Kadunud tütre tagasitulek

Pirkko Saisio lahkab romaanis „Kaini tütar“ peenelt armastajate omavahelise mõistmise ja mõistmatuse teemat.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Kallis Raul!

Läkitan selle kirja Sulle, olgugi et kirjutades mõtlen isale. Tema ei mõistaks seda lihtsalt lugeda, kõneleb ta ju teist keelt. Vahel võin tema keeles, mis ka minu omaks on saanud, talle midagi ütelda, aga kirjutada – ja nendest asjadest saab vaid kirjutada – ma selles ei oska.

Emale ja vennale jõuludeks külla sõites (kadunud tütar tuleb tagasi koju!) lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud Pirkko Saisio romaani „Kaini tütar“, mis mõni tund enne rongile ruttamist mu postkasti potsatas. Eesti keel on ilus! Jah, ma tean, et olen nagu need meie sõbrad-tuttavad, kes juba aastaid välismaal õppinud ja Tartusse tulles aeg-ajalt seda ohates märgivad. Aga see on tõsi. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et ühtki teist keelt ei ole ma nii pikalt kõnelenud, pikaldaselt, lauseid ja sõnu vahele jättes, ilma et ükski mõte läheks kaduma. Kui täidaksin tühimikud sõnadega, oleks öeldul vaid üks tähendus. Aga mõnikord on need kõik võimalikud olulised.

Ka Saisio räägib minuga kui vana sõbraga, võib-olla kui vana kallimaga aastaid pärast lahkuminekut. Kõigest ehk kohe aru ei saanudki, aga aegamööda meenusid peaaegu ununenud sõnad kui mälestused. „Inimese mälu on imelik: see tunneb asju ära tagantjärele“ (lk 11).

Tühjus, mis on täidetud lõpmatute tähendustega, võib aga tekitada arusaamatusi. Minu „kuula mind“ ja sinu „kuula mind“ võivad tähendada eri asju. Võib-olla ei saa me kunagi aru, et omistame samadele sõnadele eri tähenduse. Ehk olemegi kõnelenud teineteisest alati mööda? Ehk ei ole me teineteist kunagi mõistnud?

Saisio romaani üks peategelasi Anna armastab vaikust, eriti sellist, kus tühjuses on vaid tühjus: „Inimesel on vaikust vaja“ (lk 18). Tema kallim Risku aga ei armasta vaikust, tema ei vaja ilmutuslikku iseenesele silma vaatamist. Riskule algab kõik sõnast, Anna meelest oli aga alguses tühjus, kuhu sõna sai ilmuda – tühjus, kuhu mahuvad kõik sõnad, vaikus ja muusika. Väljaspool muusikat „satud kergesti tühjusse“ (lk 21).

Risku on slaavi verd ja Anna soomeugrilane. Anna kannab endas talupojakainust, mis juurutati temasse varases lapsepõlves, Risku on sellest suurrahvale omaselt prii. Tundub, et mina laveerin nende kahe vahel: olen ühe jalaga Emajões ja teisega Wisłas. Mina olen üks inimene, Risku ja Anna saavad vaid mõnel valitud hetkel üheks. „Risku pehme alasti keha sulandus minu kehasse, nii et alles hommiku poole ööd, kui Risku külge keeras, sain aru, et me ei ole üks, vaid kaks“ (lk 45). Armastuses hajuvad mõistmise piirid. Seda, mida tahetakse ütelda, ei olegi võimalik sõnadesse panna ja seda mõista saavadki vaid armastajad. Täieliku teineteisemõistmise tunne kestab paraku vaid hetkeni, mil sõnadesse pandut loetakse valesti.

„Ja kui Anna lõpetab, avaneb tühjus nagu kaev, kuhu on visatud kivi: see kukub ega jõua põhjani. Ma nägin Annat esimest korda. Ja minul ei ole Anna elus mingit kohta“ (lk 35). Sellisest hirmust kasvavad välja süütunne – et enne elati pettekujutluses, häbi – et nõnda rumalalt kõik välja kukkus, viha – et ka teine tegi samasuguse arutu vea. Ometi imetlevad Anna ja Risku teineteises seda, mida endas ei ole ning mis on mõistmatuse põhjuseks. „Ma ei mõista Riskut, kes valdab terveid sümfooniaid, vestleb vaevata ja samal ajal näeb kõike, mis on pinna all: inimestevahelisi suhteid, tahtmisi, mõtteid, tähendusi“ (lk 92). „Istun saali keskel ja Anna ei vaata kordagi minu poole. Mul on käes iirisekimp. Tahaksin need anda Annale, aga kontserdi lõpuks on need kõik murdunud“ (lk 90). Et nad kadestavad teineteist, siis nad vaikivad ning nii nad ei teagi, miks teine teist armastab.

Nõnda ei juhtu ainult Anna ja Riskuga. „Kui ema lõõmas, siis isa jõi“ (lk 27). On’s kadedus kõige kurja vili? Sel, kel läheb hästi, tekivad süümepiinad, ja võib juhtuda, et edust üteldakse lahti: „Ema lõõm on kiiresti kustunud ja ta on tagasi oma varjumaailma vajunud“ (lk 27).

Vaikimine võib olla vajalik, ka siis, kui see ei ole hea. „Ma olen isale tänulik: ta teadis, et sel ajal ei lähe enam ühtki bussi, aga ei öelnud midagi, muidugi mitte (lk 46)“. Üksildane vaikija võib paraku korda saata ei tea mida. Kes on siis süüdi – vaikija või see, kes jättis küsimata? Risku isa või Risku ise?

Mida head sünnitab tagantjärele süütunne? Jumal pani Kainile märgi, et keegi peale jumala enda ei saaks teda karistada. Samamoodi tunnevad süüd teisedki Kaini järeltulijad, s.t kristlikes, nii protestantlikes kui õigeusklikes peredes üles kasvanud inimesed. Süüd tundma olen õppinud minagi, kes ma käisin ennevanasti katoliku kirikus. Süütunde kartusest täidame vaikuse hirmudega, sest tundub, et „igasugune rääkimine on vägivald“ (lk 93).

Aeg voolab inimesest läbi ja sellised lihtsad asjad ununevad. Panin need meenutuseks kirja. Ühest küljest peame tunnistama oma ignorantsust, et tegelikult me ei tea, mida teine mõtleb ja miks ta nõnda mõtleb. Teiselt poolt aga teame, et inimene ei ole alati ratsionaalne ja kipub teisi inimesi hindama sõltuvalt omaenda olukorrast. Kui neid asju silmas pidada, siis on ehk lihtsam mõista, kas kuuldud sõnad on need, mida kuulda kardeti, või tähendavad hoopis midagi muud.

Kuna Saisio teos ei ole sadat lehekülgegi pikk, oleks vägivaldne, kui kirjutaksin raamatust pikemalt. Kallis Raul, palun loe „Kaini tütart“ ja kirjuta mulle, mida arvad neist asjust Sina. Jagan sinuga veel oma lemmikluuletust, mis tabab sedasama tuuma, mida Saisio tütarde armastuslugugi.

Nad seisid mere kaldal. Laine jooksis liivale, yks pikk kitsas vahune riba, yks valge rummuga ratas yle terve ranna.

„See kohiseb natuke nagu mu kodumetsad,“ ytles Fagahan.

„Ma armastan sind ka,“ ytli Sisza.

Max Harnoon

Alati Sinu

Isabel Mari