“Maalikunstnik Mathise” valgus ja vari

Toomas Kuter

PAUL HINDEMITHI ooper “MAALIKUNSTNIK MATHIS” Hamburgi Staatsoperis: dirigent Simone Young, lavastaja Christian Pade, osades Falk Struckmann, Scott MacAllister, Pär Lindskog, Inga Kalna, Susan Anthony jt; Hamburgis 16. X.

Falk Struckmann maalikunstnik Mathisena. hamburgi staatsoper

 

Ooperi teema nõuab süüvimist ja on raske, mistõttu mitte igaüks ei suuda üle nelja tunni kestvat muusikaelamust omaks võtta. Hindemith, olles ka “Maalikunstnik Mathise” libreto autor, on läinud XVI sajandisse, kiriku reformatsiooniperioodi. Katoliiklaste ja protestantide võitlus, verised usudraamad, jumalaidee reformimine – need “kaubaartiklid” on kultuuriloos alati edukalt müüdavateks osutunud.

 

Religioon, sensuaalsus ja eneseotsing

 

Ooperi nimikangelane, peapiiskop Albrecht von Brandenburgi Mainzi kloostris töötav maalikunstnik, aitab põgenema talupoegade juhi Hans Schwalbi ja tema tütre Regina. Nõnda satub ta ebasoosingusse, kuna julgeb talupoegade eluolu parandamise eest seista. Kuigi Mathis on saanud hakkama ebasoovitavate tegudega, ei saadeta teda vangikongi, vaid vabastatakse peapiiskopi armulikkuse tõttu viimase teenistusest. Ent seegi on kunstnikule ränk löök.

“Maalikunstnik Mathise” puhul eksisteerib ajaloolisele taustale lisaks inimlik mõõde. Lavastaja Christian Pade on tegevuse viinud ajatusse ja ruumitusse keskkonda, milles üht-teist XXI sajandist, üht-teist minevikust ja üht-teist tuleviku maailmast. Usutülid on alati inimesi paelunud ning oma religiooni õigsuse eest võitlusele pühendunuid on leidunud igal ajastul. Kuna inimese põhiolemus ju ei muutu, jäävad religioossed vastuolud ilmselt tulevikuski püsima.

Etenduse kujundus ja kostüümid (kunstnik Alexander Lintl) on põhiliselt must-valgetes toonides, sekka veriselt mõjuvat punast ja helkivat kulda. Kuigi laval on piisavalt kirge ja emotsioone, säilitab Pade salapärasuse varjundi, mistõttu müstiline ajatus ja ruumitus konkreetse persooni, kunstnik Mathise ümber pääseb eriliselt mõjule.

Katoliiklased otsustavad hävitada protestantide raamatud. Samal ajal saab peapiiskop Albrecht Martin Lutherilt kirja, milles talle tehakse ettepanek üle minna protestantismi. Kaval kirikuisa aga ei kiirusta “ei” ütlemisega, jäädes ootama sündmuste edasist kulgu. Talupojad ründavad Königshofeni lossi, mõrvavad krahv Helfensteini. Haavata saab ka Mathis, kes on otsustanud krahvinnat kaitsta.

Edasi arenevad sündmused kiiresti. Haavatud Mathis näeb deemonlikke nägemusi, milles on tegev ka peapiiskop Albrecht. Mathis ärkab ja saab teada, et peapiiskop on otsustanud usku mitte vahetada. Ta tõmbub maailmast tagasi, keeldudes peapiiskopi pakkumisest tema juures oma lõppu oodata. Nägemused ja kummastavad visioonid haaravad Mathise endasse. Ta on jõudnud Isenheimi altari ette – täpselt nii, nagu sisemine hääl teda käskis.

