Kaduva kultuuri lätetel

Mathura

Filipiinidel näeb võõra kultuuri mõjusid ja oma ajaloo kuhtumist.  

Inspiratsiooniotsingud võivad vahel loomeinimese viia üsna kummalistele radadele. Tahitist innustunud Gauguini imetlejana ja kariibi luuletaja Derek Walcotti tõlkijana tundus mulle sel sügisel avanenud võimalus kauget Filipiini Vabariiki külastada kahtlematult ahvatlev ning mõningase kaalutlemise järel otsustasin selle vastu võtta. Seda, mis laadi avastusi mind ees ootab, ja sedagi, et nende hulka satub ka mitmeid pettumusi, ei osanud aga ette arvata.

 

Segu Aasiast ja Ameerikast

 

Seda, et Filipiinid ei ole eriti Euroopa-pärane, oleks võinud loogiliselt eeldada, ent kuna olen Indias elanud, tuli asjaolu, et Filipiinid ei näi sarnanevat kuigivõrd ka ülejäänud Aasiaga, üllatusena. Pigem on see segu Aasiast ja Ameerikast. Kaks suurt mõju ühiskonnale on katoliiklik kirik, mille siia tõid hispaanlased, noodsamad, kes ristiusustasid Ladina-Ameerika, ning hilisemalt Ameerika Ühendriigid, kes viibisid siin aastaid oma sõjaväebaasidega ja kellelt mallivõtmine on käesolevaks hetkeks ülimalt ilmne. Kas või juhuslikult kinos külastatud film Teisest maailmasõjast meenutab peaaegu üks ühele nõukogudeaegseid sõjafilme, ainsa vahega, et filipiini versioonis on venelaste asemel ameeriklased ja sakslaste asemel japsid. Ja olgu teise näiteks see, et ühes peatumispaigas olnud puhkekodus kirjeldab filipiinlasest tööline oma ülemust: “Ta on americano. Belgiast.”

Samuti hämmastab juba tänavapildiski üldine uudsus: kogu reisi jooksul õnnestus mul näha vaid väheseid hooneid, mille vanuseks oleks võinud pakkuda üle saja aasta. Muljet kultuurikihi puudumisest süvendab seegi, et maa iidset pärimuskultuuri otsides tundub jälgede leidmine vahel lausa lootusetu ettevõtmine. Nagu selgub, koosnes põlisrahvaste kultuur valdavalt suulisest pärimusest. Ning kui ühel päeval see ahel katkes, kadus hulk pärimust mõnekümne aastaga jäljetult. Raske on muutuses mitte näha ka kiriku “teenet”, olgu kinnituseks seegi, et kõige sagedamini näen kirikute seintele maalitud lauset: “Sul ei tohi olla võõraid jumalaid minu ees”.

 

Pärimuse olulisus

 

Kalduvus laulda on rahval ilmselgelt säilinud, ent oma ainulaadsete rahvalaulude koha on enamasti võtnud imalavõitu aastatetaguseid lääne hitte korrutavad karaoked, mida võib leida kõikjal, alates kodudest ja kohvikutest kuni kaubamajadeni.

Selle kõige valguses ei tundugi enam nii üllatav teadasaamine, et tänapäeva Filipiinidel peaaegu puudub omakeelne kirjanduselu, raamatupoode täidavad valdavalt käsiraamatud. “Oma” keel, tagalog, mis on juba ammusest olnud täis pikitud hispaaniakeelseid sõnu kõige uue kohta, mida kirik siinsesse ühiskonda juurde tõi, on tänapäeval üha enam segunemas ka ingliskeelsete sõnade ja väljenditega. Muide enamasti kuulsin ka tagalogikeelses jutus numbreid ingliskeelsetena.

