Sirbi laureaadid 2018 – Mikael Raihhelgauz

VALLE-STEN MAISTE

Mikael Raihhelgauz

Erakogu

Ühe äsja auhinnatud lugudest, arvustuse „Kuidas ühiskond on?“ (Sirp 20. VII 2018), saatis Mikael Raihhelgauz toimetusele pea kaks aastat tagasi. Ta oli siis Tallinna reaalkooli lõpuklassi õpilane. Mõni nädal hiljem pälvis Raihhelgauz EV100 raames toimunud esseekonkursi „Eesti loost ja lootusest“ võitjaau.

Ent kultuurilehe esseistikaosakonnas sumbati samal ajaperioodil häbi- ja autusesoos, toimetaja südant närisid ametialase toimetulematuse ilmingud. Iseäranis valmistas peavalu Margus Oti gigantsete „Väekirjade“ kajastamine. Kaastööst kõnealusel teemal oli ära öelnud juba mitukümmend inimest: elupõlised humanitaarid, omajagu kutselisi filosoofe jne. Äraütlemise põhjusena toodi nii mõnigi kord välja ainese sisuline ja mahuline üle jõu käiv kolossaalsus. Ja siis saatis toimetusele oma kriitilise Oti käsitluse õpilane Raihhelgauz, kutsumuselt pigem kõvade teaduste poole kalduv, eesti keelt alles koolieas omandama asunud ja mitte emakeelena rääkiv gümnasist.

Raihhelgauzi poleemika meie vaimuilma ühe säravama tähega oli paeluv. Ometi mõjunuks vaid mõnest aspektist tõukuv reageering Oti monumentaalsele tööle üksinda kohatult. Toimetajal on piinlik, et Raihhelgauzil tuli oodata üle aasta, enne kui ka üks ajakirjanik ja ainumas eesti emakeelega kutseliste filosoofide hulgast jõudsid Oti vägilasetööga sedavõrd tutvuda, et söandasid oma kirjatükkidega avalikkuse ette tulla.

Mikael oli vahepeal päri kirjutama arvamuslugusid. Tema kultuurisõdu ja ühiskondlikke vastuolusid lahkavad seisukohavõtud on sügavalt eetilised ja idealistlikud, ent ka sedavõrd teraselt ja tervemõistuslikult tulevikku vaatavad, et olen ühiskonnaelu edenda­mise ja kodanikumoraali küsimus­tes valmis toimima paljuski tema taktikepi kohaselt.

Vene, ukraina, udmurdi ja juudi päritolu ülikoolis matemaatikat õppiva Raihhelgauzi eestikeelsete esseede keele ilu saab vaid kadestada. EV100 raames toimunud esseekonkursi võiduloos (EE 31. V 2017) väidab end hingelt ja meelelt eestlaseks pidav Raihhelgauz, et eestluse tuumakus põhineb üksjagu osaval laenamisel, võõra eesti vaimu inkorporeeri­misel, esiti kauge eesti vaimu kandjaks kujundamisel. See arutlus moodustab käsikäes Raihhelgauzile Sirbi aastapreemia toonud esseedega „Sihvkakoorte dilemma“ (2. III), „Jälle see onu …“ (4. V) ja „Slaavi-eestlase valikud“ (21. IX) omamoodi kodanikurahvusluse ja põhi­seadusliku patriotismi manifesti.

Ajal, mil me kanadalase Charles Taylori toel alles aralt õpime, et „tugevamad on need demokraatiad, kus rahvuslik narra­tiiv põimub tugevalt demokraatlike institutsioonide arendamisega ja kus rah­vuslikku kuuluvust määrab osalt ustavus neile institutsioonidele (Akadeemia 12/2018)“ on Raihhelgauz taylorlike demokraatlike ideaalide elav kehastus ja kandja.

Kuidas ühiskond on?
Slaavi-eestlase valikud
Sihvkakoorte dilemma
Jälle see onu …