Mathise  eneseotsingu loo Hamburgi variandi puhul on osutunud tugevaimaks etenduse lavastuslik pool. Lisaks ajatusele ja ruumitusele on Pade sisse toonud perversselt mõjuva erootilise alatooni. Näiteks koosneb koor ühes pildis sootutest androgüünsetest olevustest (äkki on tegu tulevikuinimese sümboliga – maailm ju liigub agaralt androgüünsuse suunas!), Mathise nägemuste deemonid on meelad ja lõbumaiad libud-prostituudid. Püha atribuutika seguneb maniakaalsust õhkuva sensuaalsusega. Pade suudab mõtestatult ja mõjuvalt edasi anda inimloomuse tumedamat ja varjatumat poolt, mis on olemas igas inimeses, ka kõige pühamas, ja mis eriti räigelt toimib religioosse võitluse taustal. Tegu on ülimalt huvitava käekirjaga, kus alltekst ja dimensionaalsus on individuaalselt tajutavad. Hindemithi muusika ekspressiivsust on kergem kuulata, kui laval on arenemas pingsat tähelepanu nõudev tegevus.

 

Sümfooniline Simone Young

 

Maailmanimega dirigent Simone Young, kes on sellest hooajast Hamburgi Staatsoperi muusikadirektor ja Hamburgi Filharmoonikute peadirigent ja peadirektor, on pannud orkestri väga intensiivselt mängima. Ajal, mil laval areneb ooper, areneb orkestris sümfoonia. Young on ka ise tunnistanud, et tema lemmikuteks on Hindemith, Šostakovitš jpt sümfoonikud. Ta on emotsionaalne, temperamente ning impulsiivsusest üle keev daam, kelle elujõu allikas näib ammendamatu.

Antud lavastuse puhul täiendab Youngi lähenemine lavastust, samas nõuab see solistidelt tugevaid häälepaelu, kuna lõviosa etendusest kõlab orkester forte’s, aeg-ajalt ka mezzoforte’s, fortissimo’s ja piano’s. Mitte just sageli ei kuula me forte fortissimo’s halleluujat. Jumala ülistamine ja jumala poole pöördumine on enamasti seotud pigem intiimsusega – sellest mõttes on Youngi lähenemine huvitav ja sobib Hindemithi kummalisuse ning ekspressiivsusega. Millega võib nõustuda või mitte nõustuda.

 

Tugev tenorite kooslus

 

Kuigi Mathise rollis laulnud Falk Struckmanni näol on tegu etenduse kuulsaima solistiga, hiilgasid Staatsoperi lavastuses eelkõige tenorid, esmajärjekorras Rootsist pärit Pär Lindskog Hans Schwalbi rollis ja USAst pärit, Colorados sündinud väga huvitava häälega tenor Scott MacAllister peapiiskop Albrecht von Brandenburgina. MacAllister oligi see, kes suutis välja kanda forte fortissimo’s halleluuja ooperi viiendas pildis, kus ta keeldus usku vahetamast. Kui MacAllisteri tenorit iseloomustasid ka suhteliselt lüürilised varjundid, siis Pär Lindskogi puhul oli tegu võimsa, ühtlase ja täisverelise, mehise ja heroilise tenoriga. Tema Hans Schwalbist kujunes etenduse eredaim elamus.

Falk Struckmann Mathisena oli huvitav ja läks hinge etenduse seitsmendas pildis, mis oli ainus pilt terve õhtu jooksul, kus ohtralt piano’t kuulis. Mathise monoloog kõlas õrnalt, otsekui läbi uduloori, sotto voce’na ja kuna tegu oli lõpupildiga, jäi see üldmuljes domineerima. Ülejäänud Mathise partii Struckmanni esituses oli kantud Hindemithi ekspressiivsusest.

Teiste seas jäi silma ka lätlanna Inga Kalna, kes viimati möödunud suve Kuressaare ooperipäevadel esines suhteliselt tagasihoidlikult, kuid üllatas Hamburgi Staatsoperis ühtlase vokaali ja läbitöötatud rollilahendusega (Regina) positiivselt.

Selle aasta septembris Hamburgi Staatsoperis esietendunud “Maalikunstnik Mathise” puhul on tegu huvitava lavastusega ja mitte just tavapärase muusikalise lahendusega. Ent sügavaima mulje jätab lavastus, mis annab impulsi mõtlemiseks ja milles on hulgaliselt peeni nüansse inimhinge valguse- ja varjupoolelt.