Majandusmõtte ajaloost IV

Hardo Pajula

Sarja kahes viimases osas oleme käsitlenud Kreeka ühiskonda kuuendal sajandil eKr tabanud ulatuslikku sotsiaal-majanduslikku kriisi.  Ei ole liialdus väita, et mitmed meie tänaseid institutsioone kujundavad arusaamad on sündinud vastusena tollal Hellase ette tõusnud probleemidele.  Teises osas oli muuhulgas juttu sellest, et kriisieelsed Kreeka linnriigid polnud tegelikult mitte niivõrd riigid kui aristokraatlike majapidamiste nõrgalt seotud ühendused. Aristokraatide rivaliteeti tasakaalustas aga polistevaheline seisuseteadlik ühtsustunne, mis rajanes abielusidemetel ja panhellenistlikel kultuurikontaktidel. “Asjaolu, et keegi oli aristokraat, oli silmnähtavalt palju suurema tähtsusega kui see, et ta oli Aigina, Megara või Ateena elanik,” kirjutab M. T. W. Arnheim oma raamatus “Aristokraatia kreeka ühiskonnas”.

Seitsmendal sajandil alguse saanud muutused seavad senise, võrdlemisi apoliitilise kreeka modus vivendi küsimärgi alla. Laienevast kaubavahetusest tulenev elatustaseme tõus annab uue hoo eliidi võimuvõitlusele ja püüule üksteist rikkusega üle trumbata.  Alates umbes 700 aastast eKr sagenevad Atikal luksuslikud, kadunukese ja selle ürituse jätkajate staatust rõhutavad matusetseremooniad. Šahthaudadest leitud järjest rikkalikumate panuste arheoloogilised jäänused annavad Ryan K. Ballot’i järgi (vt eelmine osa) tunnistust võistlevate rühmituste toretsevast vägikaikaveost. Säärane ressursinõudlik konkurents ei rajanenud aga mitte üksnes regioonidevahelisest kaubavahetusest saadud rikkusel, vaid üha jultunumal maksukogumisel.  Maksumaksja elu tegi eriti kibedaks asjaolu, et tulenevalt ühtse võimuhierarhia puudumisest ei olnud ühelgi aristokraadibandel varastamise monopoli, vaid igaüks tegutses oma parima äranägemise järgi.  Tolleaegne reeglistik, nii palju kui sellest eelöeldu taustal üldse juttu võib olla, rajanes Ballot’i järgi Homerose heroilisel kõlblusskaalal (vt eelmine osa).  Nende eetiliste arusaamade järgi pididki pidevas orjastamishirmus elavad talupojad ja käsitöölised sõltuma ühiskonna tuumiku moodustanud kangelaslikest sõjapealikuist.  Paraku, väidab Ballot, käsitlesid omavahelisest konkurentsist tiivustatud aristokraadid oma alamaid kaitsealuste asemel järjest enam vallutusobjektidena.

Kuuenda sajandi alguseks kujuneb majandustingimuste halvenemise ja eliidi röövelliku maksukogumise pihtide vahele jäänud deemosest esmakordselt iseseisev poliitiline jõud, kelle sobitamine (a)poliitilisse raamistikku kujuneb vähemalt samavõrd keeruliseks kui proletariaadi kaasamine XIX sajandi kapitalistlikku maailmavabariiki.  Kõigepealt muudab arvuka, vaese ja mässumeelse grupi mängutulek eliidi omavahelist jõutasakaalu, sest deemose enda poole võitnud kildkond on võimeline pikaajalise patiseisu lõpuks lahendama.  Nii tõusevadki veriste rahutuste käigus paljudes Kreeka linnriikides sel perioodil võimule lihtrahva toel valitsevad türannid. Nagu eelmises osas juba mainitud, vastavad ateenlased kriisi esitatud nõudmistele Soloni valimisega linna arhondiks.  Selgepilgulise riigimehena mõistis Solon, et tema seadusandlikud ümberkorraldused (vt eelmine osa) saavad olla püsivad ainult siis, kui uued käitumisnormid rajanevad üldiselt omaksvõetud poliitilistel ja religioossetel veendumustel.  Seetõttu asub ta luuletajana toetama oma majanduslik-poliitilisi reforme sihikindla rahvavalgustusliku selgitustööga.

