“Kommunismi must raamat” sai järje

Toomas Alatalu

  Septembri keskpaigas kogunesid Dresdenisse 22 riigi ajaloolased, et sealt sõita bussidega Edela-Poolasse algul Poola, seejärel Böömi kuningatele ja lõpuks Saksa vürstidele kuulunud mastaapsesse Ksiazi lossi, et pidada maha konverents “Hinnang kommunistlikele ja postkommunistlikele parteidele Euroopas”. Ürituse eestvedajaks oli prantslane Stephane Courtois, meilgi ilmunud “Kommunismi musta raamatu” autor ja kokkupanija. Sain selle joviaalse prantslasega jutule tema raamatu presentatsioonil Tallinnas. Courtois rääkis konverentsilgi kõigile sellest, et Eesti oli ainuke riik, kus tema raamatu esitlemisel oli kohal riigi president. Mina omakorda sain näidata äsja üllitatud “Valget raamatut”, milles on tsiteeritud “Kommunismi musta raamatut”. See on tänaseks ilmunud peaaegu kõigis Euroopa riikides ja raamatu avaldamise üheks tingimuseks on alati olnud peatüki lisamine kohaliku kompartei kohta. Eesti puhul oli selle autoriks Mart Laar ja see hõlmas aastaid 1940 – 91. Seda enam olin üllatatud, kui veel kevadel laekus mulle Dresdenis asuvalt Totalitarismiuuringute Hannah Arendti Instituudilt kutse teha ettekanne Eestimaa kommunistidest-postkommunistidest aastatel 1990 – 2005. Mõistagi nõustusin ja tunnistan ausalt, et töö osutus endalegi avastusterohkeks. Põhiliselt Nõukogude armee poolt tondilossiks muudetud hoonete kompleksis on raske aimata kunagist hiilgust, ent selle taastamises pole kahtlust, sest 400-toalist lossi haldab Euroopa Uuringute Keskus (European Research Centre), mida finantseerib Euroopa Liit. Tegelikult pidanuks meie konverents toimuma veel 2001. aastal, et teha kokkuvõtteid komparteide saatusest kümne aasta jooksul. New Yorgis 11. IX toimunu mõjul läksid asjad nii, et kokkuvõtteid tehti 15 aastast.

Teoreetilisemates ettekannetes andis tunda Ida-Euroopa nõrk tundmine, skemaatilisus ja must-valge printsiibi järgimine. Sestap võttis nii mõnigi pakutud jaotus õlgu kehitama. Nii kuulutas üks põhiettekannetest Ida-Euroopa, Tšehhi, Slovakkia ja Balti riigid revolutsioonilisteks, kuna eliit ja ka väärtuste süsteem olla täielikult vahetunud. Poola, Sloveenia ja Horvaatia olla osaliselt muutunud, sest vaid osast vanast kommunistlikust eliidist (Kwasniewski jt) olla saanud demokraadid. Rumeenia kommunistidele aga hakanud võimulolemine meeldima ja nii nad pöördunudki tagasi vana juurde. Neljanda kategooriana mainiti restauratsiooni, mida koos Miloševiciga esindab Putin. Seoses äsjaste valimistega Saksamaal olgu siinkohal toodud ka nende uue poliitilise jõu Vasakpartei (endised sotsdemid ja Ida-Saksamaa kommunistid) vanuseline ja sotsiaalne koosseis: alla 20seid 0,5%, 20 – 39aastaseid 6,7%, 40 – 64aastaseid 33,2%, üle 65seid – 59,6%; üliõpilasi 3%, töölisi 8%, töötuid 6%… pensionäre 60%.

Mul oli lihtne valimistulemusi presenteerides öelda, et Eesti poliitilise maastiku vasaktiib on peaaegu olematu. Ehkki esialgne taktika oli üsna nutikas. Mõistagi tekitas elevust Tiit Toomsalu pääs riigikogusse ja tema erakonna pidevad nimevahetused, sõltuvalt sotsiaaldemokraatide võimulpüsimise viguritest. Konverentsi teise päeva suurima mõttevahetuse vallandas rahvuskommunistide osa selgitamine 1960ndate ja 80ndate sündmustes (Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris toimunu). Tõsiseks pähkliks osutus paljudele aga fakt, et praeguses riigikogus on 40 endist kommunisti. Pidin pea kõik argumendid ära kasutama, et kuulda lõpuks Courtois’ tõdemust: hea oleks, kui postkommunistlikud parteid jõuaksid kõikjal samasse seisu, kus nad on Eestis. Konverentsi ettekannetest pannakse kokku raamat, mis antakse välja mitmes keeles.