Mitte tehnika, hingeseisund
PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTER ja Jorma Hynninen (bariton, Soome) ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 29. IX. Anu Tali on eesti meedias vist üks kõige sagedamini figureeriv (süva)muusik. Tema näopilte võib silmata nii seltskonnaajakirjade esikaanel kui ka päevalehtedes. Muidugi, ka süvamuusika(persoon) võib täna olla reklaamitav kaup, mida müüvad müüdid ja visuaalne imidž. Üldiselt siiski püsivad professionaalses kõrgkultuuris veel pisut konservatiivsemad reeglid: väärtustamise protsess ei kulge siin väljastpoolt sissepoole, s.o (väliste, sekundaarsete) märkide abil väärtusillusioone luues, vaid pigem seestpoolt väljapoole, s.o “märgiks” saab muusik või muusika, mis või kes suudab ennast tõestada muusikaliste väärtuste abil. Kõlava muusika suhtes on see kõik muidugi üks sekundaarne seoste ahel…
Esimeses muljes Põhjamaade Sümfooniaorkestrist üle hulga aja kuulates oli palju positiivset: orkestri mängus on liikuvust ja sisepinget, mille tulemuseks on kummipaelana vetruv, “tihe” fraas. Selline mobiliseeritus kõneleb dirigendi ja orkestri ühest hingamisest.
Mozarti “Don Giovanni” avamängus võis kuulda ladusat ja kerget repliigitehnikat ja sügavust ning kergust ühendavaid rütmiaktsente. Kiiretes keelpillifiguurides oli Mozarti puhul hädavajalikku liikuvust ja täpsust.
Mahleri laulutsükliga “Kindertotenlieder” olid pisut halvemad lood. Soome bariton Jorma Hynninen on ka väga hea kammerlaulja. Eestis kuuldustki meenub temalt Schuberti laulutsükli “Talvine tee” suurepärane esitus. Mahleri teoses “Lauludes surnud lastest” kippus orkester laulude dramaatilisi ja poeetilisi nüansse varjutama. Üks asi ei klappinud Mahleri ja dirigendi puhul põhimõtteliselt kokku: laulutsükli meloodikat seob ja laeb lakkamatu äng; dirigent “mõõtis” ja struktureeris seal, kus ülivõimas, kõikehõlmav sisetunne nõuab katkematut joont.
Johannes Brahms töötleb oma “Akadeemilises avamängus” vanu üliõpilaslaule. Töötlusviis on üsna tehnitsistlik ja üllatusteta, häältejuhtimises ja faktuurides on rohkesti korduvaid võtteid. Et tervikut elustada, selleks on vaja pisukesi kõlalisi ja dramaturgilisi nippe. Tali esitus oli “korralik” ja “vaskne” ning keskendus pigem igihalja “Gaudeamus igitur’i” ülivõimsale ilmumisele.
Seevastu Richard Straussi sümfoonilises poeemis “Don Juan” üllatas keelpillirühma tavapärasest tundlikum, õrn-pehme koloriit. Peateema energiliste tõusude asemel tulid ettekandes esile hoopis lüürilised episoodid. Tagantjärele tuleb isegi mõte, et seda annaks siduda asjaoluga, et dirigent on naine. Ühtlasi võiks rääkida mehelikust hooletusest detailide suhtes ning suure plaani tajumisest, mida hoolikas (naiselik?) nikerdamine ei kompenseeri. Aga vist ei tasu. Sest muusikas on vaja mõlemat – nii detaili kui ka suure plaani tunnetust. (Ja tegelikult võib mehelikust loovusest iga hetk ka mõne naljaka näite tuua: näiteks ETV avalik-õigusliku lilleseadja monumentaalsed, raudorade, köie ja kipsiga vägistatud lilleseaded…)
Üldmulje Põhjamaade Sümfooniaorkestrist ei olnud halb. Tunda oli usinat kodutööd, tehnilist teadlikkust ja võimekate muusikute osalust. Kõlapilt oli enamasti läbipaistev, orkestriliinide ja pilligruppide tegevus jälgitav. Seevastu dramaturgiline “reljeef” kippus olema pisut jäigalt, mustvalgel põhimõttel struktureeritud. Häiriv oli ka vaserühma liiga pealetükkiv esiletoomine. Mis kõige olulisem: puudu jäi isikupärast ning suure plaani tunnetusest. Muusika ei ole ju ainult tehnika, vaid (vähemasti lõppfaasis) hingeseisundite muster.
Ehk mängis selles tulemuses kaasa noorte dirigentide puhul tavaline kalduvus kontrollida kõike ja takerduda nüüdishetke. Küps dirigent suudab mängeldes luua mulje, et praegu “ei juhtu” midagi, et hetkel on kõik väga “tavaline” – selleks, et muusikas edaspidi “juhtuv” oleks üllatav või ilmutuslik.
Veel mõni pisiasi (?): kavalehel seisid pärast mänedžeri dirigendi kostüümi ja orkestri visuaalse identiteedi loojate nimed. Järgnesid kolmel erineval viisil (firma nime, logo ja võtmeisikute nimekirja näol) orkestri toetajad. Mis puudus, oli orkestrantide nimestik. Kui isegi kostüümi autor väärib äramärkimist, miks siis mitte orkestrant? Võiks ju peale toetajate ka muusikuid väärtustada. Ja ühtlasi oleks lihtsalt huvitav teada, kui palju ja mis rahvusest “põhjamaalasi” orkestris mängib. Väärikas nimi Põhjamaade Sümfooniaorkester saaks sel viisil ka täpsema sisu.