Kollase filmi võsarüütlid

Kaarel Kressa

  Lüngad on täidetud fiktsiooniga, Voitkade lugu on paksu värviga üle võõbatud ja plastpakendisse topitud.

 

 

Režissöör Pekka Lehto tegi sõjameestega dokumängu.

 

Dokumentaalmängufilm “V.O.I.T.K.A. Metsavennad” (”V.O.I.T.K.A. – Metsän veljet”, Soome-Eesti, 2004). Režissöör Pekka Lehto, stsenaarium Pekka Lehto ja Beatrix A. Milburn. Peaosas Ülo, Aivar, Helju ja Kalju Voitka. 84 min, esilinastus Eestis Viljandi folgifestivalil, jookseb kinos Sõprus.

Kui võrrelda Pekka Lehto filmi “V.O.I.T.K.A. Metsavennad” kodumaiste tõsielusarjadega, teeks see võrdlus viimastele liiga. Filmi tutvustuses kõlanud väidetest võib nõustuda vaid sellega, et ekraanil toimuv on kaasahaarav – juba algustiitrite ajal kõlanud laul “Põgene, vaba laps” Erich Kriegeri esituses laskis aimata, et tulemas on midagi vapustavat. Kindel on aga, et sõnapaar “põhjalik dokumentaalfilm” on antud juhul kahekordselt eksitav.

Faktivigu oleks filmist lihtne leida, kuid nende otsimise mõttekus tundub kahtlane. Filmi loojad möönavad, et teoses esineb lavastuslikke elemente. See on tagasihoidlikult öeldud: lüngad on täidetud fiktsiooniga, Voitkade lugu on paksu värviga üle võõbatud ja plastpakendisse topitud. 14 aastat metsas veetnud ja enamasti pisikuritegudega piirdunud vendade saagast oleks saanud teha nii kunstilise kui dokumentaalfilmi. Paraku eelistasid autorid vahepealset varianti, mis oli võimalikest valikutest ilmselt kõige halvem.

 

Tõsielu ja lavastuse pudru

 

Olenemata sellest, kas esialgne ambitsioon teha dokumentaalfilmi nurjus materjali puudusel või rikkus mängufilmi loomise mõtte võimalus Ülo Voitkaga intervjuud teha, läks midagi ilmselget viltu. Filmis võib tõesti kuulda noorema võsarüütli, politseinike, üleaedsete ja sugulaste ütlusi, saame viibida Ülo Voitka kohtuistungil ja Aivar Voitka pulmas, kuid põhjalikuks ega terviklikuks ei saa nende omavahelisel seostamisel tekkivat kuvandit nimetada. Asja teeb hullemaks lavastatud ja dokumentaalkaadrite läbipõimimine, kusjuures igasugune viide selle kohta, kas tegu on stsenaristi mõttelennu või kohapeal filmitud tõsieluga, mõistagi puudub.

Vendi käsitletakse filmis kordamööda Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi süütute ohvrite ja vabadusvõitlejatena (mida nad ei ole), külaullikestena (millega ma nõustuksin) ning võitmatute märulistaaridena. Viimase väite üle võib vaielda. Selge see, et oma vempude läbiviimiseks pidi Voitkadel osavust ning julgust olema. Filmi väheseid tõepoolest õnnestunud stseene oli Ülo Voitka intervjuulõik, kus ta politseinikult Makarovi püstoli äravõtmise kohta märgib, et kindlam on ikka relva enda kui kellegi teise käes pidada. Samas on teada, et pikka aega ei näinudki keegi Voitkade püüdmisega erilist vaeva; ühtlasi võib oletada, et suguvõsa poolt meestele osutatud abi polnud niivõrd marginaalne kui romantikutele meeldiks.

Voitkade pea ümber märtrioreooli maalimine on mõistagi jabur. Näiteks Andres Laasik kuulutab Eesti Päevalehes dramaatiliselt, et “nurkaaetud poisse üritatakse kriminaliseerida”, kirub “miilitsamentaliteediga” politseinikke ning Vene saatkonda ja leiab, et riik oleks pidanud aitama Voitkadel ühiskonda tagasi pöörduda. Piinlik on kõlada paadunud legalistina, kuid tuleb tunnistada, et ma ei mõista, kuidas sellise aitamise õiguslik lahendus oleks pidanud välja nägema. Võtta riigikogus vastu seadus, et Nõukogude armeest kõrvale hoidnud isikud on ka muude kuritegude eest vastutamisest vabastatud? Või oleks selline norm tulnud kehtestada Ülo ja Aivar Voitka kohta eraldi? Tõsi on ka see, et filmisaalis naljakana paistev ei ole seda tingimata tõsielus ning tundide kaupa relvatoru ees (kuigi ehk mitte poolalasti ja kott peas, nagu filmis näha võib) seisma pidanud inimesed peaksid saama loota, et riik sellise situatsiooni kordumist vältida püüab. Võttes arvesse tõika, et ükski inimene ei saanud viga ega surma isegi vahistamisepisoodis, kus Voitkad relvastatud vastupanu osutasid, lõppes kogu lugu äärmiselt õnnelikult – mis annabki alust vändata säärase tonaalsusega filme, nagu kõnealune teos. Ja politseiasutusi võib süüdistada pigem ametialases laiskuses ja kuritegudele läbi sõrmedele vaatamises kui ülemäärases jõu kasutamises. Sama võib öelda ka kohtuotsuse kohta. 

 

Kollase filmi sõrgade vahel

 

Sarnaselt meie ESTO TVga lasevad “V.O.I.T.K.A” autorid tõsiusklikel inimestel end ise lolliks teha: Alfred Käärmani loeng NKVD palgatud suguhaigetest prostituutidest, millele noorem Voitka innukalt kaasa noogutab, mõjub tõepoolest naeruväärselt, nagu ka Ülo Voitka toetuseks kohtumaja ette kogunenud miitingulised. Vahe on aga selles, et estoteeveelased pilkavad ainult tugevaid ja tähtsust täis tegelasi, üritades iroonia ja groteski kaudu ühiskondlikku sõnumit edastada. Pekka Lehto valis argpükslikult ohvriteks endast nõrgemad, need, kes ei tea, mis on kollane filmindus ega oska ennast selle eest kaitsta. Argument, et raha sai ju pakutud, mõjub eetiliselt sama veenvana kui vägistaja kohtuprotsessil esitatud eneseõigustus.

Filmi tegijad ei pea küll ilmselt kartma, et keegi nad kohtusse kaebab. “Kui keegi keeldus intervjuust, tegime oma töö ikka ära,” selgitas filmi Eesti-poolne koordinaator Juhani Tamminen intervjuus ajalehele Nädal ning kirjeldas seejärel, kuidas ta vaimselt haiget inimest salaja lindistas ja filmis. Võib kujutleda, millist uhkust filmimehed oma nutikuse üle tunnevad.