Vene mängufilm

Arvo Pesti

30. IX – 6. X leidis Tallinnas aset vene filmi sügisfestival Olles jätkuks Leedus pesitseva Alexander Studio Groupi korraldatud kevadfestivalile, tõi vaatlusalune filmifoorum Tallinna 18 uut vene linateost. Need olid jaotatud kolmeks programmiks: kümme põhifilmi, viis rahvafilmi ning kolm laste- ja noorsoofilmi. Üks nn rahvafilm, Roman Katšanovi “Arje” jäi millegipärast saabumata, kuid õnneks on ta DVD-levis täiesti saadaval. Meie vaatajal on olnud võimalus näha peaaegu kogu viimaste aastate vene filmitoodangut, millest parim osa on ekraanile jõudnud juba iga-aastasel Pimedate Ööde filmifestivalil. Publikuks põhiliselt kohalikud vene intelligendid ja mõned üliõpilaseohtu noored. Saalide täituvus näib hea, mis lubab loota näha vene filme ka tulevikus. Korra õnnestus vaadata ka väljamüüdud seanssi (I. Kvirikadze ja V. Dmitrijevi “Puhkus Kreekas”).

 

Vabadus ahistab vene loojat

 

Nii läinud PÖFFi vene programmi kui ka tänavu veebruari lõpul ja märtsi algul toimunud vene filmi festivali kirju valiku põhjal võis nüüd sügisfestivalilt eeldada kunstiküpseid filme. Näib, et ressurss on kahjuks ammendunud, saak oli kesine. Kuid ei saagi ju sündida ainult häid filme. Kõik eespool nimetatud kolm festivali hõlmasid filmitootmise aastaid 2004-2005, pisikese kõrvalhüppega aastasse 2003. Patt oleks kurta, sest neisse aastaisse mahuvad sellised šedöövrid nagu Kira Muratova “Häälestaja”, Aleksandr Sokurovi “Päike” ja Renata Litvinova “Jumalanna: kuidas ma armusin”, lisaks nii mõnigi lihtsalt hea film. Seekordne sügis aga näitas, et koor on riisutud, tipud talvel nähtud.

Keskpärasuse vohamine kultuuris on mõistetav – sealt need tipud ju paistavadki. Allakirjutanut teeb pigem ärevaks uus ebameeldiv tendents vene kultuuris, eelkõige kirjanduses ja filmikunstis. On üldteada, et vene kultuur on oma loomult ikka messianistlik, moraliseeriv, kui soovite. Tõeline vene looja on “võitud ja salvitud”, kellel on, mida teadustada, kellel on ülesanne siin maa peal. See on olnud nii sajandeid, ka nõukogude võimu ajal. Nüüdne totaalne vabadus, üleil­mastumine on oma ahvatlevad kombitsad ka Venemaale toppinud. Toimub Venemaa muutumine; võib vaielda, kas on see demokratiseerimine või hoopis vastupidi, kuid on kindel, et protsess toimib. Väljendub see loomulikult ka kultuuris. Ning üks liin on loomingu “läänestumine”, venepärase hülgamine. Hulga nooremate loojate, olgu see siis filmis või kirjanduses, loomingus on venepärane vaid autori nimi (ning siingi sageli üksnes perenimi või vaid isanimi). Kadunud on Venemaale nii omane teose “mõte”, selge sõnum, miks teos on loodud. Mängitakse stiili ja efektidega, nauditakse mänguvõlu ennast. Ega siin pole ju miskit uut maailma, küll aga Venemaa jaoks. Vene kultuurile tervikuna see kasuks ei tule, kaob teistest eristav omapära. Ehkki nähtus on ületanud loomuliku sotsiaalse protesti mõõtmed, loodan, et kirjeldatud voolus ei saa uputavaks, et aatemehed lõplikult ei kao.

