Valmis asjad on tüütud

J?n Rooste

  Luuletaja, intellektuaal ja kirjanduskriitik  HASSO KRULL räägib mütoloogiast, kirjandusest, töötamisest ja maailmast.

 

Foto: Piia Ruber

 

Esmalt, palju õnne Balti Assamblee kirjandusauhinna võitmise puhul. Mida see sulle tähendab? Oled tegelikult üsna tagasihoidlik ja mittematerialistlik inimene. Kas selline auhind sind üldse niiväga puudutabki?

Ei, mulle see tegelikult väga meeldis, et ta niiviisi “kobatas”. Ma olen ise kunagi seal žüriis olnud ja tean, et see on väga palju juhuse asi ka…

Poliitiline mäng ka?

Seda vähem. Algse projekti järgi ta pidanuks olema poliitiline mäng ka, aga meil ju pole ühist emakeelt. Ta on rohkem sümboolne mäng, poliitikat on väga vähe. Just nende arusaamisraskuste tõttu on küllalt keeruline neid otsuseid seal teha. Aga et ta just nii läks, see mind muidugi rõõmustas. Kohe südamest, mul on hea meel!

“Meeter ja Demeeter” on eepilist mõõtu tekst, mitte luulekogu, nagu pressiteadetes väideti, vaid pigem poeem või eepos. Mis on selle saamise tagamaad, miks sa tundsid vajadust uue eepilise teksti järele?

Üks asi on see, et ma olin oma kirjutamises jõudnud selleni, et tahtsin rohkem mingit narratiivset ainest. Tegelikult on eesti luule sellest ajast peale, kui meil see kirjakeelne luule on, suhteliselt kaugele hoidnud pikkadest narratiividest, välja arvata siis need mõned eeposed. Neid on ka muidugi omajagu. Ja siis sellised Jakob Tamme valmid jne. Aga see pole väga sügav traditsioon. Värssnäidendeid eriti palju pole… Siis ma mõtlesin, kuidas seda hakata omandama. Üks võimalus oleks olnud teha midagi sellist, nagu Ameerikas on isikueeposed. Üks mees hakkab kirjutama oma elust. Juba mitmel on sellised, “Songs on Myself”.  Ezra Pound tegi seda… tal oli muidugi selline kaootiline elu, mida ta ette ei näinud, aga see tegigi asja huvitavaks. Pärast seda on neid terve rida, tuleb üle kümne kokku. Vahepeal ma mõtlesin, kas mitte midagi taolist teha, aga see mõte ei olnud päris see. Mulle tundus, et eesti luulesse ei ole praegu seda vaja – hakata iseendast pikalt, aastakümneid järjest jorutama. See on vaev ka. Selleks peab võib-olla olema mingi väga suur kiindumus oma isikusse, mida mul jällegi pole.

Siis ma mõtlesin, et kuskil 1990ndatel tekkis niisugune mulje, et eesti rahvuslik projekt küpses omas mahlas. Okupatsioon tekitas säärase olukorra, kus sai olla sissepoole suunatud, kultuurisüsteem oli mingis mõttes väga introvertne. 1990ndail see mudel purunes, kõik läks lahti, kohutavalt ekstravertseks. Aga sellega kadus ära ka mingi telg, selline triiv.

Ma lihtsustan nüüd seda asja. Kui vaadata tagasi ärkamisaega, sinna, kui seda esimest modernset telge loodi, sest sellal modernset telge eesti kultuuril polnud – polnud vajagi –, hoopis paremini sai ilma. XIX sajandi lõpul oli äkki vaja leida telg, millel liikuda säärases modernses maailmas, rahvusriikide seas ja tööstuslikus ühiskonnas. Too XIX sajandi laud on kuidagi tühjaks saanud; rahvuslik asi, mis oli Jakobsonil ja Kreutzwaldil, mis oli väga kõva sõna siis, väga võimas – sellest tuli väga häid impulsse meie viimase revolutsiooni ajal, kauge kaarega küll. Laulvat revolutsiooni ei tohi alahinnata. Pärast seda oli küll selge, et niisugune jutustus on muutunud ajalooliseks. Siis mul tekkis tung võtta üles midagi jutustavat ja eepilist. Ma panin selle kohe algusesse kirja, et tegu on eeposega. Ei olnud üldse kindel, et ma selle ka alles jätan. Pärast jätsin ta rohkem väljakutse pärast. Kahtlesin kõvasti, aga ta loob tolle ärkamisaegse kultuurikontekstiga mingi säärase ebamäärase kontakti. Üritada teha midagi sellist, nagu tollal tehti, aga niimoodi, nagu 1990ndate kontekst eeldas – täiesti väljapoole. Korjata igalt poolt mujalt maailmast, vaadata, mis meile kokku saab. Tekitada selline liikumine, mis ei kiirga mitte seestpoolt väljapoole, vaid väljastpoolt sissepoole, tuua kõik siia. See oli see eksperiment.

