Paabeli kaubanduskeskus

T1 Mall of Tallinn on „totaalne koht“, kuhu on kuhjatud võimalused enam-vähem kogu tööväliseks tegevuseks ja kus on alati ahvatlev turvaline suvi.

KRISTER KRUUSMAA

„Universum (mida mõned nimetavad Kaubanduskeskuseks) koosneb määramatust ja võib-olla ka lõputust arvust nelinurkseist ruumidest, mis on täidetud kõige eriilmelisemate kaupade ja teenustega. Igast niisugusest nelinurgast paistab lõputu arv ülemisi ja alumisi korruseid.“ Umbes niimoodi kõlaks kuulsa Argentina kirjaniku Jorge Luis Borgese novelli „Paabeli raamatukogu“ algus, kui lugu räägiks T1 Mall of Tallinnast.

Paari aasta eest kerkima hakanud uus kaubanduskeskus avati mullu novembris. Võrreldes Viru keskuse, Tartu kaubamaja või Solarisega ei saatnud arendusplaane peaaegu mitte mingisugune ühiskondlik reaktsioon. Ei ilmunud ühtegi kriitilist artiklit ega allkirjastatud ühtegi petitsiooni. Raske öelda, kas selle põhjuseks oli harjumine või hoopis tuuleveskitega võitlemise lootusetuse tunne, kuid siirast ootusärevust ilmselt siiski kahtlustada ei maksa. Eelnimetatud projektidega võrreldes asub T1 muidugi teistsuguses linnaruumis: seda ümbritsevad Peterburi ja Tartu maantee liiklussõlm, raudtee, lennujaam ning Ülemiste ja Sikupilli keskus. Seega ei olnud risk suur, kuna tegu ei olnud südalinnaga.

Uus kolossaalne ostutänav

Paradoksaalsel kombel on aga just uue linnasüdame tekitamine olnud T1 keskuse arendajate peamine eesmärk ja trump konkurentide ees, mis teeb T1-st „uue põlvkonna kaubanduskeskuse“. Veebisaidil kinnitatakse, et seal pole mitte „pimedad madala laega koridorid ja igavad kauplused“, vaid „suursugune linnaruum oma väljakute ja tänavatega“. Uute brändide kohale meelitamine ja teistsuguse ruumilise kontseptsiooni pakkumine on seega eesmärgid, mille poole on püüeldud.

Enne kui tarbimisgurmaanideks kehastume ja kaubanduskeskusse siseneme, tuleb märkida selle suurust. Hoone on üüratu. Esimese hooga ei tule pähe ühtegi teist Tallinna ehitist, mis mõjuks nii suurena. Jah, mitu sama kategooria ostukeskust on ruutmeetrite arvult suuremadki, kuid T1 on neist vähemalt kaks korda kõrgem. Peterburi maantee poolt sisenedes ei tule see täielikult esile, kuna jalakäija on autotee ja hoone vahele surutud ning fassaadi on püütud valgusribade ja mustritega liigendada. Raudteepoolne tagakülg sellise pettusega ei tegele ja sirutub kord lõputu tummhalli seinana, kord otsatult väänlevate parkimiskorrustena inimesele hoomatava ruumi mõõtmetest väljapoole. Suur osa sellest kokku kuhjatud kaljust ongi seitsme korrusega parkimismaja, millega vähemalt on kaotatud vajadus tavaliselt kaubanduskeskuste ees laiuvate lõputute asfaldiplatside järele. Millalgi alanud aasta jooksul peaks kõige krooniks kerkima ka rahvale kaua lubatud, kuid viimase info kohaselt tarneraskuste käes vaevlev vaateratas.¹

