Jälg skulptuurilukku

Reet Varblane

Tänapäeva skulptuur vajab isiklikku ruumi.

Terje Ojaver. Avatud monument. 2005. Tõnu Smidt

Kujurite ühenduse aastanäitus “Jälg” Tartu Kunstimajas, botaanikaaias ning renoveeritud linnamüüril  17. XI – 11. XII

 

Skulptuur on viimasel ajal hulganisti kõneainet pakkunud: küll on arutatud monumentide tähenduse, tähendusetuse ja eelkõige olematuse üle. Kuid ka skulptorite kaduvväike järelkasv on sedavõrd muret tekitanud, et sotsiaalse närviga kunstnik Marco Laimre ei pidanud paljuks oma viimasel isiknäitusel selleteemalise  installatsiooniga välja tulla. Kuigi ei saa öelda, et skulptuur (ruumiline objekt, installatsioon) ainult murelapsena tähelepanu keskmes oleks: Kumu avanäitus “Skaalanihe” on pühendatud skulptuurile.

Viimaseid päevi Tartu Kunstimajas vaadata skulptorite aastanäitusest saab kõnelda pigem positiivselt kui negatiivselt. Kuraator skulptor Eneken  Maripuu (lõpetanud EKA 2002. aastal) tõestab vägagi edukalt, et kunstiakadeemia lõpetanud noorte skulptorite kadumine pole sugugi paratamatu, tuleb osata vaid otsida ning kunsti tagasi tuua. Nii on tuntud skulptorite kõrval väljas Anne Rudanovsky (lõpetanud EKA 1990. aastal), Marju Vaheri (2004), Indrek Kösteri (2005), Iris Jurma (2002) ning praeguste tudengite Eleriin Ello, Marianne Jõe, Riho Kalli ja Flo Kasearu tööd. Tudengite (aga ka n-ö valmiskunstnike) puhul polegi oluline, kas nad on spetsialiseerunud maalile, graafikale, skulptuurile või veel millelegi muule; oluline on, et nad tahavad vaatajat kõnetada kolmemõõdulise objekti (või ruumi) kaudu ning et nad saavad sellega ka hakkama.

Aktiva poole peale kuulub ka väljapaneku kontsept “Jälg”: see ei piira kunstnikku liialt ning pakub töödele (kunstnikele) hea dialoogivõimaluse. Skulptuur kui millegi jälg; skulptuur, mis jätab jälje; mälujälg…

Kahjuks kuulub ekspositsioonikoht  nelja väikese ruumiga, kui I korruse galerii ka juurde arvata, Tartu Kunstimaja passiva poole peale: kui seal sai (ja saab ka praegu) traditsioonilist skulptuuri (postamentidel päid ning vähemaid figuure) edukalt eksponeerida,  nii et igaühe ümber jäi õhku ja vaatamisruumi, siis isiklikku ruumi nõudvad installatiivsed tööd vajavad miskit muud. Iseäranis, kui on tegemist samasugust formaati, esteetikat ning hoiakut ühendava näitusega. Kui installatsioon sai endale oma ruumi nagu Mare Mikoffi “Okkaline ruum” või Anne Rudanovsky (koos Jevgeni Berezovsky ja Sirli Põllumäega) heliinstallatsioon “Seisund” või kui jätkus omaruumi nagu I korruse galeriis, oli kõik korras. Aili Vahtrapuu “Viimane päev kunsti”, Jüri Ojaveri kevadel Tallinna Kunstihoones väljas olnud objekti videoversioon “Vahel kaob ära” ning Margus Kadariku “Elutöö mälestuseks (J. Guillotine (1738 – 1814)” panid mõtlema  “jälje” etappide, jälje kui tulemuse, jälje kui protsessi (alguse, kulgemise) peale. See pole isegi etteheide kujundaja Urmas Luurele, see on paratamatu tõsiasi, sest praegune kunst on ruumi suhtes tundlikum ja nõudlikum. Ning see on ka aastanäituse laialivalguva formaadi küsimus või õigemini aastanäituse formaadi sobimatus kuraatori-väljapanekuga. Kontseptsiooninäitusel oleks kuraator Eneken Maripuu võinud vabalt otsustada, kui palju ja just milliseid kunstnikke ta vajab, et oma ideele katet saada. Praegu pidi ta tahes-tahtmata kompromisse tegema, mis ei tulnud kasuks ei eksponeeritud töödele ega ka kontseptsiooni esitusele.

Tõeliselt õnnestunud on botaanikaaia ning selle lähedusse jääva renoveeritud linnaruumi ekspositsioon. Botaanikaaed on pakkunud ja loodetavasti pakub ka tulevikus nii tähenduslikult kui ruumiliselt palju võimalusi. Paul Rodgersi 1998. aasta varasügisene kuraatoriprojekt “Maised ihad” Tallinna botaanikaaias on siiani erksalt meeles. Praegune, hilissügisene raagus puude ja põõsastega intiimsem, kuid põneva struktuuriga Tartu botaanikaaed lõi seal eksponeeritud installatsioonidele delikaatse, kuid tähenduslikult selge tausta; seda enam, et konteksti kuuluvad ka Anton Starkopfi graniidist pargiskulptuurid. Nii tekkis seal sild loomuliku ja kultiveeritud looduse, traditsioonilise skulptuuri ning skulptori tänase kõnetuse vahel. Nauditava atmosfääri lõi ka väga tõsiste, lausa eksistentsiaalsete märkide (Anu Põdra õhkõrnale lumekihile jälge jättev ader) vaheldumine absurdimaiguliste objektidega (Toomas Miku uks, mille silt “Ärge koputage, seal pole kedagi” ning nimetus “Vaikelu koputusega” tekitasid omavahel nihestatud dialoogi). Ka Flo Kasearu “Püha õhtusöömaaja” üksildane laud hüljatud laubes tekitas mõrumagusa nostalgiatunde ning astus dialoogi Jüri Ojaveri sarkastilise “Pommi ja linnaga” ja miks mitte ka Ekke Välja kiigega, kui vaid mõned tööd nimetada.

Terje Ojaveri Laidoneri monumendi kipsjäljendi fragmendid iidsel linnamüüril on märk loomingulisest protsessist (mida rõhutas ka neile proijtseeritud videodokumentatsioon) ja samas ka selle protsessi dekonstruktsioon ja ajaloolise suurkuju kõrvalejäetud jälg. Nii et jälje jälje jälg.