Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

  Kes peedistab keda?

Kõik muutub – ja muutub kiiresti. Enamik meist ei jõua muutumistega sammu pidada, jääb muutumistest maha, ei saa neist aru. Enamik jääb muutumatuks, säilitab n-ö identiteedi ja seetõttu ka iseenda. Küsimuseks jääb ikka ja ometi: millal mingist lühiajalisest paindumisest saab muutumine, millal kohandumisest teine(teiseks)-olemine? Millal üks saab kaheks? Millal ühest saab teine? Milles on alternatiivsuse olemus?

Vastata on raske. Parem on üldse mitte vastata. Aga hea on küsida klassikutelt, mõnus on lugeda nende vastuseid. Tavaliselt tuleb selleks küll avada kirjanduse kolikambri uks. Avame meiegi. Hüüame: kes on kirjutanud alternatiividest? Kes on kirjutanud muutumistest? Ja ennäe! Seal ta tulebki, Tuglas ise. Tohhoo! Friedebert Tuglas (1886 – 1971), muutumine ja kolikamber!

Ent nii see vist tõepoolest on. Tuglasel on ette näidata (esialgu) vähemalt üks kolikambrilik novell, unustatud värk, ent intrigeeriv ikkagi – aastal 1924 esmailmunud “Poeet ja idioot”. Me ju teame küll muutumisele rajatud ja alternatiivsust markeerivat novelli “Popi ja Huhuu” (1914), kus Ahv (pärdik!) muutub Isandaks. Ent poeedi ja idioodi alternatiivsusevõimalus? Mis jama see veel on? Tuglas kirjutab “Poeedis ja idioodis” oma lemmikinimesest, keda/mida üldiselt teatakse-tuntakse kui Felix Ormussoni. On ju Tukla sulest pärit isegi terve romaan pealkirjaga “Feliks Ormusson” (1915). Ent novellis “Poeet ja idioot” on Ormusson vanemaks saanud, ta on vananenud, vananeb, ja siis (vananedes!) tuleb talle ükskord vastu pärmivabriku taga elav Kobras, kes väidab enese olevat kunagise Ormussoni kunagine pinginaaber ja kes ütleb “aga mina tunnen sind hästi, kuigi oled muutunud”.

Ormusson seevastu on järginud nn edu saavutamise kõige kindlamat vahendit – unustamist (unusta, kui äpu sa oled olnud!): “Ta ei mäletanud peaaegu ühtki nägu ega nime. Kuid ta juhtus vahetevahel ikka veel mõnd kohtama, mõnd postiametnikku, äriomanikku, põllumeest või maakooliõpetajat. Siis ei suutnud ta mõista, kuis oli võinud kord elada kaasa nii palju rõõmusid ja muresid nende elatanud, kivinenud ning tömpunud inimestega. Ta nägi mõnd neist pühapäevahommikul lapsevankrit linnast välja lükkavat, kuna paks, piima nõretav naine kõrval tammus, söömapunt käes, — need pildid panid ta läkastama.” (F. Tuglas. Kogutud novellid 2. Tallinn 1971, lk 133.) Ent koolivendi ei saa valida, koolivennad antakse, ja koolivennad (isegi pärmivabriku-tagused) jäävad.

Jätame siinkohal novelli üksikasjad kommenteerimata, igaüks võib ju teost lugeda (aga loomulikult ei loe, sest see on igav). Asja tuum on hoopis Kopra mõttes, Kobras nimelt mõtleb, ja mõtleb muuhulgas sellestki, et luukere on surma sümbol: “Me kõik kanname endas surma sümbolit. Aga keegi ei mõtle sellele, et temas on luukere peidetud. Keegi ei taha sellest kuuldagi, kuni ta sööb, joob ja armastab naisi, kes pole niisama midagi muud kui varjatud luukered.” (Ibidem, lk 136.) Tõepoolest. Mehed! Kui te vaatate (himustades! iharalt!) naisi – kas te taipate Kopra kombel, et te vaatate luukeresid, et te vaatate surma sümboleid?

Kopra tegelik mõte on siiski laiem, fundamentaalsem, see seisneb (nietzschelikus?) kuratluses, mida ta pakub eestlaste rahvusreligiooniks. See on ju väga intrigeeriv – eestlased kui kuradirahvas. Ütlevad ju nii mõnedki venekeelsed Eesti Vabariigi kodanikud ka täna veel eestlaste kohta – kuraatõ. Kopra idee on iseenesest pragmaatiline: “Ja me peame oma rahva fantaasia tendentsi Kuradi poole täielikult ekspluateerima.” (Ibidem, lk 144.)

Siin tundub küll lõhnavat praeguse investeerimisideoloogia järele. Kas pole see tänases Eestiski oluline – turustada/müüa eestlasi turul kui kuratlust? Kas pole see sobiv europrojekt – eestlased kui kuradirahvas? See müüks iseäranis hästi just Venemaal (aga see nn idaturg on ju meie jaoks ääretu!). Ent – stopp! Tegelikult on ju see Tukla kolikambrinovell hoopis piirist, mis lahutab hullust (poeeti) lollusest (idioodist) ja mille kohal hõljub inimolu kontsentraat – mõte. See ongi Tuklale küsimuste küsimus, see pidev kahestatuse võimalus, see inimese olemuslik patoloogia, tegelik skisofreenia, mis kätkeb endas (vaid!) ühe võimalusena normaalsusegi, keskpärasuse, mida võib nimetada ka näiteks massikultuuriks. “Poeedis ja idioodis” on Tuglas tegelikult väga siiras, ta pihib. Aga ta teeb seda veiderdades. Tuglas teeb teatrit. Tänases terminoloogias uurib ta hulluse (võimalikku?) muutumist lolluseks. Või vastupidi – lolluse muutumist hulluseks. Millal saab hullust loll? See küsimus on muidugi puhas populism. Mittepopulistlikult vaadates on küsimus aga poetica ja idiotica vahekorrast. Paraku on see tänases maailmas niisama aktuaalne probleem kui 1920. aastatel. Mainitud vahekorras peitub ju nn reklaami olemus ja public relations’i tuum. Kes keda (peedistab?) – kas poeet idiooti või idioot poeeti?