04.11.2005

Kino Amadeus ja teised

Annika Koppel

Jõhvi kontserdimajas avati uus moodsa tehnikaga kinosaal.

Reklaamfoto

Kui sõitsime Tallinnast Jõhvi kino avamisele, siis oli esimest korda lumi maha tulnud. 26. oktoobri ja seni imeilusa sügise kohta oli see ootamatu. Vahtisime bussi aknast mööda libisevaid valgetesse lumekasukatesse keerdunud kuuski vaheldumisi kollaseleheliste vahtratega ja imestasime – imetlesime. Justkui jõulud!

Jõhvi kontserdimaja toredusest olime avamise teleülekande vahendusel juba varem aimu saanud, aga oma silm on muidugi kuningas. Bussijuht küsib, kuhu Jõhvis sõita, ja teadjad juhatavad: raudteesillast üle ja siis kohe ongi, Jõhvi kõige suurem maja!

Nii umbes aasta tagasi lasti siin sümboolselt õhku vana kultuurikeskus ja eks ta kadus ka päriselt, sest selle asemele kontserdimaja ju ehitati. Kino näidati siin varemgi.

Uus maja on multifunktsionaalne, lisaks kontserdi- ja kammersaalile, kus ka kino asetseb, tegutsevad siin veel lastemuusikakool, kunstigalerii ja koolituskeskus. Hoone on suur, avar ja valge. Rakvere inimesed on igatahes jõhvikatele kadedad, tahavad ka kontserdimaja. Kuigi, ega neilgi pole kauge siia kontserdile tulla.

Kaljo Kiisk, Jõhvist pärit filmimees, on meiega kaasa tulnud kino ristima. Ehkki tema kodutänavat Jõhvis enam alles ei ole, on mitmed tuttavad inimesed siin senini ja tal on kaasas ka tollased klassipildid, kõikide nimed korralikud pildi taha kirjutatud.

Enne kino avamist teeb Kaljo Kiisk suures saalis, kus veel viimaseid kohendamistöid lõpetatakse, hääleproovi. Või õieti saaliproovi. “Ega siin salajuttu rääkida ei saa,” ütleb ta saali akustikat kiites.

Kino näidatakse kammersaalis. Hetkega libisevad puidust külgseinte ette kardinad, mis heli neelavad, sest film vajab teistsugust akustikat kui muusika. Otsaseina ilmub ekraan ja põrand hakkab end liigutama.

Ja siis on käes pidulik hetk, mil Kaljo Kiisk avab ümbriku ja hüüab välja kino nime: Amadeus!

Tallinnfilm koostab repertuaari

Kinole nime saamiseks korraldati konkurss ja pole imestada, et välja valiti just Amadeus, sest ühele kontserdisaaliga samas majas asuvale kinole sobib see suurepäraselt. Pealegi meenub kohe Milos Formani film “Amadeus”, mis pälvis 1985. aastal kaheksa Oscarit. Muusikamaailm aga tähistab tulevat aastat helilooja 250. sünniaastapäevaga seoses kui Wolfgang Amadeus Mozarti aastat.

Mõttele, et Eesti Kontserdile kuuluvates kontserdimajades võiks ka filme näidata, tulid Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe ja PÖFFi korraldaja Tiina Lokk. Kultuuriministeeriumi abiga soetati uue kino tarbeks projektsioonitehnika.

Jõhvi kino programmi koostab Tallinnfilm koostöös Jõhvi kontserdimaja ning Pimedate Ööde filmifestivaliga. Pühapäeva hommik on laste- ja perefilmide päralt, pühapäeva ja esmaspäeva õhtul linastuvad menufilmid. Kolmapäeva õhtuti võib Jõhvi kinos näha Euroopa ja Aasia filmikunsti paremikku. Esimesel avalikul seansil Jõhvi kinos linastus kodumaine film “Malev”.

“Repertuaaripoliitikas püüame arvestada eri maitsega ,” ütles Tallinnfilmi juhataja Margit Vremmert. “Oma koht on nii uuematel menufilmidel kui väärikatel festivalifilmidel, Tallinnfilm teeb koostööd MPDE, BDG jt Eesti levitajate ja kohalike filmitootjatega, et Jõhvi kinole programmi koostada.”

Jõhvi linnas ja lähiümbruses elab ca 60 000 inimest ja neist rohkem kui poole emakeel ei ole eesti keel.

“Loomulikult arvestame venekeelse publiku suure osatähtsusega Jõhvis ja püüame vaatajani viia uuemat kinokunsti Venemaalt. Juba sel pühapäeval jõuab Jõhvi vaatajateni film “Riiginõunik”,” lisas Margit Vremmert. Novembri lõpus linastub Jõhvis sõjadraama “9. rood”, mis on Fjodor Bondartšuki viimase filmina Venemaa kinodes absoluutne kassahitt.

Novembrikuu kolmapäevadel on Jõhvi kino programmis uuemad Euroopa ja Aasia väärtfilmid. Programmi “PÖFF esitleb” raames jõuab vaatajateni François Ozoni perekonnadraama “5×2”, mullune Cannes’i võidufilm “Vana poiss” ning Guka Omarova debüütteos “Skiso”, mis tunnistati eelmise PÖFFi peaauhinna vääriliseks. Kunstisõpradele pakub kindlasti huvi Peter Webberi suurepärase operaatoritööga film “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”. Detsembri alguses jõuab vaatajateni valik PÖFFi selle aasta programmist.