Sul on sääl väga palju mütoloogilisi sugemeid, eri rahvaste lugude motiive. Su erihuviks on Vembuvana lood, Winnepago indiaanlaste pärimus. Kuidas nendega tegelemine alguse sai ja kuidas see sinu looga haagib?

Kuidagi ei saa sellist ühte algust kätte. Aga siis, kui lapsed olid väiksed, üks kümme-viisteist aastat tagasi, siis ma lugesin ette igasuguseid muu maailma, Ameerika rahvaste, tšuktšide muinasjutte jne. Need läksid kõige paremini peale. Siis mul tekkis tunne, et on selliseid traditsioone, millest ma pole üldse osa saanudki. Midagi oli nagu puudu. Kui lastele ette lugeda, siis on sel hariv funktsioon, lastele ja endale. Sa pead üht lugu lugema mitmeid kordi ja see tungib pealuu sisse, hakkad ebateadlikult selle üle mõtlema, ta tuleb tagasi. Tähendused tulevad välja. Nagu suulisel pärimusel see asi käib: on mingid lood, mida kogu aeg jutustatakse, pikkamööda, protsessi käigus tuleb nende tähendus üha enam välja.

Teine asi on see, et trickster’i lood, kogu see mütoloogia on hakanud levima Ameerika antropoloogiast. Aga Ameerika kultuur on ju, 1990ndaist eriti, see põhiline mõjuväli, kus eesti vaim ka liigub. Ta on hästi tugev. Enamasti tuleb sealt kahjuks rumalusi ja jama. Midagi pole parata. Aga seal on ka väga olulist. Ma püüdsin leida peavoolutagust pidepunkti, millesse haakuda, et saaks leida, selja tagant haagiga kinni võtta ja välja tõmmata midagi, mis end tavaliselt hõlpsasti kätte ei anna.

Kuskil viis aastat tagasi hakkasin ma eepost “Meeter ja Demeeter” kirjutama – ma ei ole ühegi tekstiga varem nii kaua tegelenud, minu jaoks see, et ma kolm aastat kirjutan ühte luuletust, on suhteliselt suur ettevõtmine. Ma olen üsna püsimatu ja raske on tagasi tulla. Nüüd kuidagi õnnestus. See oli tänu sellele, et õnnestus leida need kaks suurt asja, mis on minust nii palju üle, et ma tundsin ja tunnen tänini ennast nende kõrval väga väikesena. Nimelt veeuputuse ja loomise lugu. See, mis ma lõpuks tegin, on üks väike vinjett suurele teemale, mis on kõikides mütoloogiates. Loomiseta ei saa kuskil läbi. Ja enam-vähem igal pool, kus piiblimüüdid pole seda välja tõrjunud, on mingid veeuputuse lood ka. Isegi meil on arvatavasti olnud mingid omad lood.

Ma tulin selle juurde tagasi – veeuputuse mõte, niimoodi isiklikult, on suurpuhastus. Tänapäeva kultuur töötab nii, et kõigil on kogu aeg üleküllastus, kohutavalt palju on mingit prahti, ka materiaalset. See prügimajandus on ju tohutult suur. Ja siis on sellist verbaalset ja psüühilist prügi. Sa oled kogu aeg seda täis. Inimesed keeravad end täiesti sõlme, et sellest lahti saada. Aga ei saa. Mingi antidepressandiga, mingi narkootikumiga – kuidagi moodi ei õnnestu. Siis keskendusin lihtsalt puhastumise teema peale. Suurt veeuputust on alati kujutatud nii, et see on kogu maailma puhastamine. Kui maailm on ummikusse jõudnud, ei jää jumalatel muud midagi üle, nad peavad midagi ette võtma. Kui tuleks suur tuli, siis see hävitaks maailma. Aga vesi on selline, et ta küll hävitab maailma, aga kõik elu allikad jäävad alles. Kui vesi vajub alla, võib kõik otsast alata – puhta ja värskena. Sealt tuleb ka loomise teema. Loomine ja veeuputus on omavahel seotud. Kui sa saad puhastuse tehtud, saad midagi uuesti luua.  Minu jaoks on see Eesti teema.

