VVV:Suudlus kolme küla silme all

Vaapo Vaher

  Fenomenaalne näitleja Stanislav Ljubšin kinnitab, et on elu jooksul absoluutselt kihva keeranud vaid üheainsa rolli. Siis, kui õppis noorukina miskis gaasikeevitustehnikumis, lõi silmatorkavalt kaasa sealses näiteringis ja kutsuti aastavahetusel näärivanaks. Toona oli ta kiitsakas kui aiateivas, talle kleebiti ette määratu habe, mis ta terava lõua küljest aina lahti lõi, ja aeti selga kuus numbrit suurem punane ürp. Ta näis kuuse all sedavõrd haletsusväärne, et lapsed ei rõõmustanud, vaid puhkesid kaastundest nutma.

Hiljem on Ljubšin loonud mitmeid filmirolle, millega pannud vaataja samuti emotsionaalselt  kimbatusse: tahaks lustida, iroonitseda, aga ei saa, sest osatäitmise värvikalt humoorika koore all pulbitseb seesmine valus dramatism. Enamikku Ljubšini rollidesse on peidetud kurb paradoks.

Ehkki kinolinal tõi talle esmakuulsuse ühemõtteliselt sangarlik spiooni osatäitmine  laineid löönud hitis “Kilp ja mõõk” (1968), kus ta etendas Johan Weissi nime taha peitunud vene luurajat Aleksandr Belovi. Äkki ilmnes, et SS-ohvitseri vormi suudab ülima elegantsiga kanda ka venelane, selleks ei peagi ilmtingimata importima näitlejaid SDVst või Baltikumist. Noore Ljubšini nõtke naeratus, enesevalitsemine, hingeline jõud, lisaks pahelis-erootiline must vaenlasemunder ajasid ühtekokku naised kinosaalis peast segi. Ent muidugi mitte ainult naised, väikese liialdusega võib öelda, et tänu Ljubšini hiilgavale luurajarollile on praegu Venemaal pukis president Putin. Oma mälestusteraamatus ja minu mälu järgi ka paar aastat tagasi Ljubšini 70. sünnipäeva puhusel kohtumisel tunnistas Putin, et just menufilmi “Kilp ja mõõk” sugestiivsus suunas ta KGB-rajale. Sealt hakatus Piiteri poisi Volodja Putini kogu tulevane karjäär. Pole teada, kas Ljubšin on juhtunu üle rõõmus või pettunud.

Asjatundjad peavad Ljubšini parimaks filmirolliks osatäitmist Nikita Mihhalkovi auhindu korjanud filmis “Viis õhtut” (1978). Kahtlemata on see šedööver. Ent mind haaravad rohkem filmid, kus Ljubšin etendab igivenelikke veidrikke. Näiteks Šukšini proosa ainetel vändatud linatöös “Kutsu mind helgesse tulevikku” (1977) või filmis “Ärge tulistage valgeid luiki” (1979). Need on oma jahmatavuses erakordsed rollid, kätkedes eriti ehedalt Ljubšini paradoksi. Näiteks raamatupidajast peigmees filmist “Kutsu mind helgesse kaugusse” on ühtaegu koomiline, ajab vihale ja on traagiline.  

Ljubšini on nimetatud üdini tšehhovlikuks näitlejaandeks. Tegelikult on ta talenti vorminud kolm isiksust: Tšehhov, Šukšin ja Volodin. Olla näitleja tähendab talle sisemist lõhestatust. Selle hingeseisundi heaks illustratsiooniks on ta enda mälestusseik lapsepõlvest. Ema tegi külas näitemängu. Etendas kangelannasid. Aga kangelannad peavad kangelasi suudlema. Isa elas seda rängalt üle. Näitemängu pärast sõitis kokku kolm ümbruskonna küla. Isa võttis end alguseks täis, ronis etenduse aegu  lava trepile, pisarais, balalaika süles, ja mängis miskipärast “Internatsionaali”. Rahvas karjub: “Andrei, lase jalga, sa segad!” Tema ei lahku enne, kui lohistatakse ära. Öösel ägab isa voodis emale, et kuidas sa võid suudelda võõrast meest kolme küla silme all. Ema vastu, et egas mina, see on see naine, keda ma mängin. Isa valuliselt ohates: “Aga mina näen sind…”

Ljubšin ei loo iga päev enda ümber rahvakunstniku püha aurat, ei sõida autoga, vaid pruugib metrood, peas naljakas kootud soni. Keegi on öelnud, et rahva seas näeb ta välja kui luitunud tehaseinsener või võimlemisõpetaja. Elus tagasihoidlik, filmimisel aga tormiline, vaidleb kirglikult, nõuab duubleid, solvub, võib käskluse “Mootor!” ajal suunduda hoopis grimmiruumi. Üldsuse kihama löönud teatrirollidele vaatamata püsib tas ometi veendumus, et näitleja pärisosa on üksildus. Teed mõne eduka rolli, kõik kiljuvad vaimustusest, atmosfäär on täis kõrgmeeleolu, pärast sõidad koju, püüad rollist pääseda, saada iseendaks. Sellisena pole sind aga kellelegi tarvis, keegi ei tea, millest mõtled.

Ühes jutuajamises on Ljubšin maalinud kujutluspildi tõbisest Tšehhovist. Kirjanik sõidab linna, et kohtuda naisega, Knipper-Tšehhovaga. Ootab naist võõrastemaja üüritud numbris, kella järgi peaks juba tulema, aga ei tule. Saabub paari tunni pärast, lõhnab kalli veini järele, mõtteis kusagil eemal. Noh, veedavad oma öö. Hommikul Tšehhov taas konkasse, tagasitee, lumi, hobune veab vastutahtsi, nukrus katab maailma.

Nii on elu: ühelt poolt püsid üdini aus, teiselt poolt tõukad pukki Putini.