Mis sellest ideest, kui lavastust pole

Jaanus Kulli

  Kahtlemata on Vello Janson üks Baskini teatri tugisambaid, kuid lavastajana nõrk.

 

 

Alan Ayckbourni “Mul tuli idee!”. Tõlkija ja lavastaja Vello Janson, kunstnik Riina Vanhanen. Mängivad Väino Laes, Rita Raave või Inga Proode, Ines Aru, Eva Püssa, Raivo Rüütel, Jüri Karindi või Vello Janson, Raivo Mets, Terje Pennie, Tõnu Kilgas ja Margus Tabor. Vana Baskini Teatri esietendus 25. XI Sütiste Majas (endises Majandusjuhtide Instituudis Sütiste teel).

 

Tegelikult oli päris õõvastav Mustamäel asuvasse Sütiste Maja saali siseneda. Et see nüüd siis ongi Vana Baskini Teater, suure ja kõleda saali ning kitsukese lavaga – kus näitlejad oma garderoobe võivad vaid unes näha. Justkui oldaks ringiga alguse juures tagasi. Sest veerandsada aastat tagasi ei olnud Vanalinnastuudio targemas seisus. Õpetajate Majas Raekoja platsil polnud samuti püünet peaaegu et ollagi, nagu polnud ka garderoobe. Aga ometi oli siis midagi hoopis teisiti.

Juba ammu on sellest teatrist (Vanalinnastuudiost/Vana Baskini Teatrist) kadunud sotsiaalne närv. Kuhu on kadunud kunagise Vanalinnastuudio eestlase palju räägitud frustreeritud ja eneseirooniaga täidetud peen ja sarkastiline huumor, mida Vanalinnastuudio viimastel aastatel asendas põhiliselt vaid paks ja pruuni põrandavärvi sarnane nabaalune nali.

On ääretult kahju, et vanameister ning kunagi laval säranud andekas koomik ja satiirik on oma teatri säilimise nimel pidanud maksma nii kallist hinda ja teatri kunstilise juhina lubanud lavale vaid farsse, mis ehk originaalis ei olegi nii üksüheselt labased ja mõttetud, kuid mis on saanud magedaks ja maotuks Vanalinnastuudio/Vana Baskini Teatri lavastustes. Tundub, et Eino Baskin on kui õllekõrrest haaranud uppuja, kes on nõus ükskõik millise kompromissiga, et vaid nina veel vee peal püsiks. Jah, loomulikult on Vana Baskini Teatril kui erateatril finantsiliselt raske, mistõttu tuleb oma maja  jõududega tuua välja lauskomöödiaid ega saa kutsuda lavastama andekaid koomikunärviga külalislavastajaid ja -näitlejaid. Teatrit koormava rahanappuse eredamaks näiteks on muuhulgas ka “Mul tuli idee!” lavakujundus, kuigi ega pompoossed dekoratsioonid ja uhked kostüümid tähenda alati sisukust, nagu on ka teatrijuht ise möönnud.

 

Teksti ja lavastuse ebakõla

 

Kahtlemata on Vello Janson üks Baskini teatri tugisambaid, kes töötanud Vanalinnastuudios selle asutamisest 1980 aastal ning kus ta on viimastel hooaegadel ka lavastajana kätt proovinud. Kui aga Jansonil ikkagi puudub professionaalne lavastajaoskus (ennekõike siis töö näitlejatega); kui lavalt paistab selgelt välja mentaliteet, et mis siin ikka – küll see isemängiv tükk ise kätte tuleb (aga ei tule ju!); kui näitlejad on kinni stampides, mis neid aastaid tükist tükki kandnud ja kammitsenud ja kokkuvõttes ka laastanud, siis oleks ehk tõesti parem uksed hoopis kinni panna, mitte näidata rahvale sellist isetegevust, nagu seda on “Mul tuli idee!”. Tegelikult ei tahtnud ma siinkohal solvata harrastusnäitlejaid, sest nende professionaalsete oskuste puudumise korvab üldjuhul entusiasm. Paraku ei ole nimetatud lavastus ei naljakas, professionaalne ega ole seal ka kübetki tegemislusti (välja arvatud ehk vaid mõned stseenid Ines Aruga).