Kas see on kuidagi õhus Eesti ja maailma jaoks ka praegu?

Vist maailma jaoks ka. See on ikka nii, et meedia vahendab ainult mingit kitsast lõiku sellest, mis üle planeedi toimub. Kui me loeme näiteks India ajalehti, rääkimata kuskil Aafrikas või Hiinas toimuvast. Seal on väga võimsad protsessid käigus, aga see ei jõua meieni. Meil kajastatakse ainult siis, kui miski halvasti läheb. Aga mida seal on head, millest saaks kosutust leida, see peateede kaudu ei tule.

Ikkagi mõtlesin esmalt Eesti peale ja tollest avalikust kultuurisubjektist, mida Eesti endast kujutab, suhtest suure peavoolu meediaga: seal ilmnevad mingid kummalised ootused, maailmalõpumeeleolud, mida on palju. Just meeleolud, mitte kontseptsioonid, et kuidas asi nüüd läheb – neid esineb harva. Mõtlesin, et kui anda sellele natuke sümboolset ja müütilist vormi, siis saaks seda jõudu ehk kuidagi ka enda heaks natuke kasutada. Selline mõte.

Tehniliselt oled luuletajana mitmekülgne, su teksti ei pruugi pealt vaadates ära tunda. “Kornukoopia” kohta ütlesid ükskord, et oled seal kirjutanud kõikides keeltes ja laadides, mida valdad. Paljude kohta öeldakse tunnustavalt, et neil on oma nägu ja keel. Mis sa sellisest “oma näost” arvad, oled sa krullilikkuse kinnistamise poole pürginud või seda otsinud?

Ma arvan, et see on ilmselt nii, et iga kord, kui ma mingit konkreetset raamatut kirjutan, siis ma mõtlen, et see on nüüd tõesti päris minu asi. Aga ajaratas käib oma ringi ära ja kui see valmis on, siis valmis stiil on kõige tüütum. Sellest ei taha mõnda aega enam üldse kuulda, see takistab midagi tegemast – too mõte, et peaksin sinna tagasi tulema ja uuesti nii kirjutama. Mul on ka loengutega nii, et kolmandat korda või isegi teist korda samast asjast loengut pidada on väljakannatamatu piin. Ikka parem midagi sellist, mida ma ei oska või ei tunne veel. Läbikäidud asjad on painavad. Kui ma ise sellest aru sain, et see niiviisi töötab, siis ma hakkasin mõtlema, et peaks püüdma seda ära kasutada. “Kornukoopiast” ma katsusin teha raamatut, kus iga luuletus oleks natuke ise nägu. Ja ise stiilis. Saja luuletusega on see muidugi nii, et stiilierinevused on vaevumärgatavad, nad lähevad natuke teise registrisse. Et lähenemisnurgad ja ülesehitamise viisid oleksid vähemasti täitsa erinevad. Siis, kui see raamat sai valmis, siis Jaanus Adamson ütles, et see on läbikukkumine, sest tema meelest oli too väga stiiliühtne raamat. Mõtlesin ta sõnade üle ja lõpuks võtsin omaks, et ma vist ikkagi ei saavutanud seda, mis ma olin tahtnud. Ajaperioodi tõttu – sest mul käib see nii, et ühel ajaperioodil valitseb üks tung, vahetub välja, siis tuleb teine. “Meetri ja Demeetriga” on ka nii…

Oktoobrikuu Loomingust leiab uuemaid Hasso Krulli värsse. Need on säärased lüürilised ja jutustavad. Ja kuigi laadilt hoopis erinevad, meenus mulle miskipärast Max Harnooni kunagine tunne, justnimelt tunne. Kuhu sa praegu oma tekstidega liigud või kas sa üldse mõtled nii, et sa liigud luuletades kuskile, või lased end lihtsalt juhtida?

Mõtlesin, et lasen end juhtida. Siis, kui “Meeter ja Demeeter” koos oli, ei hakanud kohe vedama. Ei tulnud välja. Seal on nii, et kumbki pole ju minu hääl; kõnelevad üks mees- ja üks naishääl, millesse ma püüdsin sisse elada – siis proovisin sama moodi veel, sain alles poole aasta pärast aru, et midagi ei tule välja. Sellest kaevust ei tasu enam võtta, ta ei taha enam midagi loovutada. Siis langesin vahepeal masendusse. Vastik ja halb kogemus. Aga pärast seda hakkab ju raudselt alati kuskilt midagi tulema. Mõtlesin, et kui tuleks tagasi täitsa sellise isikliku hääle juurde, hästi enese lähedale – et see mina, kes seal kõneleb, ongi peaaegu täitsa selline kodanikumina. Ja isegi lähedasem veel, intiimne, pihtimuslik, valuline. Enese lähedal läheb alati kuidagi valuliseks, sellest ei pääse. Mõtlesin, et kui on juba tung, siis peab sellele järele andma. Iseenda vastu ei saa ju sõdida. Tulid sellised isiklikud lood. See raamat pole veel päris valmis. Pealkirigi pole päris kindel.