Põhiline majanduslik muutus – väljakasvamine püsimajäämisele suunatud majandamisest suhtelisse küllusesse – on Soloni järgi asendanud lihtsalt vanad probleemid uutega.  Siin toob Solon mängu ühe oma võtmemõistetest: koreseien – tegusõna, mis tähendab nii “rahuldama” kui ka “ääreni täitma”.  Solon väidab, et kuivõrd rikkuse kuhjamisele ei ole seatud loomulikke piire, ei ole lõplik rahuldus ega isutäidetus võimalik.  Ahnuse esimesele sambale ohjeldamatule ihale (koros) lisandub kohe ka teine: hoolimatu vägivald (hubris) õiglase jaotamise põhimõtete suhtes.  “Koros toidab hubris’t alati, kui suur rikkus langeb osaks nendele, kes on meelest ära,” manitseb Solon.  Nii jõuab luuletajast arhont koros’e ja hubris’e lakkamatu ahelani: liigküllus tekitab kõrkust kaaskodanike ning põlgust juba omatava suhtes, ja mõlemad tunded tiivustavad inimest taotlema uusi varanduslikke eesmärke.  Ent olles oma eesmärgi saavutanud, viib ahnus inimese lihtsalt uuele küllastumisastmele ning kogu ring hakkab jälle otsast peale.  Just see psühholoogiline tagasiside selgitavat, miks niigi jõukad ihaldavad suuremat rikkust kahekordse kirega. 

Soloni eetilise süsteemi lähtekohaks on väide, et kõik inimesed on loomult saamahimulised ning kõlbelised ettekirjutused püüavad leevendada selle tõsiasja ühiskondlikke kõrvalmõjusid.  Et ahnus on üldinimlik, siis on nii rikkad kui vaesed koros’e suhtes sama vastuvõtlikud.  Nii ületab Solon ideoloogilise lõhe rikaste ja vaeste vahel, kritiseerib mõlemaid omakasupüüdlikkuses ja küllastamatuses ning pakub siis mõlema grupi kohta kehtiva lahenduse. Soloni järgi tagab riigi korrapärasuse ja mõistlikkuse eunomia (hea valitsemine) ning Ballot rõhutab oma käsitluses eunomia etümoloogilist sidet verbiga eu-nemesthai (hästi jaotama).  Soloni kõlbelises süsteemis on hea valitsemine seega eelkõige olukord, kus on saavutatud õiglane ning erapooletu hüvede jaotamine.  Ta toob hea valitsemise ja õiglase jaotamise mõiste uue enesestmõistetavusega Hesiodose taevalikust sfäärist (vt eelmine osa) otse maapealsesse poliitikasse.  Õige arusaamine poliitilisest olukorrast on uue arhondi sõnutsi ühiskondliku plahvatuse vältimise möödapääsmatu eeltingimus.

Luuletaja Soloni kaaskodanike harimise strateegia seisnes seega ateenlaste enesekuvandi ümbervormimises ja seejärel enesedistsipliini, erapooletuse ja õigluse rõhutamises kõrgeimate poliitiliste väärtustena.  Ühistunde tekitamiseks rõhutab arhont, et kodusõja ja rahutuste tingimustes “tuleb ühiskurjus iga mehe majja, ka õueväravad ei pea seda enam kinni, see hüppab üle kõrgete hekkide ning leiab ta kindlasti ka tema kambri kõige kaugemast nurgast.”  Ühiskondlikud rahutused murravad maha era- ja avalikku sfääri tavaliselt eraldavad müürid ning kuidas ka üksikisik ei püüaks, ei suuda ta kunagi end ümbritsevast ühiskonnast lahus elada.

Mõõdutunde ja õigluse esiplaanile seadnud poliitiline filosoofia muudab põhjapanevalt üksikisiku tegude kõlbelise hindamise taustsüsteemi.  Kui varem sõltus kooskond üksiku heerose kaitsest, siis nüüd nõuab sootsiumi edasikestmine üksikisiku enesepiiramist ja vajaduse korral kodanike piiramist ühiskonna kehtestatud normidega.  Kui heroiline väärtusskaala kirjutas sageli ette oma au edendamise kooskonna arvel, siis Soloni jaoks on üksikisiku edu mõõdupuuks tema võime kaasa aidata oma linnriigi hüveolule. Loomulikult ei saadud sellist administratiivset ega kõlbelist kannapööret teha tagasilöökideta.  Vaevalt kolmkümmend aastat pärast Soloni ümberkorraldusi kehtestas Peisistratos deemose toetusel siiski türannia.  Kuigi türann olevat aastaid kestnud reisilt tagasi pöördunud Soloni suhtes näidanud üles lugupidamist ja säilitanud isegi osa tema kehtestatud seadustest, võib Soloni reforme lühiajalises perspektiivis pidada siiski pigem läbikukkumiseks.  Pikaajalises perspektiivis on aga deemose kaasamisel sisepoliitikasse ning Ateena kollektiivse identiteedi vormimisel kaugeleulatuvad, lõppude-lõpuks Ateena ja Sparta suure vastasseisu ning Peloponnesose sõjaga päädinud tagajärjed.  See polegi nii üllatav.  Kui meie oleme meie, siis tekib ju kohe paratamatult küsimus, kes siis on nemad ja mida nendega peale hakata.