Selle kõige kõrval tundub Eesti olukord vaat et lausa paradiislik ning väärtus, mida omavad kunagiste (ja praegustegi) aktivistide püüded oma keelt ja kultuuri säilitada, muutub palju selgemaks. Mõistagi me ei pea igavesti tantsima ainult esivanemate rahvatantse ja laulma ainult nende laule, ent Filipiinidel kujunes mus küll arvamus, et teadmatuses vara­semasest pärimusest kui sellisest näib aktiivse ja omakultuurse kirjandus- ja kunstielu teke ja elujõulisus kaheldav.

 

Viimane puutumata ala

 

“Viimaseks piiriks”, “neitsisaareks” nimetatakse Filipiinide umbes seitsme tuhande saarelises arhipelaagis riigi kõige läänepoolsemat osa, Palawani saart. Tegu on umbes 600 kilomeetri pikkuse ja kuni 25 kilomeetri laiuse mäeribaga (kõrgemad tipud üle 1700 meetri), mille kummalgi kaldal leidub ka pisut asustusi. Saarel on kokku vaid kakssada tuhat elanikku, sisuliselt vaid üks (väike)linn. Majanduslikult on tegu riigi kõige mahajäänuma osaga (ametlikult elab 60% saare elanikkonnast alla ametliku elatusmiinimumi), ent loomingulisele inspiratsiooniotsijale on see ehk huvitavaim sihtpunkt maailma selles piirkonnas.

Lisaks paljudele haruldastele ja kaitsealustele linnu-, looma- ja taimeliikidele on Palawani eriliseks väärtuseks ka mõningad säilinud päris hõimud. Hõimlasi on liiga vähe ja nad elavad liiga sügaval mägedes, et nendele “tsiviliseeritud” infrastruktuuri loomine oleks majanduslikult otstarbekas. Mõningaid katseid selles osas olevat siiski tehtud, ent edutult. Viimane Palawani hõimudest, mis leiti endiselt elavat kiviajas, avastati alles kolmkümmend aastat tagasi.

Kuuekümnendatel aastatel avastati saare lõunaosas koopad, mis andsid kinnitust viiskümmend tuhat aastat vanast kogukonnast. Koobastes eluneva linnu järgi nimetati need Taboni koobasteks. Igal koopal oli oma funktsioon: pikim neist oli matmiskoobas, kuhu asetati urnides surnute tuhk. Urnide kaant kaunistas paat kahe reisijaga: lahkunu hinge ja tema teejuhiga teispoolsesse maailma. See, et tolleaegses “tsiviliseerimata” ühiskonnas eksisteeris konkreetne kontseptsioon surmajärgsest teekonnast, paneb mind isiklikult kõhklema tolle aja inimeste vaimses algelisuses.

 

Kokkuvõtteks

 

Mida sellest kõigest järeldada, mida kokkuvõtteks öelda? Me võime ju metsahõime ja kunagist koopakultuuri imetleda nende puutumata eheduses, ent see ei tähenda, et uus kvaliteet oleks sellesse tagasipöördumine. Oleks see nii, kaoks meil ilmselt võimalus ka teisi kultuure külastada ja end neist rikastada.

Ent on ometigi kahetsusväärne, kui sadu ja tuhandeid aastaid vanad kultuurid üldsegi hajuvad kogu maailma ühtlustada püüdva tarbimisühiskonna masinavärgi rataste all ning maailm kaotab seeläbi osa oma mitmekesisusest. Tarbimisühiskond kehtestab oma kaasaegsuse ja elukvaliteedi standardid, mis tihtipeale toob kunstlikult tekitatud vajadusi reaalset väärtust omavate sisemiste omaduste ja kvaliteedi arvelt.

Kui Paul Gauguin nägi Tahitil lääne pealetungi kõrval teatud ürgse puutumatuse säilimist sealsete inimeste füsiognoomias, siis Filipiinide puhul pakub lohutust siinne metsik ja vääramatu loodus. Jääb usk, et isegi kui kogu siinne pärimuskultuur on hävinud või mandunud meelelahutuseks, säilib see loodus, mis kunagi selle kultuuri tekitas ja milles selle alged on seega ohutult varjul. Ühel päeval saab see sealt taas sündida.