 

Vene tung kosmosesse

 

Vene filmi sügisfestivalil nähtud üheteistkümnest filmist kõige venepärasem oli vahest tuntud näitleja, publitsisti ja lavastaja, aga ka poliitiku (teatavasti kandideeris ta 2000. aastal Venemaa presidendiks) Stanislav Govoruhhini 2005. aastal valminud film “Mitte üksnes leivast”. Esimese perestroika ajal, aastal 1956, ilmunud Vladimir Dudintsevi samanimelise kuulsa romaani ainetel vändatud heade näitlejatega (peamist paha bürokraati Drozdovi mängib Viktor Suhhorukov) linateos insener-leiutaja põrkumisest pärastsõjaaegse nomenklatuurse bürokraatia vastu ei kõlanud eriti kaasaegsena. Pigem ärritas film stalinistliku Venemaa perestroika’likult tendentsliku (pooltõed-poolvaled) kirjeldamisega. Tänapäeval, kui raamaturiiulid juba lookas stalinismiaja analüüsidest, oleks oodanud karmimat lähenemist. Tundub, et stsenaarium on lootusetult vananenud.

Teine venepärane film oli Pavel Lungini 2005. aastal valminud komöödia “Vaesed sugulased”. Lungini kui naljamehe käekiri on vene filmi huvilisele juba teada: naeru- ja nutupisarate sagedane segunemine, naljatamine tõsiste, vahel lausa kurbade asjadega. “Vaesed sugulased” on korrumpeerunud Ukraina väikelinnas tegutseva kaasaegse Ostap Benderi lugu, mis samuti kurvaks kätte ära läheb. Film näis venitatud, naljad hakkasid korduma, pinge kippus maanduma, kuid kogu janti hoidsid koos suurepäraselt valitud näitlejatüübid, vene kinokunsti paremik. Süžeed ümber jutustada oleks kuritegu võimaliku vaataja vastu, kindlasti jõuab see film ühel või teisel moel ka meie levisse.

Põhiprogrammis linastus vanameister Aleksei Utšiteli käesoleval aastal valminud linateos, mis eesti keelde tõlgitud kui “Kosmosetunnetus”. Venekeelne pealkiri “Космос как предчувствие” ütleb enam, eesti keeles läheb kaduma mõte eeltunnetamisest. Utšitelil on igati omanäoline filmikäekiri, ta on võitnud oma filmidega soliidseid preemiaid, ka seekordne teos võitis Moskva festivali peaauhinna Kuldse Püha Jüri. Stsenaariumi autor on samuti tuntud ja pärjatud Aleksander Mindadze. Film on lihtsa vene inimese eneseotsingutest, meestevahelisest kiindumuseks kujunenud sõprusest, armastusest, aga ka tungist suletusest välja, tungist kosmosesse nii otseses kui ka kaudses mõttes. Linateose puudujääke korvab jällegi suurepärane näitleja, peaosa kandev Jevgeni Mironov.

Tungi kosmosesse kirjeldab ka ainuke festivali ulmefilm (vene keeles küll uurimusfilm), Aleksei Fedortšenko 2005. aasta kinotoode “Esimesena kuul”. Film sellest, kuidas juba 1938. aastal saadeti kuule Nõukogude sputnik, mida juhtis lendur Ivan Harlamov. Vaimukas ajastutruu mustvalge lugu koosneb dokumentaal- ja pseudodokumentaalkaadritest, millele diktor teksti peale loeb. Naljad on tõetruud, sageli ei saagi aru, kas tegu on päris dokkaadriga või “vuflooga”.

 

Naiste vaikus, tühjus, nukrus, armastus

 

Põhifilmide hulka oli arvatud ka festivali vahest tõsiseim linateos, Venemaad Veneetsia filmifestivalil esindanud Svetlana Proskurina psühholoogiline draama “Pikk tee südamesse” (vene keeles “Удаленный доступ”, äravõetud ligipääs). Naisrežissööri (kes oli ka isiklikult kohal) tundeline film tunnetest, kus ehk tähtsamgi kui sõnad ja tegevus on nendevaheline vaikus ja tühjus, nagu autor enne filmi algust õigesti täheldas. Nukker film üksindusest ja hirmudest, inimsuhetest. Kuid tunded on väga intiimsed ilmingud; kardan, et “Pikk tee südamesse” ei saavuta suurt populaarsust, eriti meeste hulgas.