Kas sellel on ka mingi põhjus, miks sa kirjanduskriitikuna viimasel ajal vähem sekkunud oled?

Väga mitu asja. Üks on see, et ma olen vaadanud, et minu suhtes noorem põlvkond hakkab juba jõudma nooremasse keskikka. Mind huvitab see, mida nemad arvavad ja teevad. Teine asi on, et tegelikult ma hakkasin kunagi kriitikat kirjutama seepärast, et ma tahtsin midagi lahti lükata, buldooseri põhimõttel. Ega ma kõige üle, mis ma tollal tegin, uhke ei ole. Sest ma tahtsin lihtsalt, et oleks mingi säärane põld, kuhu saaks palju asju tulla. Ma ise muu hulgas. Et endale teed teha ja teistele ka. Maaraadamise idee. Mingi aja möödudes oli see kõik tehtud, ja siis hakkas see mind vaevama, et kogu aeg tahetakse mult mingit niisugust produktsiooni, mis kirjutaks seda kirjutust, mis tolleaegse kuvandi järgi minust jäi. See on nii eriti akadeemilises maailmas. Seal tahetakse, et sa mingeid ettekandeid teeks, peaaegu reprodutseeriks ühte ja seda sama pilti, isegi kui seda kritiseeritakse, aga tahetakse, et sa oleksid kogu aeg esil.  Mõnele inimesele see võib-olla sobib. Ma lugesin just seda Don DeLilla “Valget müra”, seal on üks Hitleri-uurija… See asi tüütas mind ära. Ma tegin selle töö ära, mida ma siis, 10 – 15 aastat tagasi tahtsin teha. Seda tööd ei ole enam. Ma olen nüüd nagu algaja kriitik. Väga palju on kõhklusi. See küsimus, et miks üldse mina pean oma arvamust avaldama. Mis tähtsust sel on? Ma muidugi võin selle mingisuguse mõttetöö järel kirja panna, aga mulle meeldib sellest rohkem niisama rääkida.

Mõned su viimasel ajal ilmunud arvustused on kuidagi lihtsamad, teooriate- ja diskursustekaugemad, kui need varem olid. Angloameerika kirjandusmaailmas kõneldakse sellest praegu, et inimesed peavad kirjandusele lähemale tulema, jälle lihtsamalt kirjutama…

See võib olla mingi ebateadlik mõju. Keerulise väljenduse idee on kaksipidine. Üks, et ta ongi selline tara tegemine, et igaüks ei pääseks ligi. Teine põhimõte on, et tegu on mingi seadmega, kus on palju porte, kuhu saab kõiksugu erinevaid pistikuid panna. Teha see nii, et kõike ei saagi kasutada; on rida erinevaid võimalusi. Kui teha lihtsamalt, siis on nii, et pole tarastamist, okastraati ümber. Selle asemel on nagu üks rusikas, võimalikult kompaktne, väike tervik. Lihvida see nii ära, et ta oleks võimalikult terviklik. Sellel ei ole palju kasutusi, tal on üks või kaks porti. See on suures plaanis see vahe.

Isiklikult tuleb see sellest, et kui ei viitsi enam eriti kirjutada, siis ei viitsi niisugust keerulist ja mitmetähenduslikku teksti teha. Siis on hoopis parem, kergemini saad kiita. Kõik on rahul.

Kuidas eesti kirjandus ja kriitika sulle paistavad? On nad tänini huvitavad, kui nad seda üldse kunagi on olnud? Või ollakse praegu jäädud toppama samadesse teemadesse ja probleemidesse?

Ikka on huvitavad olnud. Ma midagi halba küll ei ütle. Võib-olla 1970ndate kriitika, vaatamata tolleaegsele rõhutusele, oli kuidagi huvitavam. Seal oli rohkem lugeda. Aga teisest küljest leiab ilmuvast massist seda küll, mida meelde jätta.