Hoonesse sisenedes veendume kohe, et püüded uut laadi ruumi luua pole paberile jäänud. Astume läbi nelja korruse sirutuvasse tohutusse aatriumi. Selliseid on keskuses kolm ja neid ühendavad kaks paralleeltänavat, mille äärtesse jäävad kauplused. Erinevalt muudest nn ostutänavatest võib neid aga tõepoolest nii nimetada. Eriti muljetavaldav on Peterburi maantee poolne, korraliku esplanaadi mõõtu välja andev, ligi 150 meetri pikkune tee. Kõigil korrustel on seitsmemeetrised laed. Erinevalt teistest, T1 omanike keeles „vanema põlvkonna“ ostukeskustest, ei ürita T1 külastajat väänduvate lõputute koridoride või ebaloogilise põhiplaaniga eksitada ja oma sügavusse meelitada, vaid on lihtne ja arusaadav. Pole rahuldutud tavaliste pinkide ja palmipotikestega, vaid on soetatud stiilsed mugavad diivanid (mida küll veidi hõredalt jagub) ja keskmises aatriumis kõrgub istumisalustest välja kasvav karkass (arhitektuuribüroo PART ja Kino Maastikuarhitektid), mida peaks tulevikus katma ronitaimed.

Linn linnas

Aasta lõpus oli vähemalt pool kauplustest veel suletud. Ilmselt näitasid kalkulatsioonid, et parem on tulla enne jõule välja toorelt kui lükata avamine iga-aastase tarbimishulluse järgsesse jaekaubanduse täielikku madalseisu.

Kaupluste ja meelelahutusteenuste nimistu on esmapilgul tõepoolest pikk ja mitmekülgne: peale rõiva- ja jalatsibrändide pakkumiste on või saab T1-s olema näiteks spaa, fotostuudio, ilusalong, vähemalt kaks juuksuritöökoda, hiiglaslik kino, batuudikeskus, kodusisustuskauplus ja – püüdke ära arvata! – liblikapüüdmise teenus Butterfly Garden. Tõelise üllatuse valmistas aga kunsti esindatus keskuses. Endale on koha leidnud Eesti kunstimuuseumi pood, Tallinn Art Space ja kauplus-galerii Ars. Arsi poe töötaja ütles, et tema hinnangul on Ars kogu keskuse kõige külastatavam koht. Ka EKMi poes oldi rõõmsad, et on avanenud võimalus tuua kunst rahvale lähemale.

Tuleb tunnistada, et vähemalt arhitektuuriliselt paistab Pro Kapitali ja arhitekt Antonio Lavieri töö eesmärki täitvat. Kaubanduskeskuse siseruum sarnaneb linnaruumiga, pakkudes oma struktuursusega avastamisrõõmu ning avaruse kõrval inimlikku mõõdet. Kui prantsuse antropoloog Marc Augé mainib oma teoses „Kohad ja mittekohad“ ruumilist identiteeti mittesoosivate, transiitkohtade näitena alatihti ostukeskusi, siis T1 puhul ilmneb, milline areng on toimunud raamatu ilmumisest möödunud pea veerandsaja aasta jooksul. Mall of Tallinn paistab mittekoha identiteedi vastu aktiivselt võitlevat. Pakun sellise ruumi kirjeldamiseks, mille poole T1 pürgib, välja mõiste „totaalne koht“. Sinna on justkui üritatud kuhjata võimalused enam-vähem kogu tegevustikuks, mida inimesed töövälisel ajal vabatahtlikult ette võtta võiksid soovida – keskus meenutab, nagu lubatud, tõepoolest linna linnas. Külastaja saab isegi valida öö ja päeva vahel: ülemine korrus, kus paiknevad restoranid, on hubaselt hõõgpirnidega valgustatud, järele aimates suurlinnade õhtust melu, eskalaatoriga alla sõites ollakse jälle keskpäevasel linnatänaval.

Millest tuleneb vajadus luua linna sisse teine miniatuurne linn? Kas linnaruumi puudujääkidest? Kui linnaplaneerimises on vastu võetud halbu otsuseid ja ruumi ei suudeta autodelt tagasi võita, võib tõesti juhtuda, et linlased sõidavad nendesamade autodega oaasi, kus on jalakäijale tagatud sõbralik mitmekesine ruum. Võib-olla ongi see linnaruumi tulevik: kuna näiteks Lasnamäel puudub traditsioonilises mõttes tänav, võidakse seda kogeda bussisõidu kaugusel Mall of Tallinnas.

