Ivar Sakk

Ivar Sakk

IVAR SAKK, kujundusgraafik ja disainiajaloolane, Eesti kunstiakadeemia professor

Maailm meie ümber muutub üha visuaalsemaks. Mitu korda lihtsam on millestki või kellestki telefoniga foto klõpsata ja sõbrale edasi saata või ühismeediasse üles riputada kui sama asja suuliselt selgitada. Kümme korda raskem on pildil toimunut kirjas väljendada. Kirjutamine on eriti komplitseeritud – otsi õigeid sõnu ja väljendeid, ja siis veel see õigekiri! Eesti keel on ju nagu neetud – küll on seal pikki ja lühikesi häälikuid, mida (muuseas) astmevahelduse tõttu kunagi õigesti ära ei arva. Kirjavahemärgid on tõesti saatanast, iial ei tea, millal neid on vaja, millal mitte. Koma on kohutav. Nii mõnus oleks ju sõnu ritta panna nagu inglise keeles, väheste kirjavahemärkidega.

Tehnoloogia on teinud võimalikuks piltide edastamise. Veel mõni kümnend tagasi pidi maailma rohkem kirjeldama kui kujutama, sest kujutamise viisid – fotografeerimine ja joonistamine – nõudsid harjutamist ja oskusi, ka kallist varustust ja erialaseid teadmisi. Eks praegugi tuleks kasuks, kui videote ja fotode üleslaadijad teaksid midagi kompositsioonist, narratiivist, rütmist ja valgusest-varjust. Aga kui ei tea, pole hullu – tähelepanu pälvivad ka need, kes pole üldse haridust saanud.

Selle taustal on natuke imelikki, et eesti keeles on nii palju sõnu, mis kirjeldavad pildilist maailma. Inglise keelest on võtta image ja visual. Need toimivad ka eesti keeles ja levivad anglo­ameerika kultuuri domineerimise tõttu laialt. Aga meil on ka oma sõnad: kuju, kujutis, kujund, kujundus, kuvand, kuva. Kujutus, kujutamine, kujundamine, kujustamine, kuvamine, kuvandamine. Pilt, joonis, joonistus, joonestus. Kavand, visand, eskiis, skits, krokii. Jäljend, tõmmis, koopia, repro. Vorm, maht, kuju, ruum.

Kasutagem siis omasõnu! Siin­kohal tuleb ära parandada ka käesoleva nupu esimene lause: „Maailm meie ümber muutub üha visuaalsemaks.“ Ütleksin hoopis nii: „Maailm meie ümber muutub üha pildikesksemaks.“ Või pildilisemaks? Või kujutise­lembesemaks?