Näidendis “Mul tuli idee!” (originaalis “Mitu tonni raha”) hakkab lugu hargnema sellest, et üleni võlgades ning võlausaldajatelt ja advokaatidelt pidevalt ähvarduskirju ja kohtukutseid saaval Aubrey (Raivo Rüütel) ja Louise Allingtonil (Eva Püssa) õnnestub Aubrey venna surmaga ootamatult päranduseks saada suur summa raha. Paraku sellega probleemid ei lahene, vaid vastupidi, siit saab alguse situatsioonikomöödiale nii omane eksituste jada. Mängu kistakse ka Allingtonide teener Sprules (Väino Laes) ja toatüdruk Simpson (Rita Raave või Inga Proode). Ja kui mängus on suured rahad, on mängus ka petised. Ja petiste teisikud.

Kindlasti ei ole see menudramaturgi kõige tugevam näidend. Mitmed traagelniidid stseenide ühenduses või faabula arengus kipuvad liialt nähtavale. Kuid ärgem võtkem siiski ära nendelt põnevust, kes kavatsevad lähiajal Sütiste teele jalutada. Sestap ei saa ära rääkida, millised loogikaapsud häirivad. Samas on ju Ayckbourn siiski osav ja lausa hiilgav situatsioonide looja ning väga vaimukas dialoogimeister. Nii et kuigi lavastaja lubab oma näitlejatel selgelt lati alt läbi joosta (sest kahtlemata on trupi potentsiaal tunduvalt tugevam), kisub suu mõnedki korrad muigele.

Selliste situatsioonikomöödiate puhul, kuhu ritta kuulub ka “Mul tuli idee!”, saavad lavakujunduses lausa märgilise staatuse kõikvõimalikud uksed, mille taha äkki kaotakse ja sealt sama äkiliselt ilmutakse. Seepärast on eriti kahju, et ennekõike teatri tagasihoidlik lavastuse eelarve, mitte teatrilava napid võimalused, ei luba mitmeplaanilisemat ja -tasapindsemat mängu, nagu Ayckbournil ette nähtud. Nii jäävad välja mängimata kõikvõimalikud rõdu-, terrassi- ja aiastseenid, millest omakorda johtub tegevustiku teatud staatilisus ja üheplaanilisus.

 

Õnnetud näitlejad

 

Näitlejatöödest saab ainukesena esile tõsta Louise’i tädi, preili Mullett’d kehastatava Ines Aru, kes oma sebimise, kiiktoolil jalgade kõlgutamise ja kehvast kõrvakuulmisest johtuvate üleküsimistega (tehes seda vaimukalt) suudab mängu veidikenegi elevust tuua. Väino Laesi juhmivõitu ja jubedate bakenbardidega teener Sprules ripsutab tiiba toatüdruk Simpsoniga (Rita Raave või Inga Proode). Proode puhul jääb küll arusaamatuks – ja isegi sellises farsis – mida imeilus noor preili pidevalt ähkivas ja puhkivas Sprules leiab. (Nagu jääb arusaamatuks, miks lavastaja Laesist järjekordselt sellise ohmu mehikese on teinud.) Ning järjekordselt on Raivo Mets advokaat Chestermanina pandud rolli, milles teda varemgi tüütuseni ekspluateeritud – ametniku hall, pedantne ja verevaene kuju. Kahjuks ei suuda millegagi üllatada ka Raivo Rüütli Aubrey, kes tuttavlikku ninnu-nännu intonatsiooniga teksti aeg-ajalt kuuldavale laseb, ega ka Eva Püssa Louise, kes millegipärast pidevalt oma keha väristab. Ning tagatipuks Vello Janson ise, kelle aednik Giles on tige, ainuüksi oma nina ette põrnitsev ning nasaalse ja iriseva häälega vanamees, kellesarnaseid me Jansoni kehastuses varemagi laval korduvalt oleme näinud.

Veidike värskust tõigi kõige enam sellesse stampides kinni näitlejatööde galeriisse ehk Inga Proode, keda ma lihtsalt varem pole teatrilaval trehvanud nägema.

Nii ongi ennekõike kahju näitlejatest, kes niigi kodututena ja põlve peal ennastsalgavalt oma kunsti teevad ja kes vääriksid hoopis süvenenumat, tundlikumat ja mängulisemat lavastajakätt.