Metateatraalne meelelahutus

Rait Avestik

Risto Kübar näitab Adolf Rühkat. Teet Malsroos

Andrus Kivirähk, “Adolf Rühka lühikene elu”. Lavastaja, muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Risto Kübar, Lembit Ulfsak, Mirtel Pohla, Taavi Teplenkov, Ülle Kaljuste, Martin Veinmann, Tõnu Aav, Külli Reinumägi, Elina Reinold, Aleksander Eelmaa, Ivo Uukkivi. Esietendus Draamateatri väikses saalis 4. XII.

Eesti teatri biograafiline leksikon annab teada, et Adolf Rühka (1878 – 1901) oli teatritegelane ja kirjamees, töötas Otepääl kohtukirjutajana ja August Wiera juures Vanemuises dramaturgi ja tõlkijana. Kirjutas esimese eesti lavakunstikäsiraamatu “Lühike näitemängu õpetus” (ilmus 1904) ning näidendid “Vanaaegsed mälestused” (1908), “Priiuse varemetel” (1908) ja “Kalev ja Linda” (käsikirjas). Ka propageeris ta Postimehes näitekunsti. On kahtlane, kas temast üldse fotosidki tehtud-säilinud on. Kui näidend üürikeselt elanud teatrihuvilisest jätaks vahest üsna ükskõikseks (meie teatris on märksa põnevamaid persoone, keda lavale tagasi tuua), siis Eesti teatri aasta hakul läheb kaubaks (teatriks) selletaoline asi (liigagi) enesestmõistetavalt. Silmatorkavalt lühike elu ja näitlemisõpiku kirjutamine võisid olla need peamised põhjused, miks Rühka Andrus Kivirähka köitis. (Kui see polnud just konkreetne tellimus?) Tegemist on siiski teatriloolise fiktsiooniga, mis on üpris tuntavalt ka kirjutaja nägu. Nii teemat, isikuid ning autorit silmas pidades võiks arvata, et siin on nutt ja naer balansis. Teoreetiliselt on ja see on ka sügavalt maitse asi, aga katarsist läbi naeru ega nutu ei paku tekst ega lavastuski. See ei vähenda aga selle teatritüki elujõulisust. Samas on vaikimisi selge, et niipea, kui miski või keegi tuuakse teatriajaloost tänasesse teatrisse – olgu näidendi kirjutajaks kes tahes –, saab tegemist olema jandiga. Sel korral ka üldiselt nii, aga on ka rohkemat, midagi sümpaatset.  

Huvitavamaks teeb loo metatasand. Eelkõige avaldub see lavastuses. Sellega on aga omamoodi segased lood. Mingil hetkel tajub etendusel seda teatris paraku harva nähtust või tunnet, et näitlejad mängivad näitlejaid, kes näitlevad. Ja kohati see ka toimis. Ma ei pea siin silmas seda, kui publikule demonstreeriti näitlemist à la Wiera aegadel. Pisut kõhklust (vaatajas) tekitas eelkõige mängimine eri võtmes. Kui Rühka (Risto Kübar) ajab teistega teatri- ja muid “lõbusamaid” asju (Rühka jaoks ei olnud teater lõbu, vaid tõsine ja hingemattev töö), siis rõhutavad näitlejad rohkem näidendi “vanaaegsemat” keelt ning ajastutruumat üldist olekut, mis täna ilmselgelt koomiline paistab. Sestap ei saanudki aru, kas näiteks Lembit Ulfsak härra Seebaldina ja Martin Veinmann August Wierana pidid selles tükis nii mängima või (paraku) mängisidki nii. Kui aga näitlejad esitavad stseene Adolfi ja tema armastatu Elsa (Mirtel Pohla) traagikast, siis toimub see kõik ka kõige paremate tänapäeval aktsepteeritud näitlemisvõtete järgi. Mirtel Pohla Seebaldi tütrena sooritaski vahest ühe selle tüki huvitavama, üdini haiglase ja nagu “laksu all” noore naise rolli. Kahtlemata on teatrikunstitudeng Risto Kübar saanud hakkama olulise tööga (arvestades, et ta on alles  näitlejatee stardipakul). Valida väheste kogemustega tudeng mängima väheste teatrikogemustega Rühkat oli õnnestunud mõte. See pole etteheitena mõeldud, aga Kübar mõjus ikkagi “päris” näitleja kõrval nii, nagu võis Rühka mõjuda tolleaegse “päris” näitleja kõrval. Võib ainult ette kujutada, kuidas kõik oleks välja paistnud siis, kui lavastaja oleks lavastanud “Adolf Rühka lühikese elu” nii, nagu Rühka ise oleks seal mänginud.

Ingomar Vihmari üsna pretensioonitu lavastuse metaolemust toetas kohati hästi Kiviräha tekst, mis oli Rühkale suhu pandud. Rühka ütleb, et ega teatrit raha pärast ei tehta ja ärgu nimetatagu teatrites mängivaid inimesi toladeks, vaid näitekunstnikeks! Rühka on kindel, et teater on kunstitempel ja näitemängud peavad meile eeskuju andma! Peavad seda näitama, kuidas oleks parem ja õigem elada! Inimene, kes teatrist välja tuleb, peaks olema saanud tubli õppetunni selle kohta, et voorused alati võidule pääsevad – siis on tal kergem elada ja ausaks jääda.

Eks teab vaataja ja näitaja isegi, kuidas, keda ja kui palju peaksid tänases kontekstis need laused eelkõige puudutama. Olukord on üldiselt ju üsna kontrolli all. Rühka romantilist õhkamist võib võtta ka kui näitekirjaniku eneseirooniat või mingit veel salajasemat unistust. Lavastuse rõhuasetus polnud muidugi teatrikriitiline, silmas oli peetud ikkagi “lambad terved, hundid enam-vähem söönud” teatriõhtut.

Tähelepanelikuks vaatajaks sundis mingi nihestatus, mis lavastusse oli tehtud või oli see sellesse imbunud. Paremad sellekohased näited ongi eespool mainitud näitlejatööd. Kübara ja Pohla mõningased käitumised on heas mõttes ebaloogilised, mis sunnivad tervikut vaatama (õnneks) teise nurga alt. Ka muusikalise kujunduse (Ingomar Vihmar) ning kunstnikutöö (Pille Jänes) eklektilisus soodustas nihestatuse mõju, kuid kuna ilmselgelt polnud lavastajal kontseptsiooniks mingi müstiline nihestatus, siis tugeva terviku tekkimiseks jäi kõigest vähemalt paar millimeetrit puudu. Viisakalt tehtud lavastuse paar puuduvat millimeetrit oleks täitnud konkreetsem lavastajakontseptsioon.