Põhiprogrammis linastus ka Veera Glagoleva 2005. aastal valminud “Tellimus”, mis paistab olevat Aki Kaurismäki filmi “I hired a Contract Killer” (1990) naisvariant. Eluga ummikus naisterahvas palkab killer’i end tapma, sünnib aga armastus jne. Näitlejad jällegi head, meespeaosas superstaar Aleksander Balujev. Banaalne süžee, mis Kaurismäkil omandab vaat et geniaalse mõõtme, jääb siin siiski keskpäraseks.

Põhiprogrammis linastunud Sergei Potjomkini “Päikeseta linn” (2005) on moodne film moodsatest inimestest, narkomaanidest ja sellest, kui paha see kõik ikka on. Ka samas programmis linastunud Irakli Kvirikadze ja Vladimir Dmitrijevi “Puhkus Kreekas” (2005), noorte venelaste uskumatud seiklused Kreekamaal, jäi suhteliselt sisutühjaks. Ilus loodus, ilusad noored inimesed, poolpaljad kehad ja küllaltki banaalsed juhtumised, mida ikka ette tuleb, kui olla ilma rahata võõral maal, seekord siis Kreekamaal.

Kahjuks ei tõusnud palju üle keskpära ka Katerina Šagalova “Pavlovi koerake” (2005), ehkki tegevuskoht – vaimuhaigla – oleks ju võinud rohkemgi inspiratsiooni pakkuda. Jällegi meeste-naiste segased suhted, kuid esitatud ilma sütitava särata. Muuseas, filmi kunstiliseks juhiks ja peaprodutsendiks on ei keegi muu kui Aleksei Utšitel, “Kosmosetunnetuse” autor.

 

Salvit slaav või lääge lääs

 

Põhiprogrammi üheks naelaks oli kahtlemata Tallinnas PÖFFil juba nähtud Ilja Hržanovski ja Vladimir Sorokini “4”. Postmodernistlik film inimestele, kes ei ole ükskõiksed ei selle kelmika kunstisuuna ega ka looja Sorokini suhtes. Ma olen juba käsitlenud seda kummalist filmi (vt TMK 2005, nr 4), kordama vahest ei hakka. See tegelikult kahest küllaltki erinevast filmist koosnev teos ilmestas igati vene kino sügisfestivali keskpäraselt halli pilti.

Festivali rahvafilmide programm ei erinenud millegi poolest põhiprogrammist. Vene kinolevis populaarsust koguv Maksim Korostõševski “Tobuke” (2005) pani allakirjutanu vaid veel kord õlgu kehitama (seekord siis vene) rahva maitse üle. Ka vene filmi kohta ultramoodne, Pjotr Hazizovi vändatud “Manga” (2005), reklaamitud kui “erootiline must mõistukomöödia”, täis filmiefekte ja muud moodsat värki, jäigi totraks tralliks.

Nähtud rahvafilmiprogrammi kõige tavapärasem, klassikalisem linateos oli festivalile millegipärast mitte jõudnud, kuid kauplustes müügil Roman Katšanovi “Arje”. Ka siin on ebarealistlikke tegelasi kõnelevate vanade fotode näol, kuid film tervikuna on reaalne lugu juudi laste saatusest, armastusest, elu vingerpussidest ja taaskohtumisest. Klassikaline ja südamlik lugu Iisraeli ilusa looduse taustal.

Vaatamata suviselt soojale sügisele puhuvad karmid põhjatuuled peagi kohale pimedad ööd ja koos nendega saabub loodetavasti ka kohaliku filmimaalima tähtsündmus PÖFF. Milliseid vene filme sinna jagub, kas võitud-salvitud messianismi või lääget läänelikkust, selgub peagi.