Ladina keele roll pole Euroopast kuhugi kadunud

Ivo Volt

Klaus Adomeit, Merike Ristikivi, Hesi Siimets-Gross. Ladina-eesti õigussõnastik. Toimetanud Peeter Kask. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2005. 263 lk. Käesoleva sõnastiku autoreiks on kaks ladina keele huvidega õigusteadlast ning üks juurahuvidega klassikaline filoloog (seejuures juristidele mõeldud ladina keele õpiku autor), mis tundub olevat ideaalne kombinatsioon, võimaldades täpsust nii keele kui erialaterminoloogia osas. Tegemist on tänuväärt rahvusvahelise koostööga: Eesti autorid on raamatu aluseks võtnud Berliini Freie Universität’i õigusteooria professori Klaus Adomeiti väljendikogumiku (502 väljendit), ent ei ole seda pelgalt tõlkinud, vaid on u 85% ulatuses täiendanud, lähtudes seejuures mitte ainult erinevaist ladina õigusterminite leksikonidest ja õigusajaloo käsitlustest (kokku 8 keeles), vaid ka eelnevast uurimistööst, mille käigus vaadeldi ladinakeelsete väljendite esinemist Eesti õiguskirjanduses, eelkõige ajakirjas Juridica.

Raamatul on mitu väärtust: esiteks vähendab see juuratekstidega tegeleva inimese ajakulu, võimaldades mingi väljendi (või lühendi) tähenduse teadasaamiseks või täpsustamiseks pöörduda ühe – ja seejuures emakeelse – allika poole. Teiseks aitab see vältida keeleliselt absurdsete vormide ja fraaside esinemist õigustekstides, mille põhjuseks on puudulikud teadmised ladina keele struktuurist ja grammatikast. Kolmandaks võtab sõnastik arvesse suulise kõne puhul tekkivaid probleeme: kõikide väljendite juurde, mida hääldatakse kirjapildist erinevalt, on märgitud hääldus, sh rõhk (järgitud on traditsioonilist ladina keele hääldust).

Erinevalt analoogidest teistes euroopa keeltes on siin vähem tähelepanu pööratud ajaloolisele küljele ning rohkem praegu käibel olevale ning uuele terminoloogiale (sh Euroopa Liidu õigus). Ühelt poolt tekitab see küsimusi: kas ajaloolise terminoloogia valikuline esitamine ei maksa liialt lõivu pragmaatilisele suunitlusele? Teisalt näitab keskendumine tänapäevale, et ladina keelel on oluline roll uue Euroopa õigusterminoloogia moodustamisel ja ühtlustamisel. Ehk on ka see üks põhjustest, miks Eesti õigusteadlaste hulgast ei ole viimastel aastatel kostnud säärast rahulolematust ladina keele kui rahvusvahelise terminoloogia keele suhtes nagu mõnede meditsiiniteadlaste sulest. Osale ladina terminitele vastete lisamine ka teistes olulisemates õigusterminoloogia keeltes oleks sõnastiku väärtust veelgi tõstnud. Tahan loota, et lisaks teistele praktilistele väljunditele on ladina-eesti õigussõnastikul oma koht ka Eesti õigusteadlaste (inglise) umbkeelsuse vastu võitlemise kontekstis (Jaan Sootak, Sirp 11. XI).

Sõnastiku koostamine on alati väga suur töö, mis nõuab erilist tähenärimist ning mitmekordset materjali (ja enese) kontrollimist. Vaid ajaproov ja mitmed parandatud uustrükid lubavad saavutada ideaalilähedase tulemuse. Selles valguses tuleb õigussõnastiku koostajaid ja toimetajat tunnustada väga hoolsa töö eest. Loomulikult ei ole väiksemaid eksimusi suudetud kõikjal vältida, ent üldpilti see ei riku. Ladina keele koha pealt võib täheldada mõningaid vajakajäämisi häälduse ja rõhu märkimisel, mida siin ükshaaval üles lugema hakata ei ole mõtet. Pisut siiski: mõne sõna puhul on eksitud rõhu märkimisega (nt innocens, omnimodus, mille puhul rõhk on tagant kolmandal, mitte teisel silbil, või facultas, kus asi on vastupidi)1 või vokaali pikkuse tähistamisega (nt aedilicia, kus teine i on lühike); vokaalide eri silpidesse kuulumine häälduses mitmel juhul ei kajastu (nt negotii, socii, mille puhul võiks häälduses olla […ii] asemel […i-i]). Mõnel korral on sõnastikku sattunud väljendi vähem kasutatud kuju (nt argumentum a simile, harilikum oleks a simili). Sõnastikele igiomane probleem on viitamine puuduvale märksõnale, mida leiab ka siin (adprisio).

1Näiteks toodud sõnad ei esine enamasti eraldi märksõnadena, vaid mõne väljendi koosseisus.