Oaas, kus kogu aeg on suvi

Kui varem koosnesid ostukeskused peaaegu ainult poodidest, siis aina mitmekesisem teenuste hulk võib tekitada olukorra, kus vajalike toimetuste tõttu tuleb sõita just kaubanduskeskusse, kus kõike saab ühest kohast. Mündi teine pool on see, et aina raskem on pildil olla, kui ei asetseta kaubanduskeskuses. Ilu­salonge, lillemüüjaid, koopiakeskusi (ehk isegi baare ja ööklubisid?) võib tabada sama saatus, mis sai viimase buumi ajal osaks keldripoekestele. Peaasi, et keskused paikneksid piisavalt tihedalt ja nende vahel oleks kiire transpordiühendus. Borges kirjutaks: „Pole sugugi ebaloogiline mõtelda, et Kaubanduskeskus on lõpmatu. Need, kes teda lõplikuks peavad, eeldavad, et kusagil kaugel võiksid letid, vaateaknad, allahindlused ja õnnelikud külastajad mingil mõistetamatul viisil olemast lakata, mis on absurdne.“

Eelnev on muidugi kirjanduslik liialdus. Võib arvata, et selline linnaga kahevõitlusse astuv „totaalne ruum“ ei olegi elujõuline. Linnakude on ebaühtlane ja kohati katkine, eriti meie regioonis, kus seda on tabanud nii mitmed katkestused. Lahendus aga ei saa ega tohi olla oaasikeste loomine, kus puudub hais ja kära, kus on kogu aeg suvi. Küll aga peaks sellist arengut tähelepanelikult jälgima. Kui isegi kasumit eeldavad kalkulatsioonid näitavad, et inimmõõtmeline ruum on tulus, võiks tõsisemalt võtta selle säilitamist ja juurde rajamist ka päris linnas.

Milline on T1 Mall of Tallinna tulevik ja käekäik, näitab aeg. Esimesel kuul oli rahvast hõredalt, „linnal“ nappis asukaid. Ülemistes olevat kogu aeg rahvast murdu, T1 olevat piisavalt elav vaid nädalavahetuseti. Sokipoe müüja arvas, et keskuse meelelahutuslik laad toob inimesi sinna vabadel päevadel, kuid igaõhtused sisseostud ja asjaajamised tehakse mujal. Võib-olla vajab uus koht reklaami ja harjumist, aga võib-olla ei küüni tegelik kvaliteet veel lubatuni. Lähemal vaatlemisel selgub, et suur osa uutest välismaistest brändidest on tundmatud, liblikapüüdmise teenus on piinlikult nõme ning mitmes poes ja söögikohas ei saa viisakat eestikeelset teenindust. On ka võimalik, et ostjaid lihtsalt ei jagu. Aasta alguses, enne T1 ligi 50 000 m² lisandumist oli Tallinnas üle 600 000 m² kaubanduspinda ehk peaaegu 1,5 m² elaniku kohta – üle pooleteise korra rohkem kui Riias või Vilniuses.² Ka Ida-Euroopa pealinnadest on meist ees ainult Bratislava.³ See aga ei ole mõjutanud pooleliolevat Porto Franco arendust ega teiste keskuste suuri laiendusplaane. Samuti ei ole loobutud Lasnamäele 70 000 m² suuruse Tallink City (sic!) rajamisest.⁴

Seega sõltub lõpphinnang T1 keskusele taustsüsteemist. Kui pidada vajalikuks ja tarvilikuks väidetavalt majanduskasvu tagavat hoogustuvat tarbimist, on tegu hea panusega ja jääb vaid loota, et keskus peagi külastajatega täitub. Kui aga arvatakse, et nimetatud eesmärk rikub meie mõtlemist, kultuuri ja loodust ning selles liigas ei taha me esirinnas olla, pole tegu mitte lõpmatu labürintliku Paabeli kaubanduskeskuse, vaid Paabeli torniga, mis oma uhkuse ja väära eesmärgi tõttu on määratud pooleli jääma ja inimesi tülli ajama.

1 Vaateratta ilmumine Tallinna uue ostukeskuse katusele lükkus uude aastasse. – ERR 12. X 2018.

2 Mihkel Nestor, Kaubandus kasvab, konkurents tiheneb. – Äripäev 2. II 2018.

3 Andres Reimer, Kaubanduskeskuste võidurelvastumine kärbib rendihindasid. – Postimees 29. V 2018.

4 Toomas Pott, Hanschmidt pole loobunud Eesti suurima kaubanduskeskuse rajamise plaanist. – ERR 5. X 2018.