Möödunud nädalal avati Ida-Virumaal veel teinegi kino, Narva kultuurimaja Rugodiv sai uue heliaparatuuri. Narvas avati kino filmiga “Allakäik”, mille aineks natsi-Saksamaa viimased päevad. Piirilinna kino taastamisega tegeles Pimedate Ööde filmifestivali üks korraldajatest Helmut Jänes.

Jõhvi kino – reegel või erand?

Kultuuriministeeriumi filminõunik Meelis Muhu ütleb, et Jõhvi kino üllatas teda meeldivalt. “Heli oli super,” ütles ta. “Pilt ilmselt timmitakse lähiajal lõpuni paika. Jõhvi inimesed said hea kino. Loodan, et ka piletihind hoitakse tasemel, mis teeb kino enamikule kättesaadavaks. Pigem odavam pilet ja rohkem rahvast, ja pileti hind peaks olema selline, et saaks ka mitu korda üht filmi vaadata, kui tahtmist on.”

Muhu sõnul toimis kino ka vanas majas väga hästi. “Kogu raha läks renoveerimisele. Projekt oli nii kallis, et ühel hetkel aitas kultuuriministeerium projektorite ostmisega, Jõhvi linn pani siis heli ja kontserdimaja toolid. kultuuriministeeriumi panus on 500 000.”

Ühtpidi on Jõhvi kino erand, sest asub ilusa kontserdimaja kaasaegses saalis ja sääraseid pole Eestis kuigi palju.

Teiselt poolt on kultuuriministeerium 2003. aastast toetanud maakinode arengut Eestis. Selle projekti algatas juba kadunud Enn Rekkor, eelmine kultuuriministeeriumi filminõunik. Kui aastal 1991 tegutses Eestis ca 600 kino, siis 2005. aastaks on neid 59.

“1993 – 2001 oli põhiline kinode kinnipaneku aeg, kadus kinopidamise oskus. Alguses saime väga palju selliseid kodukinotaotlusi, kultuurimajad tahtsid lihtsalt DVDdelt filme näidata,” räägib Muhu. “Nüüd on arusaamine taastumas. Initsiatiiv peab muidugi tulema kohapealt, et me toetada saaksime.”

Täna jaotatakse maakinode vahel 2,5 miljonit aastas. “Lootsime, et summa kasvab, aga paraku jääme ka tuleval aastal samale tasemele,” ütleb Muhu. “See lubab siiski täita planeeritud eesmärgi, et aastaks 2007 oleks kõikides maakonnakeskustes tänapäeva tingimustele vastavad kinosaalid. Pean silmas dolby digital-heli, kvaliteetset pilti ning sooje ja pehmeid toole kinosaalis. Tänase seisuga pole kino Jõgeval, kõikjal mujal on. Dolby digital’iga varustame sel aastal veel Valga, Põlva ja Haapsalu.”

Paralleelselt maakinodega tuleb arendada alternatiivlevi, seda ennekõike konkurentsi mõttes, et lisaks suurlevitaja MPDE sisse toodud Ameerika filmidele saaks Eesti vaataja näha Euroopa kino ja mujal maailmas tehtud filme. Ka alternatiivlevi saab riigilt toetust. Uue levitajana on positsiooni sisse võtmas Tallinnfilm, kes opereerib Sõpuse kino.

“Aastal 2001 oli meil MPDE kõrval teine tugev levitaja BDG. Tänaseks päevaks on BDG tegevus levitajana märgatavalt vähenenud,” nendib Muhu. “Alternatiivlevi saab pakkuda see, kel on oma kinosaal(id). Ja BDG levitegevuse hääbumise põhjuseks ongi see, et nad ei ole saanud käivitada oma Sakala projekti. Selles asjas pole ka praegu uudiseid, linn ja arendaja pole arhitektuurse projekti osas kokkulepet saavutanud.”

Tulevad uued tehnoloogiad, Euroopas on tulevik ilmsesti digitaalse kino päralt, mis teeb levi palju odavamaks ja operatiivsemaks. Kuid see ei sünni üleöö ja ka tselluloidfilm ei kao kuhugi. Euroopa Liit arendab vastavaid programme kinode tarbeks. Sealgi arvatakse, et vaatamata paljudele muudele võimalustele kino ei kao ja seda tasub arendada.

“Kinol on asendamatu sotsiaalne aspekt, inimesed tulevad kodunt välja, vaatavad filmi, suhtlevad ja jagavad muljeid,” arutleb Muhu. “Noortele on kino romantiline koht. Ma arvan küll, et maa soolana või kohaliku elu hoidjana on kinopunkt väikestes kohtades vajalik nagu kõik muugi – rahvatantsijad, koorilauljad, kudumitegijad, koogiküpsetajad.”

2003. ja 2004. aastal on kultuuriministeeriumi kinode renoveerimistoetust saanud:

Tallinna Kinomaja 318 000

Räpina kino 108 000

Salme kino 20 000

Tornimäe kino 250 000

Haljala kino 68 174

Avinurme kino 207 358

Sõmeru kino 10 000

Narva kino Rugodiv 100 000

Rakvere teaterkino 100 000

Pärnu-Jaagupi kino 105 250

Järvakandi kino 226 236