Rõbkini kimbatus
Carvalho loomingus kipub kunstikogemus varjutama algtõuget. Antonio Claudio Carvalho “Maalid” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. XI.
Antonio Claudio Carvalho. La Femme d’artaud. Akrüül. 2005.
Kimbatus, mis Carvalho väljapaneku puhul tekib, on ennekõike küsimus sellest, kas kunstniku käitumine võib teatud juhtudel automatiseeruda? Kas kunstispetsiifilise maailmataju estetiseerimine võib osutuda mitte just kahjulikuks, aga pidurdavaks, filtreerivaks, sõeluvaks? Kas kunstnik on jätnud endale alles teadmise kunsti piiratusest? See tähendab: kas Carvalho näitus, mille põhiseisukohtadega olen ma päri, mille viitevõrgustikku ma naudin, mille kunstnikukäekirja oluliseks pean, ei ole siiski liiga äratuntavalt kunst? Ehk teistpidi: kas Carvalho loomingus hakkab kunstikogemus ühel hetkel varjutama algtõuget, kas rokk on enne polkat, finiš enne starti?
Asi on keerulisem veel seeläbi, et tegelikult püüab Carvalho neile küsimustele pidevalt vastata – ja vastata sel moel, et jaatada kunsti piiratust ning eitada enda loomingu kunstipärasust. Tema töödes on just sääraseid omadusi, mida pole siiani harjutud pidama kunsti juurde kuuluvaks ning mis teevad ka näituse oluliseks. Kunsti kiirreageerimine ühiskondlik-poliitilistele oludele, sõnumi kihistamine selgelt loetavaks jõuliseks loosungiks ning peenekoelisemaks intellektuaalseks mänguks, sekkumise eelistamine sekkumatusele, üheseltmõistetavuse eelistamine kahtlustele jne. Sõnaga: Carvalho tegeleb aktiivselt sellega, et lammutada kunsti auraatilist mainet ning leida vahetu kokkupuute võimalus. Ent aeg-ajalt tundub, et see vahetus on välja arendatud piirini, kus ta muutubki… väljaarendatud vahetuseks.
Iraagi sõda
Carvalho tööd jagunevad temaatiliselt võrdlemisi eraldi seisvalt kaheks. Kunstiajaloo alfabeet, mis ei olegi kõnekas ehk niivõrd oma viitamiste ja kommentaaridega (kuna intertekstuaalsus on võrdlemisi pinnaline, kergesti loetav ja pigem oma olemasolu simuleeriv), kuivõrd just oma teadliku trafaretsusega, tegeleb ehk kunsti mõjuängi küsimustega. Teise poole Carvalho loomingus moodustavad ühiskondlik-poliitilise alatooniga tööd, mis on pühendatud Iraagi sõjale, tsunamile, holokaustile. Kuigi on viidatud Carvalho käekirja sarnasustele nii popkunstiga kui ka art brut’ga (viimane saaks antud juhul siiski olla vaid wannabe), siis visuaalse paralleelina võiks välja tuua veel Ladina-Ameerika tugeva müürimaali traditsiooni. See on viimastel kümnenditel levinud ka Euroopasse, pakkudes anonüümsetele autoritele võimaluse visualiseerida oma sõnum majaseintele, tänavatele, katustele. Ometi tundub, et see paralleel kehtibki vaid vormi tasandil. Ühel hetkel on kaduma läinud jõud ja seesmine veendumus ning selle on asendanud ateljee ja lõuend. Seetõttu näivad Carvalho maalid pigem kaasaegse vasakpoolse poliitökonoomia loengu kui kunstniku kirgliku seisukohavõtuna. Võib-olla ma eksin, võib-olla on kunstnik kirglik, kuid sel juhul näib ta mõte ometi liikuvat võrdlemisi trafaretsel rajal. Loomulikult olen ma nõus kõigi tema loosungitega, kuid just see teebki natuke nõutuks. Kas see nõusolek ei saavutata liiga lihtsalt? Kas seda nõusolekut pole liialt etteaimatav? Või siis küsida nii: kas viis, mil moel kunstnik oma sõnumit edastab, annab meile midagi peale järjekordse loosungi? Tõsi, see loosung on irooniline, seksikas ega rooma omaenese mahlas igaviku poole, vaid peegeldab tõepoolest meile tänast päeva, teeb poliitilise statement’i, on või vähemalt püüab olla südametunnistusega. Kuid ma ei ole kindel, kas see näitus polnud minu jaoks valmis juba enne sinna minemist.
Rõbkin
Anton Tšehhovil on üks varane novell ajakirjanik Rõbkinist, kes, tajunud oma ameti ja ka elu piiratust, otsustab end üles puua. Kummalise kokkusattumuse tõttu astub sel hetkel sisse tema hea sõber, samuti ajakirjanik. Sõber muidugi ehmatab, püüab Rõbkinit ümber veenda, kuid viimane asetab pea siiski silmusesse. Äsja saabunud sõber istub sealsamas köögilaua taha ning kirjutab valmis sõnumi, nekroloogi, följetoni, juhtkirja ja veel mõned artiklid.
Siin ongi Rõbkini kimbatus. Kas puua end üles? Või sellest kõigest hoopis kirjutada, näiteks sõnum, nekroloog, följeton ja juhtkiri? Aga kui puua, siis kust võtta taburet?
Karga tünni otsa – veel parem, / valmis monument!
(Vladimir Majakovski)