Riigivalitsemise raske ning suur kunst

Amar Annus

Ilmselt arvab Lauri Vahtre, et kui hästi makstud poliitikuid oleks rohkem, poleks ülikoole vajagi. On kummaline, mille eest ja mille nimel võitleb ja võtab Sirbi veergudel viimasel ajal nii sageli sõna Lauri Vahtre. Tema ajakirjanduslik epopöa, mis kannab pealkirja „Hea vaim ja paha võim” sai alguse avalikkuse protestist kavandatava Vabadussõja monumendi vastu. Lauri Vahtre on selle monumendi pooldaja. Ilmselt mitte juhuslikult, sest tema erakonnakaaslane Jaak Aaviksoo on valitsuskoalitsiooni poolt otseselt vastutavaks tehtud mainitud monumendi tähtajaks valmimise eest. Oma artiklite seerias arutleb Vahtre väga palju muudegi teemade üle ning tema kirjutistest kumab läbi äärmiselt intelligentne veendumus, et „olukorras, kus maailm on muutunud keeruliseks ja kus infohulk on kasvanud meeletuks” on riigivalitsemine väga raske ning suur kunst. Siiski jõuab ta oma näidete ja vihjete varal ikka ja jälle tagasi mainitud monumendi teema juurde. Lugedes tekib küsimus, miks on vaja oma lihtsa seisukoha esitamiseks nii palju sõnavahtu tekitada. Vahtre parteilist kuuluvust arvesse võttes ei ole raske ära arvata, et siin kõneleb ustav parteisõdur, kes oma intellektuaalsete kalduvuste tõttu on nomenklatuurilt saanud raske ülesande ideoloogiatöö ja probleemsete inimeste veenmine oma õlule võtta.

Vahtre võtab niisiis oma parteilist ülesannet tõsiselt ja tema seisukohavõtte iseloomustab vana hea ja äraproovitud demagoogiline trikk: minu vastased väidavad küll nii, aga mina vaatan neid asju palju „laiemalt” ehk „komplekssemalt”. Nõnda on Vahtre argumentidele omane äärmiselt avar vaatenurk, nõnda et lõpuks on juttu kõigest ja mitte millestki, jutul puudub igasugune tuum. Mainitakse Hegelit, „kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu”, Goethet, kes pidas „võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu”. Mõistagi räägib Vahtre siin võimuesindajana, kes kardab, et loomeinimeste puhul võib „parlamendi mustamine” osutuda ajakirjanduse kaasabil „vägagi edukaks”. Kas pole siin tegemist äärmuseni rafineeritud konspiratsiooniteooriaga? Võrreldes võimu teostamist Goethe eeskujul viiulimänguga, visandab Vahtre poeetiliselt: „Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega”. Kääksutamise näiteks toob Vahtre nõukogude võimu, kuid tema vastased võiksid sama hästi kääksutamise näiteks tuua Vabadussõja võidusamba võidukavandi valimise ja Vabaduse väljakule püstitamise meetodid. Viimase vastaseid iseloomustab Vahtre kui mässajaid, kes mässavad lihtsalt moe pärast, sellepärast, et „kes ei mässa, see keedetakse seebiks”. Sama näite toob ta sallivuse pseudokultuse vastu: „kes kohe sallima ei hakka, see keedetakse seebiks”. Ühesõnaga kõik, kes mässavad ja mässajaid sallivad, teevad seda ainult sellepärast, et järgida „kategoorilist nõuet” olla vastu konformistlikule ja sallimatule enamusele ehk „karjale”, ning ka selleks, et õõnestada parempoolset „parlamenti”, sest ülikoolides ja loomeühendustes „on vasakpoolsus sisuliselt kohustuslik ja mõistet „parempoolne intellektuaal” ei tunnistata”. On möödapääsmatu tunnistada, et Vahtre jutt kisub sisutuks ja lamedaks. Võib ju arvata, et 20aastane kunstitudeng seab oma elu ja mõtlemist ette antud mallide järgi ilma sügavamalt nende üle juurdlemata, aga kuidas võib nõnda väita mõne täiskasvanud inimese nagu Leonhard Lapin ja Krista Kodres kohta, kes pealegi on ülikooli õppejõud.

Vahtre küsib: „Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad – esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt”. Tõepoolest, nagu Vahtre hästi taipab, on loomeinimeste sambaprotesti eesmärk kehtiva koalitsiooni võim hävitada, mis nende käes teatavasti on käkitegu. Vahtre kardab järgmise musta stsenaariumi teokssaamist: pole sammast – pole võimu – pole mässu objekti – pole leiba. Kui tõsisemalt rääkida, siis tõepoolest varitseb Eestis arusaamatuks jäämise oht, millest avaliku sektori töötajad majanduskriisi tingimustes elama hakkavad, sest õhukeseks kulutatud riik ei suuda juba praegu toita ega finantseerida ülikoolide õppejõude ja muid „mässavaid loomeinimesi”. Nõnda ongi võimu teostajad abivalmilt võtnud nende töö üle, kirjutades ajalooraamatuid ja püstitades väidetavalt kunstiküpseid sambaid linnaruumi.

Probleem on hoopis teist laadi kui Vahtre seda näha soovib. Viimase KesKusi veergudel kaebab Mart Laar, et eesti ajaloolased ei ole suutnud kirjutada Pätsi ja Laidoneri adekvaatset elulugu, mistõttu peab eestlane masohhistlikult lugema Turtola-taoliste Soome ajaloolaste vastavate teoste tõlkeid (lk 8). Vabandage, Soomes on akadeemiline ajaloodistsipliin siiski avalikult tunnustatud prioriteet, mis mingil määral kajastub ka ülikoolidele jaotatavas riiklikus teadusrahas. Soomes ei sunnita ülikoolide õppejõude palgaraha puuduse tõttu pagulusse minema ning ka Helsingi Senaatin tori’le ei püstitataks ühtki ausammast üleöö ega uisapäisa. Näiteks ka siinse kirjutise autor oli kahe eestikeelse ajalooliste allikate antoloogia koostamise ajal Soome riigi tänulike rahasaajate hulgas, kord stipendiaadi ja kord palgalisena. Ilmselt arvavad nii Laar kui Vahtre, et kui hästi makstud poliitikuid oleks rohkem, poleks ülikoole vajagi.

Vahtre parteiliselt inspireeritud sõnavahtu ei saa tõsiselt võtta. Selles puudub sisu, on ainult vihjed globaalselt ja alateadvuslikult inspireeritud loomeinimeste mässu konspiratsiooni kohta. Inimeselt ei saa ilmselt üht konspiratsiooniteooriat ära võtta, ilma et midagi asemele pakutaks. Mulle tundub, et Lihula sambast peale on Eesti poliitilise eliidi tuumik järjekindlalt tantsinud idanaabri kääksuva viiuli järgi, ehitatav Võidusammas on ainult uuele ringile minek. Nagu nähtub ajaloos korduvalt kinnitust saanud konspiratsiooniteooriast, on Eesti iseseisvus ainult üks poliitilis-majanduslik kalkulatsioon, mille arvutavad kokku selle riigi rahvaesindajad. Nõnda nagu Pätsi ja Laidoneri arvutused osutusid ekslikuks olevaks, võivad valeks osutuda ka edaspidised. Kas sellele tähelepanu juhtimine on liiast? Vahtre stampmõtlemisest koormatud süüdistused kõigi maailma ülikoolide ja loomeinimeste vastu on asjakohatud, lühinägelikud ja kantud poliitilise eliidi mania grandiosa’st.