seal sageli Bellini “Normat” (ka seda pole Eestis etendatud), mille lavastajaks on ooperidiiva Renata Scotto. 25. novembril esietendub Giordano “Andrea Chénier”, mida samuti pole Eestis lavastatud, ja kui Soome Rahvusooperi kodulehekülge vaadata, leiab sealt palju muudki huvitavat.