Kammermuusika, mis ei mahu kambrisse

Toomas Velmet

“Akadeemilise kammermuusika” kontserdisarja järjekordne õhtu Kadriorus oli erakordset väljakutset sisaldav ettevõtmine. Kavas Maurice Raveli kaks kammermuusika tippteost: Sonaat viiulile ja tšellole (1922) ning Trio klaverile, viiulile ja tšellole (1914). Eriline väljakutse on niisugune kava keelpillimängijatele, sest tõenäoliselt teist varianti, kus ühe tunni sisse mahuks nii tohutul hulgal noodiühikuid, ei ole võimalik leida.

Kui 1922. aasta aprillis toimus Sonaadi esiettekanne Raveli lemmikviiuldaja Héléne Jourdan-Morhange ja tšellist Maurice Maréchali esituses, siis nimetasid kriitikud seda “massimõrvaks”, pidades silmas valede nootide arvu. Sama kehtib ka Trio kohta, mille esmaesitajad Alfredo Casella (klaver), Gabriel Willaume (viiul) ja Louis Feuillard on just selle seosega ajalukku kinnistunud.

Muide, triode puhul on alalõpmata probleemiks, millises järjekorras neid instrumente ja esitajaid serveerida. Loogiline on ju, et partituuri loetakse ülevalt alla ja siis peaks vaieldamatult selle ansambli koosseis nägema välja, nagu kavaski ära toodud: viiul, tšello, klaver. See on juhul, kui autoril ei ole rõhud teisiti, ning Raveli käsikirjas on just klaver, viiul ja tšello. Tõsi, Raveli spetsialistid väidavad üsna üksmeelselt, et autor tegi seda inertsist, järgides Mozarti, Mendelssohni ja Brahmsi traditsiooni. Kas sellisel pisiasjal on üldse mingit tähtsust? Arvan, et on, sest triomuusika absoluutsed tippteosed kuuluvad XX sajandi autoritele Ravelile ja Šostakovitšile ning üks olulisemaid põhjusi on asjaolu, et need autorid kuulsid partituuris kolme võrdväärset instrumenti ning loobusid klaverikontsertidest keelpillide saatel.

30. oktoobril toimunud kammerkontserdi interpreedid Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Mati Mikalai (klaver) võtsid enda kanda massiivse ülesande need kaks neljaosalist à pooletunnist teost järjestikku ette kanda. Aeg on pea saja aasta võrra edasi läinud ning ammu juba ei räägi arvustajad “massimõrvast” ei ühe ega teise teose puhul, pigem loetakse nende teoste repertuaari võtmist eneseväärikuse näitajaks. Nimetatud kolm artisti on kõrge individuaalse meisterlikkusega, laia professionaalse profiiliga ja pretensioonika solistiambitsiooniga muusikud, mis, muide, soosib sellise repertuaariga väljatulekut.

Triomäng kui niisugune ja Raveli looming eriti ei ole koht, kus ego tuleks kohandada ansamblile, vaid kasuks tuleb just nimelt isiksus ja individuaalne meisterlikkus ja selle postulaadi põhjal ei ole esitajatele küll mingeid pretensioone võimalik formuleerida. Teine küsimus on hoopis kõlalist mahtuvust puudutav ning huvitav-huvitav: kaks keelpilli Sonaadi esitamisel oma kõlalise kapatsiteedi ja esitajate energeetikaga mahtusid vähem saali kui Trio, kus ju ometi lisaks klaver. Seetõttu kannatas mõnevõrra – toonitan just mõnevõrra – Sonaadi värvigamma, aga selles Trios on ikkagi hädavajalik grand piano kõigi oma kõlaliste ressurssidega. Eelnevast saab teha ainult ühe järelduse: sellise võimekusega artistide esitatud Raveli kava ei mahu Kadrioru lossikambrisse, vaid nõuab suurt lava suures saalis, suure kontsertklaveriga.

Teine küsimus käsitleb selgepiirilist raiskamist. On absoluutselt selge, et sellise väärtusega kava omandamine ning selle realiseerimine ühel (!) kontserdil on raiskamine vaadatuna ükskõik, kas siis esitajate või kuulajate mättalt. Juba on käes aeg ka kontserdikorraldajatel ja etendusasutustel (nii era- kui avalik-õiguslikel) ümber vaadata oma väärtushinnangud suhetes eesti interpreetide ja eesti publikuga. Kui me arvame, et üheks korraldajate tegevuse eesmärgiks on meie kultuuriruumi sisustamine vastavate eesti väärtustega, siis ei maksa küpsetada civet de liévre sans liévre ehk jänesepraadi ilma jäneseta.