Praegu on probleem, et televisiooni ja päevalehtede mõju on väga suur. Kui midagi kriitilist öelda, siis seda, et püüdu sellest samast, ennast kordavast lahti kiskuda, on liiga vähe. See on enese pealehakkamise küsimus, noh, mitte eriti mugav. Mugav on ikka lasta end hoovusel kanda. Seal võib olla ka midagi huvitavat, aga tal on see puudus, et samad mustrid korduvad, pole individuaalsust enam.

Meie alternatiivsem suund tundub kuidagi vähe paindlik, väljavaade tõmmatakse väga kitsaks, et püüda läbi suruda see üks vaatepunkt, kuigi keegi teine ei saagi sellest lõpuni aru saada; suruda ta läbi lihtsalt sellise – eksisteerivana. Jäikus on tekkinud vastanduses tolle peavooluga. Ma saan sellest isiklikult ja psühholoogiliselt aru. Aga passiivse lugejana pole see eriti huvitav, passiivse lugejana tahaks ma, et niimoodi desperaadolikult püütaks midagi rohkemat.

Kas su praegused akadeemilise töö tegemise võimalused rahuldavad sind, annavad sulle seda, mis sa vajad? Mis sa ses vallas praegu üldse teed?

Ma olen lihtne lektor. Akadeemiline maailm on mulle alati olnud selline varuvariant. Kuna ma mingit tööd ei oska, peale selle enda asjade kirjutamise – aga see pole miski töö –, siis akadeemiline töö on selline, et laiemalt suudetakse seda tööna võtta. Selles mõttes sarnanen ma paljudele tänapäeva inimestele, sest väga vähe on neid, kes teevad midagi sellist, mida nad tõesti oskavad ja millest on ka teistele kasu. Nad teevad sellist tööd, mida nad peavad tegema parema puudumisel. Mulle see akadeemiline maailm on just selline oja ja seal on mõned asjad, mis mulle väga sobivad. Näiteks see, et saad üliõpilastega suhelda. Või see, et akadeemilises kultuuris on mõned väljendusvormid, mida saab väga hästi kasutada. Näiteks see akadeemiline konventsioon, et kui kõik vormilised nõuded on täidetud – viited ja tsitaadid ja kõik –, siis väljendada saab väga suures ulatuses erisuguseid ideid, mida mingi teine meedium ei kannataks. Aga akadeemiline kannatab. See on hea asi, selle äraõppimine ei ole eriti raske. See on ka hea külg.

Aga ma ei tea, mis akadeemilisest maailmast tulevikus saab, sest kõik läheb järjest tasulisemaks. Seda keerulisemaks kõik läheb…

Tulevad õppima raha eest ja ei saa aru?

See on selline asi, mis Eestis on jäänud põdemata. Otsustajate hulgas on rida ametnikke ja poliitikuid, kelle jaoks ei ole tähtis, millised isikud viibivad kuskil tunnis. Neile on tähtis see, kuidas asi majanduslikult toimib. Siis ongi nii, et on karta suuremat sorti mandumist, kui kogu hariduspoliitika ei muutu väga järsult. Kõik see, mis on tehtud, tuleb ära lammutada, see on kuritegelik!

Kas on midagi sellist, mis ma jätsin küsimata, mida ma ei osanud küsida?

Tuleme selle eesti asja juurde tagasi, see jäi ennist pooleli. Kuna me rahvuslik projekt on minu arust lõppenud, siis oleks vaja mingisugust kinnitust ja jalgealust. Mõnes mõttes oleks vaja uut ärkamisaega, mis pole rahvuslik ärkamine, vaid pigem vanarahva teadvuse ärkamine. Mingi laiem müütiline alus, mis on jäänud kuhugi kaugemale, milles osaliselt öeldi ära, lõigati end ära, kui rahvuskultuur tehti. Aga mulle tundub, et valikud vähenevad järjest. Jääb kaks võimalust. Üks on loobuda igasugusest iseolemisest, ka sellest, mis siis järgi jäi, kui rahvuskultuur paljude loobumiste hinnaga loodi. Teine on minna tagasi ja vaadata, millest me XIX sajandil õigupoolest loobusime, mis sellest võiks olla oluline tänapäeval meile ja võib-olla ka teistele. Selle üle ei pea ette muretsema. Küsimus on selles, et oleks vaja tagasi saada see printsiip, mille toel ja mille kaudu esivanemad väga hästi, hämmastavalt elujõuliselt toime tulid, läbi laastavate katastroofide. Kõik oleks võinud lõppeda, aga ikka tuli see asi tagasi. Peaks selle poole püüdma, et leida, mis asi see oli.